Mike Jay, Psühhonaudid. Narkootikumid ja nüüdisaegse mõttemaailma kujunemine. Inglise keelest tõlkinud Lauri Liiders, sisu toimetanud Viljar Veede, toimetanud Anu Parnabas. Helios, 2025. 338 lk.

Mike Jay on viljakas autor: ilmunud on üle kümne raamatu teaduse, meditsiini, hullumeelsuse jm teemadel. Sirvisin 2023. aastal ilmunud „Psühhonaute“ esimest korda 2024. aastal, sest lootsin sealt leida üht-teist neurasteenia kohta. „Neurasteenia“ on moderniseerumise oluline märksõna ja ka narkootikumide või psühhotroopsete ainete tarvitamine läänes saab alguse samal ajal. Sõltuvust tekitavates ainetes nähti võimalust neurasteeniale vastu astuda, kuigi need aitavad teatud määral sellele ka kaasa. Modernsuse ja uimastite vahekorra valgustamise osas pidin aga pettuma: neurasteeniast teeb Jay ses raamatus juttu põgusalt ja midagi uut tal lisada pole.

Nüüd, kui avanes võimalus lugeda raamatut põhjalikumalt eesti keeles, pakkus huvi muu, näiteks narkoteema ilmnemine romaanikirjanduses. Kirjandusest on märksa rohkem juttu kui neurasteeniast, kuid nähtavasti ei ole seegi autori esmane huvi: vaadeldavate teoste nimekiri tundub hõredavõitu. Kõige kuulsam uimastitarvitajast romaani­kangelane on Sherlock Holmes. Huvitava asjaoluna toob tõlkija joonealuses kommentaaris välja, et tänapäevane eesti­keelne „Nelja märk“ ei alga passusega, mida Jay nimetab „kõige eredamaks näiteks Holmesi narkoharjumuse kohta“.

See on järgmine: „Sherlock Holmes võttis kaminasimsilt pudeli ja sahtlitega kastist oma süstla. Enda pikkade valgete närviliste sõrmedega seadis ta õrna süstla­nõela paigale ja rullis vasaku särgivarruka üles. Mõnda aega vaatles ta mõtlikult oma soonilist käsivart ja rannet, mida katsid lugematud torkejäljed. Viimaks surus ta terava nõelaotsa naha alla, surus kolvile ja vajus pika ohke saatel sametiga vooderdatud tugitooli“. Ei tea, millal avalõik ära kaotati, kuid kõnekas on Jay osutus, et juba Doyle ise loobus tasapisi kokaiini kasutamise motiivist, kui sellele hakati avalikkuses halva pilguga vaatama. See sündis hiljemalt XX sajandi algul. 1905. aastal eemaldati kokaiin Coca-Cola koostisest, vabamüük lõpetati USAs 1914. aastal, järgmistel aastatel ka mitmes Euroopa riigis.

„Nelja märgi“ (1890) eestindamisega 1908. aastal jõudsid „narkoti kihvtid“ paljude eestlaste teadvusse. Kuigi Holmes süstib kokaiini vähima kõhkluseta, jagab ta Watsoni arvamust, et tervisele see hästi ei mõju. Niipaljutki! Leheküljel 219 märgib Jay, et Holmes oli saanud rivaali, kes leidis inspiratsiooni hašišist. See rivaal oli detektiivist prints Zaleski, loojaks (1895) briti kirjanik M. P. Shiel. Selgub, et Zaleski oli veel kõvem mees kui Holmes: ta ei pidanud juhtumi lahendamiseks toast üldse lahkuma, kuid muidugi oli enne tarvitanud droogi­preparaate. Põhjalikumat vaatlemist leiab dokumentaalset/filosoofilist laadi kirjandus, mille lähteks on Thomas De Quincey „Inglise oopiumisööja pihtimused“ (1821). Prantsusmaal kirjutas samas laadis dekadent Charles Baudelaire („Les Paradis artificiels“, 1860) ja Ameerikas Fitz Hugh Ludlow. Viimane oli kõigest 21, kui ilmus „Hašišisööja ehk Stseene pütagoorlase elust“ (1857), mida Jay nimetab „kõige põhjalikumaks uurimuseks selle koolkonna metafüüsika ja selle põlatud droogikogemuste ühilduvuse kohta.“

