Eesti graafika õitseaeg jõudis kätte XX sajandi teisel poolel, kui töötasid visionäärid Tõnis Vint ja Leonhard Lapin, popkunstile orienteeritud Malle Leis, sõltumatud otsijad Kaljo Põllu ja Mare Vint, lüürilise suuna esindajad Vive Tolli ja Marju Mutsu ning kontseptualist Raul Meel. Graafikavaldkonna peamine tugevus peitus aga väga heade kunstnike suures hulgas, paljude isikupärase loomingu ühekssulamises, mis garanteeris Tallinna graafikatriennaalide edu. Võimsa kunstiringkonna puhul tuleb peagi juttu põlvkondadest, ja nii kerkisid esile ka meie graafikastaaride õpilased.

Noortenäitustest hakati rääkima 1980. aastate alguses, kui too „uueks“ nimetatud põlvkond kunstiinstituuti lõpetama ja siis taastatud Eesti Vabariigi algusaastail loomingulisse küpsusse jõudma hakkas. Noorte kunstnike kõige karismaatilisemate õpetajate seas nimetatakse tavaliselt Vive Tollit, Silvi Liivat, Leonhard Lapinit ja kaua kunstiakadeemias õpetanud Enno Ootsingut ning Arne Mesikäppa. Headel õpetajatel on reeglina tabav silm märkamaks iga õpilase tugevaimat külge ja suunamaks tema isikupära väljakujunemist; lõpuks kujunesid kõik need noored kunstnikena väga omanäoliseks. Selle seltskonna, keda on käsitletud kui neoekspressiivset, tugevuseks oli kunsti­instituudis saadud suurepärane haridus koos laitmatult omandatud graafika­tehnikatega. Sinna kuulub ka 1963. aastal sündinud Virge Jõekalda.

Kui miski tookordseid noori kunstnikke põgusalt ühendas, võis see olla inspiratsiooni ammutamine mütoloogilistest kujunditest. Tõenäoliselt oli selle taga populaarse õppejõu Kaljo Põllu loominguline eeskuju ja tema korraldatud ekspeditsioonid soome-ugri rahvaste juurde. Kuid noorte kunstnike huvi ei koondunud enam meie endi juurtele: neid intrigeeris hoopis eksootika, maailma ajaloost võetud kujundid, näiteks Egiptus. See moevool puudutas kerge tuuleõhuna ka noore Virge Jõekalda töid („Sfinks“), ent sisuliselt polnud sel mütoloogiaga suurt pistmist. Tema looming oli tollal sajaprotsendiliselt autobio­graafiline.

Õigusega on kirjutatud Marju Mutsu mõjust Virge Jõekaldale seoses tema metafooridena väljendatud hingeseisundite ja eheda kehakogemusega. Ka tühjusega, kuid viimane puudutab rohkem juba Virge Jõekalda XXI sajandil tehtud looduspilte. 1990. aastate tööd, millest on koostatud Hausi galerii näitus „Pihtimus“, on pingsalt täidetud noore kunstniku autobiograafiliste sisevaatlustega. Kuigi ainsad puht päevikulised teosed moodustavad „Kirjade“ seeria, on tegelikult kõik tööd otsivad ja igatsevad. Kunstnik on ühes intervjuus rääkinud, et ei tunneta oma elu teekonnana, vaid hoopiski aja voolamisena nagu päevikulehekülgedel, kulgemisena rahulikult ühest hommikust teise. Midagi voolavat on ka selle näituse töödes: kuivnõelaplaadid mõjuvad amorfsena, nende kontuurid on seespool kujutatuga täielikus harmoonias nõnda, et kõik kokku mõjub valgel taustal ruumilise, isegi skulptuursena. Teo aeglusega voolavad, palmitsetud ja sulanduvad figuurid sujuvad aeglaselt ühest olekust teise, kuid tähendavad eelkõige mõtete ja tunnete liikumist inimestevahelises ruumis ja kasvamist oma siseminast teis(t)e inimes(t)eni.

Kontuuride sisse on peidetud figuur, mida pilk mõnikord esimese hooga ei tabagi: „Miks?“ – maas lamav, kätega pead hoidev keha; „Kirg“ – kaks põimunud figuuri; „Head ööd, maga hästi!“ – justkui tugitoolis istuv, last põlvedel hoidev kuju. Mõned neist töödest võiksid mõjuda erootiliselt, kui ei oleks nii puhtsüdamlikud. Töös „Palve“ pöördutakse ihu ja hingega jumala poole; teoses „Pihtimus“ suhestutakse iseendaga: näo eest võetud mask heidetakse üle õla, paljastades alasti näo ja hinge. Kõigi figuuride näod on tehtud siiski üsna maskitaolised, häbenedes võib-olla autobiograafilise tegelaskuju vaimset alastust … Kunst ei ole ühe tõelise ekspressionisti jaoks muud kui jäägitu enesepaljastus.

