Sten Heinoja kohta öeldakse sageli, et tema mängus on ühendatud emotsionaalne intelligentsus ja tehniline täpsus. 2. detsembril EMTA suures saalis kõlanud kontsert pakkus rohkelt võimalusi mõlema kvaliteedi avamiseks. SA Postimehe Fondi ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koostöös ellu kutsutud kontserdisarja „Klaverikunst“ eesmärk näidata klaverikunsti selle mitmekesisuses realiseerus siin eriti veenvalt, sest kavas oli kõike: Muzio Clementi klassitsistlikust elurõõmust Eduard Tubina ja Mart Saare sisekaemusliku dramaatikani ning Fryderyk Chopini romantilisest melanhooliast Alisson Kruusmaa värske ja tundlikult modelleeritud kõlapaletini.
Heinoja on kavalehel märkinud, et kontserdi algus ja lõpp moodustavad ideelise raami: Clementile on klaverisonaadi tarvis inspiratsiooni andnud tema kaasaegse Wolfgang Amadeus Mozarti ooper „Võluflööt“, aga õhtu finaal – Tubina ballaad Mart Saare teemale – kujutas endast austusavaldust Saarele kui heliloojale, keda Tubin pidas oma eeskujuks. Selline ülesehitus osutus vägagi toimivaks: kava pakkus kauni ja mitmekesise kuulamiselamuse ning kujunes ühtlasi kunstiliseks tervikuks, milles Heinoja sai esile tuua oma pianistliku mõtlemise eri tahud.
Kontsert algas Muzio Clementi sonaadiga op. 24 nr 2 B-duur, mis nõuab pianistilt ennekõike head tehnikat ja struktuuriselgust. Heinoja lähenemine oli särav ja elegantne: kiired passaažid voolasid sõrmede all hämmastava kergusega ja kogu esitust kandis selge, läbimõeldud artikulatsioon. Pianisti tehniline üleolek lubas tal mängida kiireid osi sellise loomulikkusega, et virtuoossus muutus iseenesestmõistetavaks parameetriks, mitte eesmärgiks omaette. Sügavad bassid vasakus käes andsid teosele ootamatu gravitatsiooni, mis rõhutas Clementi kujundite sümmeetrilist tasakaalu. Muusikasse kätketud elurõõm ja pulbitsev energia said Heinoja kätes sellise veenvuse, et Clementi kujunes õhtu heaks sissejuhatuseks ning ka kõigi järgnevate kõlafaktuuride loomulikuks lähtepunktiks.
Üleminek Pēteris Vasksi teosele „Balta ainava“ ehk „Valge maastik“ oli rabavalt efektne: saalis näis temperatuur langevat alla nulli ning publik sattus korraga ääretule tühjale talvemaastikule, kus kilomeetrite raadiuses ei paista ühtki maamärki ja vaid hoolega kuulatades võib aimata jääkristalle oma igavikulist viisi ümisemas. Selles vapustavalt kaunis teoses oli korraga igatsust, nukrust ja ka puhast, askeetlikku ilu. Heinojal õnnestus luua haruldasi pianissimo-värve, mis ei kaotanud hetkekski resonantsi. Minu ainus soov oli panna silmad kinni ja lasta muusikal endast läbi voolata.
Alisson Kruusmaa verivärske teos „Mandarin-Coloured Sky over Berlin“ ehk „Mandariinivärvi taevas Berliini kohal“ on helilooja sõnul pealkirja saanud saksa autori Ulrike Draesneri luuletusest „Paths in the Darkness Fly from Sleep“ (tlk Iain Galbraith, originaalis „wege im dunkeln entfliegen dem schlaf“ – toim). Luuletus liigub poolunenäolise, kohati lausa desorienteeriva kujundiloogika piiridel. Seda laadi tunnetuslik nihe on ka Kruusmaa muusikas: hetked, mil kõlapind on õrn ja läbipaistev, vahelduvad ootamatute, peaaegu krüptiliste fragmentidega, justkui katkeks mõte poole sõna pealt ja jätkuks juba teises dimensioonis. Kruusmaa muusika puhul on sageli mainitud märksõnad „intiimsus“, „hingamisruum“ ja „poeetiline minimalism“. Esiettekandele tulnud teose kõlapildis tuleb esile ka tema helikeele sugestiivne kujundlikkus: kord libises läbi registrite pilvesiluett, kord sähvatas mõni linnutiiva varju meenutav motiiv, taustal vaevukuuldav akustiline „liiklusmüra“ – kõik justkui sama reaalsuse eri kihid. Heinoja esitas uudisteose erakordse keskendumisega. Kuulajal oli võimalik tajuda nii varahommikuse Berliini anonüümsust – vähemalt minu silme ees oli pigem koidukuma kui ehavalgus – kui ka selle varjatud poeesiat.
