Igasse supermarketisse astudes tervitab meid kummalisel kombel loodus. Riiulitel seisavad „ökoloogilised“ šampoonid, „mahedad“ toiduained, „looduslik“ mineraalvesi ja bioplastidest pakendid. Eraldi müüakse mahetooteid, mis on kasvavatud ja valmistatud ilma sünteetilisi kemikaale kasutamata. Reklaam lubab meile, et pudelis, torus või tabletis peitub midagi, mis pärineb otse loodusest või siis vähemalt meenutab seda. Kuid mida tähendab „looduslik“? Kas see on lihtsalt poeetiline väljend või on sellel ka täpsem teaduslik sisu?

Kas keemiline aine saab olla looduslik?

Keemiku vaatepunktist on loodusliku ja sünteetilise eristamine mõttetu, kuna molekul on molekul, sõltumata sellest, kas ta tekkis vihmapilves, seenes või retordis. Keemia mõistes on „aine“ määratletud selle struktuuri ja koostisega, sellega, millised on ainesse kuuluvad aatomid ja kuidas nad on ühendatud. Näiteks etanooli molekul, mis koosneb kahest süsinikuaatomist, kuuest vesinikuaatomist ja ühest hapnikuaatomist, on alati samasugune, sõltumata sellest, kas see on tekkinud pärmseente käärimisel või keemilise sünteesi teel. See tähendab, et ainet ennast ei saa jagada „looduslikuks“ ja „tehislikuks“, need tunnused võivad kirjeldada mingit üht konkreetset aineproovi. Kui meil on klaasis etanool, siis see võib olla erineva päritoluga. Tegemist võib olla veinist destilleerimise teel saadud brändiga või siis hoopiski etüleeni hüdreerimisel saadud sünteetilise etanooliga. Keemiline aine nimetusega etanool on aga mõlemal juhul identne. Selle järelduse taga ongi vajalik filosoofiline täpsustus: aine „looduslikkus“ ei ole tõeväärtuslik omadus. See ei kirjelda midagi, mis võiks olla kas tõene või väär, vaid väljendab inimese suhet aine päritolusse. Kui ütleme, et „see aine on looduslik“, siis me ei kirjelda fakti, vaid teeme hoopiski väärtusotsuse.¹

Kohe kerkib küsimus: milleks seda vaja on? Miks on tähtis, kas mingi aine on „looduslik“ või mitte? Kui aine on saadud looduslikest allikatest ja seda pole keemiliselt muudetud, võib rääkida looduslikust ainest. Kui aine on tekkinud inimese juhitud keemilise reaktsiooni tulemusel, on tegemist sünteetilist päritolu ainega. Sellist käsitlust kasutavad ka seadused. Näiteks Euroopa Liidu määrused toiduainete ja kosmeetika kohta määratlevad „loodusliku maitseaine“ kui aine, mis on saadud füüsikaliste, ensümaatiliste või mikrobioloogiliste protsesside abil taimsetest, loomsetest või mikroobsetest materjalidest ilma keemilise muutuseta.² Ometigi on ka selline määratlus hajusate piiridega. Kas bakter, mille geene on muudetud nii, et see valmistaks vanilliini, toodab veel „looduslikku“ ainet või on saadud vanilliin juba sünteetilist päritolu? Kas inimeste kultiveeritav taim, mille metabolismi on aretuse tulemusena muudetud, on endiselt „looduslik“? Sellised näited ilmestavad asjaolu, et looduslik ja tehislik on paljuski põimunud.

Looduslikkuse mõiste võib keemias küll kasutu olla, kuid samal ajal on see muutunud ühiskonnas mõjukamaks kui kunagi varem. Miks see on nii kujunenud? Vastus peitub ajaloos ja kultuuriloos.

