Mudlum on väsinud. Tühi nagu juust kuulsas norra lastelaulus. Vähemalt nii ütlevad raamatu viimase lehekülje viimased read. Kümne aastaga on ta end tühjaks kirjutanud. Ilmunud kümnes raamatus on muu hulgas üles loetud kõik seebialused, tikutopsid, tikandiga linad, sukatripid ja sulgpallid, mille ta on oma mälupööningult üles leidnud. Ta lebab Muhu saarel asuva kodu diivanil, kuhu on kurnava kirjanikuelu ja teda jälitavate paparatsode eest pakku pugenud. Silmanurgast märkab ta, kuidas külm võtab ära viimsedki roosid, ja võib-olla näeb vilksamisi oma peegeldust võidetud auhindade kumeralt pinnalt. Oijah, kuhu edasi? Kuidas edasi? Korraga näeb ta, et peegeldusest vaatab vastu 15aastane Mudlum, kellel on talle midagi öelda. Peegeldus silmitseb Mudlumit ja lausub seejärel tähendusrikkalt: „Me unistame reisidest läbi maailmaruumi: kas pole maailmaruum meis endis?“ (lk 7).
Mudlumi kolmanda jutukogu pealkiri lubab pajatusi nööpidest ja muust häbiväärsest ning häbiväärseid asju ja nööpe raamatus ka tõesti leidub: on fekaale, kõhuusse, masturbeerimist ja menstrueerimist. 12 palaga jutukogu erineb klassikalisest jutukogust, aga ka Mudlumi enda varasematest kogumikest. See siiski ei üllata, sest Mudlumile on küll kombeks naasta sarnaste teemade, vanade kangelaste ja tuttavate looformaatide juurde, kuid tema raamatud tervikuna ei ole andnud kunagi põhjust kurtmiseks, et Mudlum end kordab. Iga järgneva raamatuga teeb ta sammu edasi või tagasi või kõrvale ja seetõttu ei ole ka kriitikute elu lihtne. Hea näide on Mudlumi eelmine teos „Roosihullu päevaraamat“, mille puhul jõuti põhjalikes arvustustes selgusele, et tegu on „väikese kirjandusega“1, aga ka „kliimamuutuste tüvitekstiga“2.
Nööbiraamatu teeb erakordseks avalugu. Esimese veerandi kogu teosest moodustab Mudlumi 15aastaselt kirjutatud jutustus, mis ei paista esialgu kaugeltki hea, veel vähem Mudlumi kirjutatud. Pretensioonika pealkirjaga tekst „Fulgens, sequar“ („Sädelev, ma järgnen sulle“) on korralik eksperiment. Justkui kirjandusmaailma saabumise avapauk. Teisalt kõla poolest justkui hüvastijätukiri. Seal on poosi, aga ka läbinägelikkust. Tahet kuulsaks saada, aga ka kirjutada vaid kirjutamise enda pärast. Võrdse põhjalikkusega mõtleb Mudlum trükivigadest ja sõpruse tühisusest.