Chopini barkaroolis Fis-duur op. 60 avaldus Heinoja üks olulisemaid omadusi: unistava lüürilisuse ja konstruktiivse mõtlemise kooseksisteerimine. Tema pianissimo’d helisesid, forte’d olid sügava täis kõlaga. Artikulatsioon oli ka kiiremates figuurides läbi mõeldud: voolavus ei tulenenud temposurvest, vaid sisemisest loogikast. Heinoja esitus vastas hästi Chopini mõttele „Lihtsus on saavutustest kõrgeim“: tema interpretatsioonis ei olnud üleliigseid rubato’sid ega ebavajalikku ilutsemist. Üldmulje oli pehme, soe ja romantiline.
Kontserdi teine, eesti muusikale pühendatud pool lubas Heinojal avada oma kõlavärvide paleti täies ulatuses. Oli selgelt tunda, et Saare prelüüdidega on Heinojal eriline suhe: need olid nii filigraanselt läbi töötatud, et juhuslikkusele ei jäänud ruumi. Kavalehel mainib Heinoja, et prelüüdide ettekandega jõuab tal lõpule nende uurimise ja esitamise mitmeaastane teekond. Kontsert oli Heinoja EMTA doktoriõpingute osa, oma uurimistöös keskendus Heinoja pianisti mänguvõtete rollile Mart Saare klaveriprelüüdide faktuuri kujundamisel.
Saare prelüüdid eeldavad pianistilt psühholoogilist tundlikkust ja erakordset dünaamilist skaalat. Heinoja piano’d ja pianissimo’d olid siin suisa ületamatud: ta ei teinud mingit hinnaalandust dünaamikas, kuid ometi kõlas kõik perfektse selgusega. Imetlusväärsed olid ka läbi tunnetatud, peaaegu kalligraafilised lõppakordid – Heinoja asetas iga viimase kui noodi paika virtuoosse täpsusega. Tema interpretatsioon tõi Saarest välja introvertsuse ja elurõõmu, rahuliku kontemplatsiooni ja jõulise karisma.
Minu arvates sündis õhtu kulminatsioon siiski Eduard Tubina „Ballaadis Mart Saare teemale“. See teos nõuab nii füüsilist jõudu kui ka vaimset kohalolu. Helitöö valmis Tubinal 1945. aastal Rootsis ning selle loomist mõjutasid väidetavalt helilooja läbielamised põgenemisel, aga ka tema suur austus Mart Saare kui eesti rahvusliku muusika suurkuju vastu. Teose aluseks on Mart Saare koorilaul „Seitse sammeldunud sängi“, mille sõnad kogu ettekande vältel mu peas kaasa helisesid: „Vaata, laanes puie peidus, / puie peidus, põõsa varjus, kaske, / kurbtus kase katte alla. / seisab seitse küngast, kaske, / seitse sammeldunud sängi.“
Heinoja tabas erakordselt hästi nende ridade ängistavat tumedust ning eestlastele omast uhkust, allaandmatust ja võitmatust. Ma ei tea, kas ta teadis teksti peast või ainult aimas selle atmosfääri, kuid tema mängu kuulates kangastusid mu silme ees nii kalmukünkad kui ka muistsete võitlejate varjud. Heinoja jõudis oma interpretatsioonis sugestiivse intensiivsuseni, mis andis teosele monumentaalse kaalu.
Lisaloona pühendas Sten Heinoja Peep Lassmannile Lepo Sumera valsi filmist „Kevadine kärbes“ – see oli kontserdile imekaunis epiloog. Veidi melanhoolne harmoonia, õhkõrn nostalgia ja elegantselt lendlev rütm mõjusid pärast Tubina monumentaalsust justkui soe järelvalgus. Heinoja interpretatsioon oli siiras ja südamlik – väärikas kummardus pianistile, kes mõjutas nii paljusid.
Kontserdil tekkis haruldane tundmus, et üks ja sama esteetiline impulss kannab kõiki teoseid. Heinoja ei mängi kunagi poole hingega: temas on alati tahe otsida muusikast veel üks nurk, veel üks toon, veel üks mõte. See õhtu kinnitas taas, miks ta kuulub Eesti pianistide paremikku – mitte ainult tehnilise võimekuse poolest, vaid tänu oskusele panna klaver kõnelema nii intelligentselt ja tundlikult, nagu seda on antud vaid vähestele.