Keemia käsitlus loodusest

Filosoof Joachim Schummer väidab, et loodusliku ja keemilise vastandlik käsitlus tuleneb sellest, et loodust on mõistetud staatilise ja teleoloogilisena.³ Kristlikus mõtteloos oli pikka aega kahtlane kõik, mis näis muutvat Jumala loodut. Tertullianus küsis juba II sajandil: „Kui Jumal oleks tahtnud, et lambad oleksid lillad, kas poleks ta nad siis sellistena loonud?“⁴ Just keemiline kunst – värvide valmistamine, metallide sulatamine ja mineraalide töötlemine näis olevat kõige ohtlikum valdkond, sest see rikkus looduslike ainete „olemust“. Staatiline looduskäsitlus toetubki ideele, et igal ainel on loomupärane, puutumatu olemus, mida inimene ei tohi muuta. Nii varastele alkeemikutele kui ka tänapäeva keemikutele paistab selline arusaam naiivsena, kuid kultuuriline pärand elab edasi inimeste maailmapildis, kus „sünteetiline“ on ikka veel ebaloomulik, isegi kui molekul on molekul, olenemata sellest, kust see pärineb. Teleoloogilise vaate kohaselt on loodusel oma eesmärk, mida inimene ei peaks häirima. Seega omistatakse loodusele agentsus koos spetsiifilise tahte ja kavatsustega. Looduse staatilise ja teleoloogilise käsitluse kõrvale pakub Schummer välja idee dünaamilisest loodusest. Selline dünaamiline keemiline maailm kujutab endast kõikvõimalike reaktsioonide ruumi. Loodus ei koosne etteantud ainekogumist, vaid kõigest sellest, mis on keemiliselt võimalik. Sellise vaate kohaselt on iga võimalik keemiline reaktsioon loomulik ja ainsana on tõeliselt ebaloomulik keemiliselt võimatu reaktsioon. Ükskõik kas keemiline reaktsioon toimub looduses või laboris, igal juhul on see oma olemuselt looduslik. See vaatenurk ei vähenda looduse tähendust, vaid vabastab selle staatilisest ja moraliseerivast koormast. Loodus laieneb piiratud alast võimalikkuste kogumiks.

Tööstuslik loodus: kuidas sünteetiline muutub loomulikuks

Tööstuse loodud looduslikkuse kuvandit on nimetatud ka tööstuslikuks looduseks. See tähendab, et reklaamide, pakendite, disaini ja keele kaudu luuakse ettekujutus, et mingi toode on osa loodusest, isegi kui seda on märkimisväärselt modifitseeritud. Mahe- ja looduskaubad moodustavad omaette turusegmendi, kus keemia on üheaegselt nii vaenlane kui ka liitlane.

Selline strateegia on praeguse tööstusliku ühiskonna jaoks hädavajalik. Kui XX sajandi keskpaigas sümboliseeris keemia ennekõike ohtusid, mis seostusid pestitsiidide, mürkide ja plastjäätmetega, siis XXI sajandi turundus püüab keemiat igati rehabiliteerida. Looduslikkus on saanud uueks moraalseks kapitaliks, mis puhastab tehnoloogia mainet. Tulemuseks on omapärane kultuuriline paradoks, et me toodame looduslikkust tööstuslikult. Tööstusliku looduslikkuse kujundamisel saab eristada kolme peamist strateegiat: imitatsioon, normaliseerimine ja optimeerimine.⁵

Imitatsioon tähendab looduslikku päritolu aine välimuse ja toimete jäljendamist. Varase plasti – tselluloidi leiutajad püüdsid jäljendada elevandiluud, selle värvi, läiget, koguni loodusliku luu defekte. Kunstlikust ainest tehti „loodusliku“ asendaja, mille väärtus tulenes just sarnasusest originaaliga.⁶

Normaliseerimine on sotsiaalne protsess, mille käigus tehislikust saab igapäevane ja seega igati „loomulik“. Toidulisandid, värvained, hormoonid või plastpakendid, mida varem peeti inimesele ohtlikuks, on nüüd tavalise tarbimise osa. Nende keemiline päritolu ei tekita enam ärevust, sest see on nähtamatu. Nii kujunebki uus norm, mis võrdsustab keemilise harjumuspärase ja loomulikuga.

