Kas olete kunagi mõelnud, millal saab ühest inimesest teadlane? Millisel hetkel saab üks tubli neiu või noormees kinnitada, et ta on nüüd teadlane? Kas oma esimese artikliga teadusajakirjas? Kas siis, kui ta valitakse teaduriks? Doktorikraadi saamisel? Esimese saja publikatsiooniga Eesti teadusinfosüsteemis (ETIS)? Või ehk olemegi alati püüdlemas teadlaseks saamise poole, ilma et tegelikult kunagi pärale jõuaks?

Kunagine Tartu ülikooli rektor Peeter Tulviste, kelle 80. sünniaastapäeva hiljuti tähistasime, on öelnud: „…inimene on midagi teaduses ära teinud siis, kui ta on seletanud mingisuguseid nähtusi, kõik muu on teaduses teisejärguline. Teaduse puhul on tähtsaim seletamine.“ (Intervjuu Aime Jõgile 29. X 2015 Tartu Postimees.)¹

See „seletamine“ on tegelikult kahe erineva tähenduskihiga sõna. Ühest küljest teadlane seletab mingit nähtust või fenomeni, miks ja kuidas see toimub. Ja siis ta seletab seda teistele.

Kevin McCain küsib oma raamatus² „Understanding How Science Explains the World“: „Miks on seletamine teaduse jaoks nii olulise tähendusega?“ Ja jätkab: „Vastus peitub selles, mida teaduslik seletus meile annab: mõistmise, arusaamise.“ Me mõistame, kuidas maailma erinevad ilmingud üksteisest sõltuvad. McCain ütleb: „Mõistmine on teaduse jaoks kesksel kohal ja võib-olla ongi kõige täpsem öelda, et teaduse peamine epistemoloogiline (teadmistega/kognitiivse eduga seotud) eesmärk on luua teaduslike selgituste kaudu mõistmist, arusaamist“ (lk 2-3).

Oxfordi ülikoolis on olemas professuur, mida nimetatakse Professorship for the Public Understanding of Science (teaduse avaliku mõistmise professuur). Selle esimeseks professoriks oli Richard Dawkins (mäletate „Isekat geeni“?³) ja praegu on sellel kohal matemaatik Marcus du Satoy. Selle professuuri ülesandeks määras tema asutaja Charles Simonyi „edastada teadust avalikkusele, kaotamata seejuures neid teaduslikke elemente, mis moodustavad tõelise mõistmise olemuse“.

Simonyi kirjutab oma „Manifestis“: „Populariseerija … keskendub peamiselt publiku suurusele ja eraldub sageli teadusmaailmast. Populariseerijad kirjutavad sageli päevakajalistest muredest või isegi moeröögatustest. Mõnel juhul võrgutavad nad vähem haritud publikut, pakkudes üleolevalt lihtsustatud või liialdatud vaadet olemasolevatele teadmistele või teadusprotsessile endale. Seda on kõige parem näha tagantjärele, kui mäletame näiteks kunagi ilmunud raamatuid „hiiglaslike ajudega“ arvutitest, kuid ma kahtlustan, et paljud praegusedki teadusraamatud tunnistatakse aja jooksul sellesse kategooriasse kuuluvaks. Kuigi populariseerija roll võib endiselt väärtuslik olla, ei toeta see õppetool seda siiski.

…

Mõistmist, arusaamist, tuleks siinkohal võtta nii poeetiliselt kui ka sõna-sõnalt. Eesmärk on, et avalikkus hindaks abstraktse ja loodusliku maailma korda ja ilu, mis on seal kiht-kihilt peidus. Jagaks teadlaste elevust ja aukartust, kui nad seisavad silmitsi suurimate mõistatustega. Tunneks empaatiat teadlaste vastu, keda selle kõige suursugusus alandlikuks teeb. Need publiku hulgas, kes jõuavad piisava arusaamiseni, et tunnetada teaduse korda ja ilu, saavad ka parema ettekujutuse teaduse ja oma igapäevaelu seosest.“

Teadlasel ongi kaks põhilist ülesannet. Esiteks, saada teada midagi, mida teised seni ei teadnud. Ja siis sellest rääkida. On ju üsna mõttetu teha teadustööd, millest keegi teada ei saa ja sestap teadlased seda teavitamistööd ka teevad, näiteks teadusartiklitena, konverentside ettekannetena, üliõpilaste õpetamise kaudu.

