Esimese advendi eelõhtul ühendasid oma jõud kaks Eesti nüüdismuusika ansamblit, et koos püüda hõlmata kahe XX sajandi muusika suurkuju, Luciano Berio ja Pierre Boulezi loomingut. Tänavu tähistatakse mõlema helilooja 100. sünniaastapäeva ning Eestiski pole need tähtpäevad märkamata jäänud. 29. novembri kontserdil põimiti kahe peategelase teosed mõtteseosesse, et mõista, mis tuli enne ja mis on tulnud pärast neid.

Kontserdi avasõnades meenutas Taavi Kerikmäe äsja lahkunud pianisti ja kauaaegset muusika- ja teatriakadeemia rektorit Peep Lassmanni, kes Eestis oli muu hulgas Olivier Messiaeni monumentaalsete klaveriteoste tõlgendaja ning Messiaeni vaimus kujunes ka süvenenud linnuvaatlejaks, sai isegi siinse ornitoloogiaühingu nõukogu esimeheks. Kontserdikava esimene teos, Messiaeni „Mode de valeurs et d’intensités“ ehk „Vältused ja intensiivsused“ Kerikmäe esituses oligi mõeldud järelelehvitusena Peep Lassmannile, aga ka sissejuhatusena Pierre Boulezi juurde, kelle õpetaja oli Messiaen. Selles teoses on Messiaen ühena esimestest rakendanud serialismitehnikaid mitte ainult helikõrgustele, vaid ka vältustele, dünaamikale ja registrile. Niisuguse n-ö totaalse serialismi põhimõtetest lähtus ka Pierre Boulez, komponeerides oma kahe klaveri teost „Structures: premier livre“ ehk „Struktuurid. Esimene vihik“, millest Taavi Kerikmäe ja Talvi Hunt esitasid alguskolmandiku („Structure 1a“). Pierre Boulez eemaldus hiljem totaalsest serialismist ja ülirangest struktuurist ning on ühes 2011. aastal antud intervjuus kommenteerinud, et kui ta 1952. aastal oleks saanud komponeerimiseks kasutada arvutit, oleks ta seda teinud – tema sõnul helilooja vastutus selles teoses sisuliselt puudub ja see teos polegi õieti mõeldud kuulamiseks, vaid on lihtsalt üks katsetus, kogemus, mille läbitegemine oli tookord talle täiesti vajalik.¹

Pärast kaht serialistlikku teost pöörati kavas uus lehekülg ja võeti ette teise juubilari Luciano Berio teos „Folk Songs“ ehk „Rahvalaulud“ häälele ja instrumentaalansamblile (1964). Üheteistkümnest laulust kaks on pärit USA folklaulja John Jacob Nilesi sulest ja kaks on kirjutanud Berio ise, ülejäänud on rahvalauluseaded või -töötlused. „Rahvalaulude“ algne esitaja oli Berio abikaasa, ameeriklannast metsosopran Cathy Berberian. Tallinnas Mubas antud kontserdil esitas selle tsükli Ludensemble’i saatel Tuuri Dede, kaldudes mõne laulu puhul märkimisväärselt kõrvale klassikalisest häälekoolist, mida ooperilaulja haridusega solistilt tavaliselt oodatakse. Dede esitas eri keeltes laulud peast ja elas igasse laulu sisse nagu erineva karakteriga rolli – küllap oli sellisel moel arusaamatus keeles tekstiga laule isegi lihtsam õppida. Esitatud laulud-rollid olid minu arvates veenvad ja võinuksin lausa uskuma jääda, et Dede neid keeli valdab. Jälgisin huviga, kuidas ta laulis mõningaid laule n-ö kõri pealt ja imestasin endamisi, kuidas sellise hääletekitamisega vokaali kandumine saali kaugemasse serva mitte ei paranenud, vaid pigem halvenes – see selgitab, miks kõigil teistel peale ooperilauljate läheb enamasti vaja mikrofoni. Pealegi on ka kõri pealt laulmise juures tõenäoliselt omad nipid, mida akadeemilise vokaalharidusega Tuuri Dede ei olnud jõudnud kiirkorras laule õppides omandada.