Kolmas strateegia, optimeerimine käsitleb inimese keha ja keskkonda parandatavate ja täiustatavate süsteemidena. Loodust saab ja tulebki keemiliste vahenditega n-ö järele aidata. Näiteks Saksa ravimifirma Schering AG turustas 1960. aastatel hormonaalseid kontratseptiive kui võimalust „taastada loomulik tsükkel“. Keemiline sekkumine esitati loodusliku protsessi imitatsioonina.⁷ Kui ravim või kosmeetikatoode lubab „looduslikku tasakaalu“, tähendab see sageli, et olemasolev keha tuleb viia normi, mis on defineeritud teaduse, meditsiini ja tööstuse koostööna. Niisugune looduslikkus on normatiivne, see ütleb, milline peab inimene olema, et teda saaks pidada loomulikuks.

Küsimus ei olegi selles, kas aine on looduslik, vaid kuidas looduslikkust toodetakse ja kasutatakse. Keemiline süntees ja reklaamikeel on justkui ühe süsteemi kaks osa – mõlemad loovad uusi kujutlusi ja uut reaalsust. Inimene mõjutab kogu planeedi keemiaringet, isegi kõige kaugemates piirkondades võib leida tööstuslike kemikaalide jälgi. Me elame looduse ja tööstuse koostoimes tekkinud hübriidmaailmas.

Tänapäeva teadus ja tehnoloogia ei tee enam vahet loodusliku ja tehisliku vahel. Sünteetiline bioloogia, geenitehnoloogia ja materjaliteadus käsitlevad loodust programmeeritava süsteemina. Rakk, polümeer ja algoritm kuuluvad samasse ontoloogilisse ruumi, need kõik on muudetavad. Me ei vaata enam loodust kõrvalt, vaid toimime selle sees. Sellises olukorras muutub mõiste „looduslik“ kultuuriliseks sümboliks, mille kaudu inimene väljendab oma nostalgiat ja hirme. Loodus on saanud autentsuse metafooriks ajastul, kus kõik on taastoodetav. Samal ajal annab just see nostalgiline tähendus võimaluse kriitiliseks refleksiooniks, et küsiksime: kui kõik on muudetav, mida me üldse peame väärtuslikuks?

Looduslik kui moraalne ja esteetiline väärtus

Sõna „looduslik“ ei kirjelda üksnes aine päritolu, vaid seostub tugevalt ka moraalsete ja esteetiliste väärtustega. Looduslikkus väljendab tervist, puhtust ja headust. Selle vastand „ebaloomulik“ tähistab sageli midagi moraalselt taunitavat. Filosoofiliselt on see problemaatiline, kuna keemiline aine ei saa olla „patu“ ega „vooruse“ kandjaks. Kuid kultuuriliselt on just need väärtused muutnud looduslikkuse mõiste võimsaks retooriliseks relvaks. Kui tarbija valib „loodusliku“ toote, näitab see tema soovi kahjustada võimalikult vähe keskkonda. Looduslikkus seostub siinkohal tihedalt kestlikkusega. See on moraalne seisukohavõtt, mis püüab väljendada inimeste muret planeedi pärast, isegi kui see paradoksaalselt seisneb plastpudelis „ökoseebi“ ostmises. Selles mõttes ei ole looduslikkuse kasutamine tööstuses ja reklaamis ainult pettus. See on omalaadne kompromiss süümepiinade ja tehnoloogilise sõltuvuse vahel – viis, kuidas ühiskond püüab reguleerida oma suhet loodusega, ilma et peaks loobuma tehnika pakutavatest mugavustest. Nii saabki loodusest mitte ainult materjal, vaid moraalne mõõdupuu, mille järgi hinnata tehnikat.

Kindlasti ei tohi kõrvale jätta ka esteetilist mõõdet. Looduslik ilu eeldab mõõdukat ebatäiuslikkust, ebakorrapäraseid jooni, orgaanilisi tekstuure, soojade toonide paletti. Tööstus kasutab seda esteetikat teadlikult, disainides tooteid, mis näivad „toored“, „ökoloogilised“ või „käsitöölikud“. Looduslikkus on muutunud stiiliks, seepi ei müüda mitte keemilise koostise, vaid „tunde“ pärast, mida sellega pesemine peaks tekitama. Siiski ei ole selline esteetika täiesti ohutu, kuna loob uue normaalsuse, kus loodus on alati tarbitav ja kättesaadav, alati mõnus ja ohutu. Mets on muutunud spaaks, meri parfüümiks ja bakter laboritööliseks. Samal ajal kasutavad kunstnikud ja disainerid biotehnoloogilisi protsesse, et kasvatada nahka, tekstiili või pigmente, ühesõnaga valmistada looduslikku tehislikul moel. Seega ei piirdu looduslikkuse küsimus ainult tootereklaami või keemiateadusega, tegemist on esteetilise ja eetilise dilemmaga, mis läbib kogu kultuuri.