Esmasel lugemisel tekitab tekst tülpimust. Ilukirjandusena ei kanna see lõpuni välja, pole huvitav ja tähelepanu kaob. Mõte on hüplik, abstraktne, liiga keerutav ja liiga mängiv. Uhked mõttekäigud ja suured sõnad, aga vähe mõju. Esimesed vastukajajadki on kurtnud, et tekstist on keeruline läbi närida: Reet Weidebaum tunnistas raadioeetris3 Mudlumile isiklikult, et ta ei oleks avalooga lõpuni jõudnud, kui seda ei oleks intervjuu tarbeks vaja olnud. Nõnda minagi. Jätsin sädeleva pala esialgu pooleli ja liuglesin mugavalt teise looni, milleks on vana hea Mudlumi jutt „Qiaotou nööp“. Eneseteadlik ja visuaalne. Kerib vaikselt, kuni nööbist saab kujund ja kujundist üldistus. „Ühesõnaga, nööp – see on kõik maailma asjad. Ja kõik maailma asjad – vaid nööp, mis kinnitab ühte tegelikkuse hõlma teise külge“ (lk 65). See juba kõlab Mudlumi moodi ja järgnevad lood samuti. Kuni viimaseni, kus Mudlum otsustab oma avangu avantüüri ära põhjendada. Selgub, et 1981. aastal kirjutatud avalugu ei olegi ainult kohatäiteks, vaid sätitud teadlikult raamatusse ja tõestab lugejale, et Mudlum ei ole aastakümnetega põrmugi muutunud. Lugeja võib selles ise veenduda. „Kas see pole täpselt samasugune jura, mida ma kirjutan ka hiljem, täiskasvanuna, hilise debütandina“ (lk 192)? Kuidas, palun? Avalugu erineb järgnevatest juttudest nagu öö ja päev. Enam erinevamalt ei saa kirjutada. Igaühele on ilmselge, et Mudlum on aastatega tundmatuseni muutunud. Inimene muutub kogu aeg. Minagi olen ju muutunud. Olen ju? Hakkan endas kahtlema ja lähen raamatuga teisele ringile.
Kui endale vastu pead koputada ja meeles pidada, et esimese loo autor on siiski verinoor, hakkab ka tekst paremini kõlama, nüüd on see lausa suurepärane. Karakter on veenev, tema jutt on vanusele kohaselt muutlik, elu on dramaatiline, filosoofilised ideed on pealiskaudsed ja nooruslikult ambitsioonikad. Oma mõttekäike peab ta tähtsaks, kuigi möönab, et ilmselt on nendeni teisedki jõudnud. Nööbiraamatu esimene lugu on hea, kui seda mitte isuga lugeda, vaid huviga vaadelda. Tekst ise ei ole visuaalne, kuid kujutlus tekib teksti ja kirjutaja ümber. Mida lehekülg edasi, seda enam tõusevad pinnale mälestused iseenda teismeeast. Kangastuvad omaloolised seigad, pikad mõtisklevad jalutuskäigud Nõmme metsas, toonane tunne, nagu oleksin maailmas esimene inimene, kes neid mõtteid mõtleb, samal ajal teadvustades, et kõik oluline on juba toimunud. See omakorda tuletab meelde, mis tunne on olnud lugeda teisi Mudlumi raamatuid. Alati on tulemuseks segu Mudlumi ja enda mälestustest. Mudlumi meenutus sunnib sind ennast sama tegema. Nüüd selgub, et ta suutis seda trikki teha juba 1980ndatel. Ka žanrimääratlusena on juba esimese loo puhul selgelt tegemist raskesti määratletava proosaga.
Varalahkunud ZA/UMi blogis nimetati seda teksti nii psühholoogiliseks okseks kui ka väikelinna teismelise inner-world’iks. Omamoodi on õigus mõlemal vaatenurgal. Siiski ei ole niisugune tekst 15aastaselt õpilaselt tühiasi. Kui paljud praegused üheksandikud suudavad sellise sisekaemuse kirja panna? Eks ainult tulevased kirjanikud. Nüüdseks on see muidugi ka ajalooline dokument. Mudlumi saamislugu. Kinnituskiri minevikust, et Mudlumist pidi saama kirjanik. Tõestus sellele, et oma saatuse vastu ei saa. Kõige krooniks jõuab „Fulgens, sequar“ oma viimastel lehekülgedel ka ise determinismini. Kõik on ette määratud. Tamm kasvab tammeks, roos roosiks ja Mudlum kirjanikuks.