Pärast vaheaega juhatas kontserdi teise poole sisse Tarmo Johannes ansamblist U: ja kõlas Patricia Alessandrini „Black is the colour … (omag­gio a Berio)“, mille aluseks on Berio „Rahvalaulude“ esimesest laulust pärit laskuv harfikäik. Kontserdi teine pool koosneski suuremalt jaolt pühendusteostest: järgnes Martin Luther Kingile pühendatud Berio teos „O King“, mille vokaalpartii esitas taas Tuuri Dede, seejärel kirju kimp Eesti heliloojate lühipalu koondpealkirjaga „Viis postkaarti Pierre Boulezi 90. sünnipäevaks“, mis valmisid kümme aastat tagasi. Andrus Kallastu, Märt-Matis Lille, Toivo Tulevi, Helena Tulve ja Tatjana Kozlova-Johannese miniatuurid juhatasid sisse veel ühe kaalukama Pierre Boulezi teose, millele eelnes üksjagu sagimist ja lava ümberseadmist.

Kõlas 1965. aastal komponeeritud „Éclat“ ehk „Kuma“, mis oli valminud ligikaudu samal ajal kui Berio „Rahvalaulud“ (1964) ja „O King“ (1968). Üsna ebaharilikule koosseisule kirjutatud teose loomise ajaks oli Boulez loobunud totaalsest serialismist ja toonud range struktuuri kõrval sisse ka kontrollitud vabaduse printsiibi, mille puhul näiteks dirigent võib teatud puhkudel valida nelja eri dünaamika vahel. Kuni lava ümber seati, võttiski sõna dirigent Kaspar Mänd ja tutvustas mõningaid printsiipe, millele teos on rajatud. Tema jutust jäi intrigeeriva ja poeetilisena meelde registrite „jäätumise“ metafoor. Niisugusest fantaasiarikkast võrdlusest innustatuna sirvisin pärast kontserti internetis mälestusi Boulezist ning leidsin muu hulgas helilooja Julian Andersoni iseloomustuse Boulezi kõlamaailma kohta, mis iga tema teose puhul on alati selgelt määratletud ja väga eristuv.² Dirigent François-Xavier Roth on märkinud, et Boulez oli väga riskialdis ega korranud end kunagi, iga tema uus teos oli sõna otseses mõttes uus – uued vormid, erinevad ansamblid.³

Seesugune erilisus võib aga vahel tähendada ka raskusi esituskoosseisude kokkusaamisel. Nagu pärast kontserti Taavi Kerikmäega vesteldes teada sain, ületasid muusikud Mubas toimunud kontserdi puhul selle takistuse loova lahendusega, asendades teose „Éclat“ partituuris ette nähtud simbli (s.t ungari cimbalom’i) sämpleriga, mis esitas simbli heli. Kuulajana olen väga tänulik, et ansambel U: ja Ludensemble selle ette võtsid, sest nüüdismuusika varasalve tippteoseid elavas esituses kuulda on hoopis midagi muud kui kuulata-vaadata neid Youtube’ist.

Kokkuvõttes oli ansambel U: ja Ludensemble’i ühiskontsert „Boulez 100 / Berio 100“ värvikas ja hariv. Nüüdismuusika ansamblite vahva küünar­nukitunne ja koostegemise vaim oli edasi kandunud ka kontserdi kavaraamatu koostamisse, sest heliloojate ja teoste tutvustuste autoritena vaatasid sealt vastu erinevad nimed, arvatavalt Muba õpilaste omad. Ainsana võiks kontserdile ette heita kava hajutatust, sest vahepeal oli vaja lava ümber seada ja seetõttu tekkisid pausid, mis kippusid teoste kuulamisel saadud muljeid lahustama. Võib-olla polnud see nii, kuid mulle jäi mulje, et Kaspar Mänd tuli lava ümberseadmise ajal rääkima spontaanselt, sest algul lasti publikul paar minutit vaikuses klaverite teisaldamist pealt vaadata. Vältimatute lava ümberseadmise pauside ajal kavas järgmiste teoste kohta info andmine ja nende kohta täiendavate seoste avamine on hea mõte ja seda võiks teinekordki julgesti teha. Inimestele on lugude vestmine ja kuulamine niikuinii loomuomane ning nüüdismuusikast huvitatud publik, kes on kavas olevaid teoseid kuulama tulnud, tunneb arvatavasti heameelt võimalusest veelgi rohkem heliloojate loomemaailma süveneda.