Loodust ja keemiat on ajalooliselt vastandatud, kuna keemia kipub mingil kujul olema looduse antitees, teadus, mis muudab looduslikke aineid ning loob sünteetilisi molekule.⁸ Ometi on keemia oma olemuselt midagi palju sügavamat, tegemist on ju ainete muutmise kunstiga. Kui vaadata keemiat mitte ohuna, vaid loovusena, siis võib seda käsitada alkeemia järeltulijana, püüuna muuta aineid mitte loodust hävitades, vaid seda hoopiski laiendades ja täiustades.

Alkeemia looduse ja tehisliku piiril

Looduslikku ja tehislikku on üha raskem eristada. Geneetiliselt muundatud organismid, sünteetilised materjalid ja tehismõistus seavad kahtluse alla traditsioonilise arusaama loodusest kui inimese poolt puutumatust.

Sellises olukorras on loomulik küsida, kas mineviku loodusfilosoofia alkeemia võiks pakkuda uut perspektiivi looduse ja tehisliku suhete mõtestamisel. Alkeemia asetus samuti loodusliku ja kunstliku piirile ja tegi seda viisil, mis on üllatavalt aktuaalne ka tänapäeval.⁹ Alkeemia maailmapildi keskmes oli veendumus, et inimene (mikrokosmos) ja universum (makrokosmos) peegeldavad teineteist. Hermetistlik põhimõte „nagu ülal, nõnda ka all“ tähendas, et nii inimkeha kui ka kogu maine maailm oli üles ehitatud samade põhimõtete järgi nagu suur maailmakõiksus. Sellest analoogiast järeldus, et kogu kosmos on elus, omades lausa hinge või vaimu ja samamoodi sisaldab ka iga inimolend midagi jumalikku. Inimene kui mikrokosmos on osa sellest elu täis võrgustikust, inimkeha peeti lausa väikseks universumi mudeliks, kus organid vastasid planeetidele ja inimese vaim taevasele vaimule.

Selline maailmapilt tähendas, et alkeemiku jaoks polnud „elus“ ja „eluta“ rangelt eraldatud. Näiteks arvasid alkeemikud, et metallid kasvavad maa sees nagu taimed, algul „külvatakse“ neisse taevast pärit seeme, siis nad kasvavad maagilises maaemakojas, ammutades jõudu maapõue niiskusest ja päikese soojusest ja lõpuks saavutavad küpsuse väärismetallidena.

Alkeemikud rõhutasid ka, et ainete muundumised ei ole pelgalt mehaanilised protsessid, vaid need on otseselt seotud vaimu ja eetikaga. Alkeemilise muutuse teostamine eeldas alkeemiku sisemist küpsust. Alkeemilised tekstid rõhutavad, et „tuleb puhastada iseennast, samal ajal kui puhastad metalle“. Oluline on märkida, et alkeemikud ei näinud oma praktilist tööd looduse vallutamise või suvalise ümberkujundamisena. Pigem käsitlesid nad end looduse abilisena, kes üksnes kiirendavad niigi looduses toimuvaid loomulikke protsesse.¹⁰

Tahtmine muuta maailma on aga ühine nii muistsetele alkeemikutele kui ka tänapäeva teadlastele. Erinevus on ehk selles, et tänapäeval on see ambitsioon realiseerunud globaalses mastaabis, inimene on muutnud Maa ökosüsteeme, kliimat ja liigirikkust. Looduslik ja tehislik on ka ökoloogiliselt läbi põimunud, sünteetilised kemikaalid ringlevad kogu maailmas, neid leidub kõikides organismides ja linnad on saanud uuteks ökosüsteemideks.