Teaduse populariseerimine on seetõttu üks normaalne osa teadlase tööst. Muidugi ei ole mõeldav, et kõik teadlased on ühtviisi head kõikides neis tegevustes ja sestap on ka loomulik, et prioriteedid võivad erineda.

Olen alati pidanud oluliseks oma teadusalast rääkida, seda tutvustada ka inimestele, kelle mõtted tavaliselt teisi radu käivad. Ja mitte niivõrd seetõttu, et „raha tuleb maksumaksjalt“ (ehkki see on ju ka tähtis), vaid ma tahan jagada seda, mis mind pidevalt üllatab, vaimustab ja mu meeli elevil hoiab. Jagatud rõõm on ju mitmekordne. Nii olengi aastakümnete jooksul andnud lugematul arvul intervjuusid, kirjutanud artikleid ja esinenud väga erinevate auditooriumide ees.

Mis mind aga teaduse populariseerimise juures enim võlub, on see hetk, kui „populariseerimine“ ehk „targa teadlase ülalt alla“ infojagamine muutub tegelikuks arusaamiseks, mõistmiseks.

Ja on selge, et kui su eesmärk teaduse populariseerijana on jõuda „tõelise mõistmiseni“ kuulajate poolt, siis pead sa tahes-tahtmata ka ise kõigepealt selleni jõudma. Näiteks on üks mu parimaid reaktsioone kuulajatelt pärast seda, kui olin tutvustanud järjekordse Nobeli meditsiiniauhinna sisu ja selle teadustöö tähtsust: „Ja nii lihtsa asja eest saadaksegi Nobeli preemia?“

* * *

Meil on kombeks mitmesuguseid ajaloost meieni jõudnud sententse muuta ja lihtsustada ja tihti viib see lausa nende mõtte muundumiseni. Või ilmselt on tegu hoopis sellega, et koos aegade muutumisega on muutunud ka see, mida me neist lausetest kuulda tahame.

Nii on ka lausega „ma tean, et ma midagi ei tea“. Mugav lause kasutamiseks nn teadusjärgsel ajastul.

See on väidetavalt pärit Cicero lausest „ipse se nihil scire id unum sciat“ – „ta teab vaid üht – et ta midagi ei tea“, mis on parafraas Platoni „Apoloogiast“. Platoni kirjeldatud Sokratese sõnad olid Astrid Kurismaa tõlkes⁴ järgmised:

„Sellest inimesest olen ma küll targem. Kumbki meist ei tea ju midagi eriti suurepärast või tarvilikku, aga too mees kujutab ette, olgugi et ta ise midagi ei tea, et ta teab; kui mina midagi ei tea, siis vähemasti ei hakka ma seda ka endale ette kujutama. Selle vähese võrra paistan ma temast küll targem olevat, kuna ma ei arva, et tean seda, mida ma tegelikult ei tea“ (Apoloogia 21d).

Ehk siis – tema ei tea sedagi.

Millal siis saab teadlane alguse? Ma arvan, et teadlane saab alguse siis, kui noor inimene „seisab silmitsi maailma mõistatustega“ ja taipab, kui vähe ta teab. Ja kui vähe me kõik teame. Aga ta tahab enamat, neid piire laiendada, ületada. Ja siis teistelegi seletada.

Inspiratsioonikõne Eesti teadusagentuuri teaduskommunikatsiooni konverentsil „Teaduskommunikatsiooni roll ühiskonnas“ 12. XI Tallinnas.