Vaata kuhu tahad, Aasia nüüdiskultuur on kõikjal: K-pop võidutseb globaalsetes edetabelites, Netflixis on anime vaatajate hulk viimase viie aasta jooksul kolmekordistunud, läände eksporditud Korea kosmeetikabrändid tõotavad paljastada kauni naha saladuse, pehmest ja karvasest labubust on kujunenud noorte staatuse sümbol, odavpoodide pealetungist ei hakka parem rääkimagi. Ehkki kõik see on toonud Aasia meile näiliselt justkui lähemale, seisneb ida ja lääne fundamentaalne erinevus ainuüksi ajatunnetuses ehk selles, kuidas me ajast, selle tähendusest ja kulgemisest mõtleme. Just selle üle laseb septembris VAT-teatris esietendunud „Tõusvad viiuldajad“ mõtiskleda.
Lavastaja Tanel Saarele on Priit Pärna looming juba tuttav: „Eine murul“ jõudis 2017. aastal VAT-teatris lavale inspireerituna samanimelisest animafilmist, ühtlasi on Saar näitlejana osalenud „Luna Rossa“ valmimises. Pärna stsenaariumil põhinev „Tõusvad viiuldajad“ ammutab inspiratsiooni Jaapanist, mis on üle kantud ka lavaruumi: vaatajale avaneb sudune linnatänav, mille punaste katuste kohal säravad plekist tänavalaternad ning ripuvad puntras elektrijuhtmed. Ent seekord pole füüsilise teatri keelde tõlgitud lavastuse algmaterjaliks juba olemas animafilm, vaid napilt kahel A4-leheküljel stsenaarium, millest on teatrilavale ülekandmisel saanud 80minutiline adaptatsioon.
Dramaturgia seisukohast võimaldab niivõrd napp tekstimaterjal lavastajal üpris vabalt lustida, ühtlasi võib seejuures üles kerkida fookuse hajumise oht, sealhulgas põhisõnumi uppumine nii-öelda täitematerjaliks juurde lisatud stseenide ja tegevustiku alla. Stsenaariumi lugemata tahan uljalt väita, et „Tõusvates viiuldajates“ seda juhtunud ei ole: ühest küljest on lugu piisavalt lihtne ja kaasahaarav, et vaataja järge ei kaotaks, seejuures siiski heas mõttes väljakutsuvalt poeetiline, et lineaarse aja kujutamisega harjunud inimesel aju korralikult krussi ajada. Kerge täitematerjali maik on küljes vaid vaatemängulistel võitlusstseenidel, mille jooksul demonstreeritakse vaatajale etendajate lavavõitlusoskusi, ent need ei kujuta sellegipoolest vähimatki ohtu lavastustervikule.
Muistendihõngulise loo keskmes on kaksikvennad Toshiro (Martin Mill) ja Akira (Mait Joorits), kelle sünd mõjub emale (Luisa Lõhmus) fataalselt, jättes viiuldajast isa (Margo Teder) lastega üksi. Pilli harjutamisega püüab isa kaksikutele küll töökust ja distsipliini õpetada, kuid vaesuse ja ebaõigluse kombitsad äratavad poistes huvi paremate jahimaade vastu – see omakorda sünnitab kurja idee isa kukutada. Vendade omavahelise sepitsuse tulemusel isa kukubki ning vajub igavikku, Toshiro suundub Yakuza kaabut pähe tõmmates allilma, kuid Akira jääb truuks vaimule ja vaimsusele. Kaksikvendade vastandumisega luuakse loo seisukohalt keskne dihhotoomia: ahnus versus alandlikkus või, nagu lavastuse tutvustuses tabavalt seisab, võim versus vaim – aegumatu ja päevakajaline konflikt. Seda võimendab omakorda Aiko (Luisa Lõhmus) tegelaskuju ehk naine, kes on mõlema venna ihaldusobjekt.
Füüsilisele teatrile iseloomulikult on lavastuses tugev rõhk rütmistatud liikumisel, tantsulisel koreograafial, lavavõitlusel, etendajate žestidel ja miimikal. Verbaalne eneseväljendus piirdub paari hõike, turtsatuse ning ühe jaapanikeelse lauluga, ent jutustust raamistab Lapse (Mio Iida) tegelaskuju, kelle jaapanikeelne mõttelõng sobivatel hetkedel lahti rullub, pakkudes nähtule võimalikke vihjeid ja poeetilisemaid kihistusi. Tegelaste sisevõitluse kujutamise ning auditiivse atmosfääri loomise eest hoolitsevad Mio Iida (viiul) ja Kristjan Kallas (löökpillid) kahekesi. Kuivõrd etendajate rütmistatud liikumisele sobiva muusikalise tausta loomine nõuab täpsust ja teravust, aga ka emotsionaalset tundlikkust, aitab otse laval sündiv looming selle ülesande veenvalt täita.
Sobiva atmosfääri loomisel väärib aga erilist tähelepanu Rommi Ruttase korraga müütiliselt, (anima)filmilikult, kuid vajadusel ka argieluliselt mõjuv valguskujundus. Kui valguskujundus jääb teiste väljendusvahendite seas sageli sobivalt märkamatuks, siis „Tõusvate viiuldajate“ puhul avastasin end imetlemas just valguspiltide muutumist ja maalilisi värvikombinatsioone.
Just aja, selle kulgemise ja tähenduse üle mõtisklemine näib olevat lavastuses omaette eesmärk: kui videotaustal väljendatakse aja möödumist päevades ja aastates, vahel isegi minuti täpsusega, siis lavaruumis toimuvat jälgides näib, et fiktsionaalne aeg justkui hargneb, kusjuures igal harul on oma kindel siseloogika. Ajakeerises toimuvate sündmuste korduvust väljendab siinkohal kostüüm: kui etenduse alguses riputatakse lahkunud ema lendlev punane kleit lavale justkui möödunu kinnituseks ja mälestuseks, siis hiljem kannavad lahkunud ema ning kukkunud isa rõivaid just Aiko ja Akira – eks ikka selleks, et ring saaks otsast alata. Seesama ring, mis kordub aegadeüleselt uuesti ja uuesti.
Seega esitab „Tõusvate viiuldajate“ fiktsionaalne aeg lineaarse ajakäsitlusega harjunud vaatajale meeldiva kognitiivse väljakutse ning on asjakohane soovitada seda nii nooremale kui ka vanemale teatrivaatajale – saab kuhjaga mõtteainet etendusjärgseks aruteluks. Muuseas, nähtu mõtestamisel on heaks abimeheks lavastuse kavaleht eesotsas japanoloog Margit Juurika sissevaatega. Pärast selle lugemist ei saa kuidagi peast mõtet: ehk on meil, elust kiirrongiga läbikihutajatel, jaapanlaste ajatunnetusest midagi kõrva taha panna?