De Quincey oli tõepoolest teerajaja: ta uuris oopiumi abil oma teadvuse sügavikke ja näitas oma kogemusele tuginedes, kuidas paradiis pöördub ühel hetkel põrguks, Baudelaire käsitles hašišit kui inimese laiendust, aga oma essee lõpuosas on andnud selle kasutamisele eitava hinnangu. Kõik kolm teost pälvisid suurt tähelepanu. Jay nimetab veel kümneid käsitlusi vähem tuntud autoritelt, kuid ridagi ei leidu näiteks Bulgakovi „Morfiumi“ (1927) ja M. Agejevi Pariisis ilmunud teose „Romaan kokaiiniga“ (1934) kohta.

Narratiiv on pisut hüplik, üpris halvasti liigendatud ja kuigi varustatud korralikult viidetega ning ilmsesti asjatundlik ja usaldusväärne, mitte just ülemäära põhjalik. Kuigi Jay läheneb uurimisobjektile kindlast rakursist ega pajata sugugi kõigest, mis uimastavatesse ainetesse puutub, kappab ta ikkagi läbi kahe sajandi – 300 lehekülje kohta on seda liiga palju. Kindlasti ei ole see raamat, mille ühe jutiga läbi loeb (vahepeal keerasin lehtegi, et vaadata, millal peatükk lõpeb), kuid õnneks ei ole tekst ka ülemäära kuiv. Kohati väljendub Jay vägagi kujundlikult: „Dilämmastik­oksiid oli Davy ringkonnas suutnud lõhkuda seina mõistuse ja kirgede vahel: see ergutas mõlemat ühesuguse intensiivsusega“ (lk 40).

Teemasid, inimesi ja nende kogemusi on üpris palju, ajastu tausta suhteliselt vähe. Ehk ongi hea, sest vähemalt ei upu uurimisobjekt selle sisse ära. Laiemast kontekstist tunnen siiski puudust. Seejuures pole põhjust kahelda Jay teadmistes: koos Michael Neve’iga on ta toimetanud 1999. aastal ilmunud kogumiku „1900. A Fin-de-Siècle Reader“ ja kirjutanud eri teemadel, mis teevad temast hea spetsialisti. Raamatut eristab harjumuspärastest ajaloomonograafiatest veel see, et arvandmeid on vähe ja keskendutud on kindlale allikarühmale, ennekõike meditsiiniväljaannetele ja -raamatutele.

„Psühhonaudid“ ei ole uimastite ega ka narkokultuuri ajalugu. Teemasid, mida käsitletaks laiale lugejaskonnale suunatud teostes, ei leia siit peaaegu üldse. Näiteks juttu meelemürkide kaugemast ajaloost, kuidas narkootikume valmistati, kuidas neid kasutati, kes kasutasid, mida kasutamine endaga kaasa tõi, karistusseadustiku kujunemine, narkotööstus, narkootikumide leviku mõju alkoholitööstusele, narkootikumide osa kunstiloomes, tuntud tarvitajad, Coca-Cola jne. Otsides vastust küsimusele, kuidas uimastid lääne kultuuriruumi on jõudnud ja seal levinud, liigub Jay inimeselt inimesele: osa neist pooldab, osa aga vastustab uimasteid. Need ei ole tavalised inimesed, vaid õpetlased, teadusliku mõtteviisi evivad isikud või siis vähemalt suurkujud, nagu poeet William Butler Yeats või reisihuvilisest farmaatsiatööstur Silas Burroughs. Seepärast võiks raamatu liigitada teaduse (täpsemalt meditsiini ja farmaatsia) ajaloo kategooriasse.