Üha enam leiab kõlapinda idee, et loodus, tehnika ja kultuur on lahutamatult seotud. Inimene on ühtaegu bioloogiline olend ja tehnoloogiline looja, seega tuleb loobuda jäigast vastandamisest. Siin kohtub modernne mõte üllataval kombel alkeemia omaga. Alkeemia terviklik lähenemine – mikro- ja makrokosmose lahutamatu seos, mateeria omalaadne elusus ja inimese poolt teostatavate muudatuste sidumine moraalsete kaalutlustega – võib kujundada terviklikumat suhet loodusega ajastul, mil see pole enam inimesest puutumatu väline keskkond, vaid ühine põiming inimtekkeliste elementidega.

Esiteks õpetab alkeemia, et loodust ei tohi käsitada mehaanilise masinana, mida võib lõputult ümber ehitada, vaid elava partnerina. Kui alkeemik pidi ainega töötades arvestama selle „hinge“ ja püüdis oma teguviisi seada kooskõlla protsesside loomuliku kulgemisega, siis samamoodi otsib nüüdisaegne teadus koosloome viise loodusega. Näiteks ökotehnoloogias ja rohekeemias püütakse üha enam matkida looduslikke protsesse – kasutada keemilises sünteesis ensüüme, kasvatada materjale bioloogiliselt või taastada ökosüsteeme nii, et loodus ise teeb „raskema“ töö. See meenutab alkeemiku rolli kui loodusjõudude suunajat, mitte nende jõuga allutajat.

Teiseks rõhutab alkeemia transformatsiooni eetikat, iga väline muutmine nõuab ka sisemist muutust. Tänapäevalgi on selge, et inimkonna suhe loodusega vajab väärtuselist nihet – tehnilise kõikvõimsuse asemel alandlikkust ja vastutustunnet. Alkeemikute seas levinud mõte, et ainult puhta südamega ja looduse huve austav uurija võib leida tõelise filosoofide kivi, peegeldab ideed, et eetika ja teadmised peavad käima käsikäes.

Lõpuks pakub alkeemia rikkalikku sümbolikeelt mõtestamaks uutmoodi hübriidset maailma. Tänapäeva kultuuriteoreetikud (nt uue materialismi esindajad) räägivad, et mateerial on oma agentsus, see on omalaadne ilmalik uusversioon alkeemikute hingestatud mateeriale. Otsides uusi suhteid loodusega võiksime seega pöörduda tagasi alkeemia pärandi poole, mis tuletab meelde, et inimene ja loodus loovad ühist tervikut ning et inimese looming peaks olema loomulik jätk maailma suurele arenguloole, mitte selle kramplik vastand. Alkeemia kutsub meid nägema looduses mitte passiivset ressurssi, vaid kaasloojat, kelle käest õppida ja kellega koos toimetada.

Uue looduse valmistamine

Tehislik ei ole looduse vastand, vaid üks viis maailma esteetiliselt, tehniliselt ja kultuuriliselt laiendada. Sünteetilised materjalid, geneetiliselt muundatud organismid ja digikeskkonnad – kõik need kujundavad uut loomulikkust. Samuti on selge, et looduslikkus ei kao kuhugi ega muutu ka tähtsusetuks. Ta lihtsalt kaotab oma staatilise ja teleoloogilise koorma ning avaneb dünaamilise ruumina, kus inimene tegutseb koos materjalidega, mitte ei valitse nende üle. Laboratoorne liha, sünteetilised hormoonid, kunstlikud maitseained ja värvid ning bioreaktoris kasvatatud nahk ei ole „looduse jäljendused“, vaid uue looduse fragmendid – inimliku loovuse, kultuurilise kujutlusvõime ja keemilise võimalikkuse kohtumispaigad. Looduslik ei ole lõppkokkuvõttes aine omadus, vaid inimese mõtlemise tulemus. Keemia on selle mõtteviisi keel ja grammatika, millega me loome ja mõistame materiaalset maailma. Käsitledes keemiat suhtena võib areneda uus eetiline ja esteetiline arusaam, mitte looduse kaitsmine selle algsel kujul, vaid suhe, mis tunnistab meie vastastikust põimitust. Tööstuslik loodus ei ole eksitus, vaid reaalsus, mida tuleb õppida nägema ja mille eest tuleb vastutada.