Ka kivid hingavad ja tukslevad rahutus rütmis teoses „Kaos“. Pole vahet, kas pildi allkiri viitab millelegi jõulisele ja kiirele („Meeletu“, „Hõige“, „Heitlus“) või aeglasele („Unistus“), isegi kurjale („Võõras“), need tööd mõjuvad oma sujuvuses tänapäeval pigem tasavägistena. Võib-olla ei tunneta vaataja praegu enam nii teravalt neis peituvat nukrust, sest kunsti vaatamise kogemus teiseneb iga aastakümnega. 1990. aastate kõige ekspressiivsemad pildid võivad praegu mõjuda peaaegu vaoshoituna, sest ajaga ladestunud kunstidraama on vaataja valuläve nihutanud.

Neis vormides on teatud sugulust Salvador Dalí voolavate kellade ja viskoosse ajaga. Vihje annab sellele kunstnik ise graafikaseerias „Karje“, mille läbiv kujund meenutab Dalí klassikalist maalikujundit teoses „Pehme konstruktsioon keedetud ubadega“ (1936). Dalí maali taustal terendab ka Virge Jõekalda tunnetatud figuuride sees voolav aeg. Kokkupuude Dalí loomega peitub kusagil psühhoanalüüsi sügavustes, mis peaksid viitama indiviidi vaimsele vabanemisele.

Püüdes mõista ja mõtestada seda vabadust, mille poole Virge Jõekalda püüdleb, tekib kiusatus meenutada Jaan Kaplinskit, kes on sageli pöördunud inimeses peituva lapse(kuju) kui ideaali poole. Ta ei nõustu Freudiga, kelle meelest kultuur ei tähenda ainult inimese seesmise agressioonikalduvuse sümboolset taltsutamist, vaid loob ka ise sümbolsuhte vägivallaga. Kaplinski seevastu kirjutab ka teistsugusest, „meditatiivsest“ loomingust, kus otsitakse tasakaalu­tunnet spontaanses avanemises.¹ Kaplinski on vastandanud meditatiivse maailmakäsitluse kommunikatiivsele, kus vaadeldakse reaalsust kui teksti. Viimase käsitluse järgi ei ole olemas midagi, mida ei ole sõnadesse pandud. See omakorda tähendab, et ollakse harjunud usaldama ainult vahendatud kogemust ning eelistama eneseteostust sümbolites.²

Meditatiivsed loojad seevastu ei omista nii suurt tähtsust keelele ega kunstilisele käsitööoskusele, vaid tajuvad pigem kujundiloome seda külge, mis osutab kommunikatiivse tegevuse piiridele. Kaplinski arvates ei lähe loomingulisus kaotsi, kui heidetakse lihtsalt valgust olemasolevale maailmale, võimaldades ligipääsu elu küllusele. Ta kirjutab, et kunstis võib „leiutada mitte midagi“ ja nõuda seeläbi kunstile kohta looduses. Näiteks kirjeldab ta regilaulu hämmastavat lihtsust ja ilustamata otsekohesust, kinnitades, et suur kunst ei pea tingimata olema alati erakordne.³ Kaplinski on nimetanud seda sundimatuks kunstiloominguks.

Võib-olla pole see juhus, et neil aastail, kui Kaplinski kirjutas sundimatusest, jõudis eesti kunsti neoekspressionism. Vormiliselt ei ole see looming keeruline, rõhk on väljendusel, eeskätt oma tunnete väljendamisel; mõnikord on neoekspressionistlikele kunstnikele ka lapsemeelsust ette heidetud. Lõpuks sai ilmseks, et oma modernistidest õpetajatega võrreldes liikusid nemad tagasi lihtsuse poole. Nad ei kasutanud oma peent kunstitaju esteetiliseks mänguks, vaid püüdsid keskenduda vaimsele seisundile, märksõnadeks „vahetus“ ja „spontaansus“. Kui see enesevaatlus ei olnud veel päris meditatiivne, siis vähemasti oldi selle poole teel.

Virge Jõekalda kohta võib veel lisada, et XXI sajandil, kui ta oli oma ekspressiivsed heitlused heidelnud, jõudis kunstnik distantseerituma, vaatleva loominguni, kus ta on keskendunud ülilihtsale loodusmotiivile, näiteks suurendatud õiepungale. Sellist kunsti võib juba kindlasti pidada sundimatult meditatiivseks.