Kuigi see pole olnud autorile eesmärk omaette, annab raamat kenasti aimu teaduslike põhimõtete arengust. Ennekõike katsete tõttu, mida käsitletavad on võtnud ette enda ja oma sõprade peal. Näiteks selline kirjeldus: „Viimaks, 1817. aastal, õnnestus tal [Friedrich Sertürner] isoleerida ühend, mis moodustas läbipaistvaid kristalle, mis lahustusid happes, vees aga mitte eriti. Ta meelitas kolm teismelist naabripoissi endaga jooma kristallidest saadud lahust. Kuigi Sertürner jäi ettevaatlikuks, liikudes edasi poole terakese kaupa, osutus aine palju kangemaks, kui ta oli oodanud. Nii teda kui ka ülejäänud katsealuseid tabasid rängad oksendamishood ja peagi langesid nad poolteadvuseta olekusse, kust nad toodi välja, jootes neile tugevat äädikalahust“ (lk 43). Enda peal katsetamine hakkas läbi saama XX sajandi algul. Neid, kes seda tegid, oli vähe, üheks selliseks psühholoog May Smith. Ometigi ei kao sellised katsed päriselt kunagi: 1960. aastatel tegi seda näiteks (kuri)-kuulus Timothy Leary, kuid kahjuks pole neist selles raamatus juttu.

Jay valitud isikute galerii on rikkalik, kuid keskpunkti asetuvad Sigmund Freud ja William James. Mõlemat iseloomustab kimpujäämine neurasteeniaga ja isiklik narkokogemus (esimene tarvitas kokaiini, teine naeru­gaasi). Jay sõnul oli kokaiin „meteoorina meditsiini­taeva särama löönud“ just Freudi toel 1884. aastal, kui ilmus tema „Über Coca“. Just Freudi mahitusel kujunes kokaiinist „kasvanud energia ja paranenud soorituse sümbol, imerohi, tulemaks toime moodsa aja stressirikka elu ränkade nõudmistega“ (lk 162).

Kuigi Jay ei süvene Freudi isiksusse, jääb mulje, et tegu oli auahne ja ka enesekeskse mehega, keda huvitas üle kõige karjäär. Vajadusel võis ta iseendale vastu rääkida ja üleüldse tõega üsna vabalt ümber käia. Iseloomustades skandaalset artiklit „Über Coca“, kus minastiil vaheldub umbisikulise stiiliga ja hingestatud passused neutraalse tekstiga, väidab Jay julgelt: „Kuid neis stiilimuutustes peegeldub ka Freudi ambitsioon korraga pöörduda mitme eri publiku poole: tema kolleegid ja ülemused meditsiini vallast, farmatseutikaäri, millest kokaiini edu või edutus sõltuma hakkab, ja laiem avalikkus, kes peaks viimaks olema selle tarbijaskond. Ta üritas end esitleda ühtaegu nii meditsiinieksperdi, revolutsioonilise farmaatsiatoote müügimehe kui ka meelte konkistadoorina“ (lk 33).

Freudil oli kokaiini suur usk, olgugi et peaaegu kohe asus osa arste selle negatiivse mõju eest hoiatama. British Medical Journalis kirjutati 1880. aastate teisel poolel meeldejäävalt: „Oleme avastanud, et sel magusa lõhnaga roosil meie ravibuketis on teravad okkad“ (lk 68) ja neuroloog George M. Beard leidis, et uimastitega seotud ohud on tublisti kasvanud eriti just tema kaasajal. Ta pidas uimastisõltuvust rea muude tsivilisatsiooni tekitatud hädade kõrval trükipressi, aurumasina ja telegraafi – modernsuse peamised tunnistajad – soovimatuks, ent vältimatuks kõrval­saaduseks (lk 67). Olgu mainitud, et Beard oli see, kes populariseeris ja mõtestas termini „neurasteenia“.