Avaloo tõttu ei soosi nööbiraamat ühekordset lineaarset lugemist ja usun, et nii- ja naapidi lehekeeramist tuleb ette nii mõnelgi. Niisiis ei olegi see üksnes jutukogu häbiväärsetest asjadest, vaid ka käed-külge-eksponaat, kus lisaks vestete lugemisele saab pidevalt küsida, kas kirjanik on siis muutunud või ei ole. Aga mina? Ma tõstan esimest lugu muu hulgas esile ka seepärast, et see ei jääks üheks „veidraks viguriks“ Mudlumi kolmandas jutukogus – pean seda tervet raamatut defineerivaks palaks. Kui Mudlumi loomingu mäluosa talletab seda, mis on muutunud või juba kadunud, siis uue raamatuga markeerib Mudlum hoopis jäävust.
Kui esimesse juttu õige nurga alt sukelduda, võib sealt välja lugeda isegi introspektiivse arvustuse Mudlumi hiljem ilmunud loomingu kohta. Siit mõned katked.
„Ent tema eeliseks on see, et puudub süžee ja üldse mingi ühendav liin“ (lk 11).
„Ma ei tea, kuhu ma välja jõuan ja mida ütelda tahan“ (lk 48).
„Nüüd pean paberitäitmiseks mõnda vana asja meelde tuletama“ (lk 37).
„.. mul on ainult kalduvus vaadelda, ise kõrval seistes, sest ma ei j u l g e lähemale astuda. See on mu s a a t u s“ (lk 50).
Nende katkete põhjalt võib öelda küll, et noor kirjutaja juba aimas, missugune tee teda ees ootab. Mudlum ise nimetab selle jutu avaldamist raamatu pealkirjale sobivalt – häbiväärseks. Kõigist sitaseikadest ja suguihadest, millest teistes lugudes juttu tuleb, on just see häbiväärsus ka üks ootamatumaid. Sest tõepoolest, miks on esimesed kirjanduslikud katsetused nii häbiväärsed, et meil on kombeks neid varjata, sahtlisse peita, äärmuslikul juhul ka põletada? Intervjuudes libisevad kirjanikud sellest teemast mõnusa muigega üle. Ah, oli üks lugu, täpselt ei mäleta. Eks need mingid diibid luuletused olid. Saatsin ühe jutu Tähekesse. Ja nii edasi. Ja nõnda minagi.
Kas me ei varja oma esimesi katsetusi just seetõttu, et Mudlumil on õigus, inimene ei muutu? Kui aga ei muutu, siis paljastaksid meie esimesed loomingulised viljad maailmale meie kohta midagi niisugust, mida me edukalt oleme varjanud. Esimene katsetus ei ole see hea fotograaf, moonipõld ja kuldne tund. Vastupidi, see on ehe ja natuke kole ja selle näitamine nõuab julgust.
Nööbiraamatu avalugu on niisiis häbiväärne, kuid selle avaldamisega sooritab Mudlum ise julge teo. Ta riskib võimalusega, et see lugu mõistetakse hukka ja koos selle looga ka mingi osa Mudlumist. Julgus häbiväärsetest asjadest rääkida on hulga väiksem kui julgus mõnd häbiväärset asja teha. „Nööpidest ja muust häbiväärsest“ passib seega hästi kokku Mudlumi varasemate julgustükkidega: avaldada pärast edukat debüüti hoopis burleskne jutustus, jääda kirjanduskriitikas truuks muljetamisele, kirjutada terve raamat oma roosiaiast või panna ZA/UMnikud mis-hea-pärast Poola seiklema …
Kõige lõpuks tahaksin ma nii väga öelda, et ka see Mudlumi raamat on mind õpetanud olema julgem. Ma tahaksin seda öelda. Aga inimene ei muutu.
1 Saara Liis Jõerand, Asi ise on lihtne. – Vikerkaar 2025, nr 3, lk 137–139.
2 Kaisa Ling, Mudlumi roosid. – Müürileht 2025, nr 152, juuni.
3 Loetud ja kirjutatud. Mudlum „Nööpidest ja muust häbiväärsest“. – Vikerraadio 15. XI 2025.