Freud ravis kokaiiniga morfiini­sõltuvusest oma vanemat kolleegi Ernst von Fleischl-Marxowit, keda ta intellektuaalse kirega imetles ja armastas. Kui esialgu tundus, et ravi on kandnud vilja, siis mõne aja pärast oli Fleischl sõltuvuses ka kokaiinist, jäi täiesti haigeks ja heitis 1891. aastal hinge. Pärast seda Freud kokaiinist enam ei kirjutanud. Freudi kaasus illustreerib jällegi teaduse arengu problemaatikat. Nagu õpetlasele kohane, tarvitas Freud kokaiini distsiplineeritult ja väikestes, väljamõõdetud kogustes. Lähtudes ise kogetust, ei suutnud ta ette näha, et kokaiin võib tuua ka teistsuguseid tagajärgi. Jay sellest ei kirjuta, kuid on kindlaks tehtud, et Freud andis ainet ka oma kihlatule Martha Bernaysile. Teoses on teisigi mõtlema­panevaid lugusid, näiteks William Halstedi (1852–1922) oma. Üliandekas ja ambitsioonikas Halsted oli Ameerika tippkirurg ja meditsiini­eesrindlane, kes eksperimenteeris kokaiiniga kirurgitöös. Nagu paljud teisedki arstid, hakkas ta ainet ise tarvitama ja laskis sellel end põhja vedada. Ometigi suutis Halsted ülimalt suure pingutusega oma positsiooni meditsiinimaailmas vähemalt osaliselt taastada.

Jay vaatleb peamiselt kokaiini, eetri ja kanepiga seonduvat, kuid vastavalt vajadusele pälvivad tähelepanu ka morfiin ja oopium. Leheküljel 213 jõuab ta psühhedeelikumideni, räägib mõne lehekülje peioote-kaktusest ja pöördub siis taas tagasi hašiši juurde. Hiljem on peiootet siin-seal veel mainitud, kuid sisuliselt jääb psühhedeelikumide teema käsitlemata, kui mitte arvestada viimast veerandsadat lehekülge, kus on juttu 1960. aastatest. Võib-olla on asi selles, et Jay pole soovinud end korrata: 2019. aastal ilmus tema „Mescaline: a global history of the first psychedelic“.

Viimases peatükis on püüdnud autor purki pista kogu XX sajandi ja takkaotsa ka meie aja. Kuna detailidel (inimestel ja nende kogemustel) peatutakse palju vähem, on tekst hoogsam ja informatiivsem. Tegu on siiski väga-väga ülevaatliku kokkuvõttega ajast, mil suhtumine uimastitesse tegi läbi mitu pööret. XX sajandi hakul hakati uimastite kasutamist pidama patoloogiaks. Üha enam räägiti ohtudest ja kahjust, mistõttu ei saadud uimastikogemusi enam pidada positiivseks panuseks teadusesse, filosoofiasse või loovusse. Jay sõnul ei seostatud narkootikume enam eliidi, vaid noortejõukude, pättide ja rahvusvähemustega. See väide on pisut problemaatiline, sest teiste autorite sõnul kasutasid afroameeriklased ja töölised USAs kokaiini laialdaselt juba XIX sajandi teisel poolel (neile lausa anti seda, et nad jõuaksid rohkem tööd teha).

Väga sümpaatne on, et tõlkija Lauri Liiders on lisanud teksti joonealuseid selgitavaid märkusi. Üht neist tahaks täpsustada. Leheküljel 27 seisab „Elektro­paatiline korsett – seda ei kasutata enam ka inglise keeles, autori valik oli seda mitte lahti seletada, kuigi keegi ei tea enam, mida see tähendab“. Elektrile – moderniseerumisaja suurele imele – otsiti pidevalt uusi kasutus­alasid, seda ka meditsiinis. Ootused olid tohutud. See­pärast esineb kümneid eesliitega „elektro“ algavaid menetlusi, mis pidid lahendama ühe või teise probleemi. Aja jooksul küll selgus, et enamik neist on kasutud, mistõttu neist enam ei räägita, kuid kõnealuse korseti pilte ja kirjeldusi leidub toonases ajakirjanduses. Lühidalt öeldes on tegu korsetisarnase vööga (eri laiused ja tegumoed), mis paigaldati patsiendi (nii meeste kui ka naiste) keha ümber, et anda tervistamise eesmärgil elektrivoolu. Sellest loodeti abi mitmesuguste hädade, kaasa arvatud neurasteenia vastu.