Karin Hallas-Murula, Eugen Habermann ja Herbert Johanson. Eesti modernismi klassikud. Keeletoimetanud Aili Künstler, tõlke toimetanud Richard Adang ja Krista Mits. Kujundanud Andres Tali. Tallinna Linnaarhiiv ja Eesti Arhitektuurimuuseum, 2025. 352 lk.

Võib olla tänulik, et lõpuks on valminud paarisrakendina töötanud arhitek­tuuriklassikuid Eugen Habermanni (1884–1944) ning Herbert Johansoni (1884–1964) tutvustav suurteos.

Miks just need arhitektid? Arhitektuuriteadlane Karin Hallas-Murula peab tihti ühisprojekte teinud duo loomet Eesti 1920.–30. aastate arhitektuuri kõige kaalukamaks osaks (lk 325). Raamat pakub n-ö klassikalise ülevaate, kus autor vaeb riburada arhitektide teoseid ja pöörab tähelepanu ka seni ekslikult või autorsuseta figureerinud hoonetele, seni läbi kirjutamata planeeringutele ning avab lugejale saksa kultuuri mõjukuse. Nüüdse teose suurim pluss on mastaapsus ehk siis kuidas autor on visalt välja otsinud ilmselt valdava osa enam kui kuuesajast projekteeritud hoonest. Tuntumate näidete, nagu oma aja „parimate teadmiste järgi loodud korrapärase tänavapildiga“ Oma Kolde (lk 80), kõrval on väärtustatud arvukalt üksikelamuid Pelgulinnas, Kalamajas ja mujal. Nii pakub raamat rõõmu ka neile, kes ehk muidu selliste teoste poole ei vaata. Tänulikkust on saadud aduda juba kogukondade ja ajaloohuviliste suhtlusgruppides.

Parajad avastused

Enne vastse raamatu valmimist võis olla suisa pinevil, kes selle kaua aega hädasti läbi kirjutamist vajanud loometöö lõpuks käsitleda võtab. On see Karin Hallas-Murula või Mart Kalm, kes on nende arhitektide teoseid varemgi artiklites ja raamatutes korduvalt puudutanud? Näiteks võiks tuua Kalmu, kes muide tegi oma diplomitöö (1984) Johansonist, riigikoguhoone käsitlust, „Eesti kunsti ajaloo“ V köite peatükki „Pätsi ilusa Eesti ehitamine“, aga eriti muidugi krestomaatilist kogumikku „Eesti 20. sajandi arhitektuur“. Hallas-Murula on avanud nende arhitektide tegemisi näiteks 2024. aastal ilmunud raamatu „Eesti linnaehituse ajalugu. 1918–2020“ peatükkides „Linnaplaneerimine, võim ja esindustaotlused“ ning „Aedlinnad ja aedlinlik planeerimine Eestis 1920.–1930. aastatel“. Veenev on artikkel „Eugen Habermann (1884–1944) ja Herbert Johanson (1884–1964): Riia polütehnilisest instituudist Eesti arhitektuuri tippu“* väljaandes History of Engineering Sciences and Institutions of Higher Education, kus ta tõi nagu seski teoses välja rahvuskivina presenteeritud pae puhul vangide töö ning stilistilised ühenduskohad Natsi-Saksamaaga.

Just paearhitektuuri käsitluses joonistub välja üks autorite erisus. Kui Kalm kasutab 1930. aastate eeskujul mõistet „paefunktsionalism“, siis Hallas-Murula toonitab pae kasutamise traditsiooni, materjali odavust, sidet saksa eeskujude ning ajalooliste stiilidega. Johansoni Metsa­kalmistu kabeli puhul toob ta välja looduskiviga kaasneva igavikulisuse ja väikesele ehitisele antud monumentaalsuse (lk 264). Johansoni teiste tuntud paest ehitiste kõrval – kunagine Lasnamäe algkool, Raua tänava nn tuletõrjeloss ning praegu riigigümnaasiumi kasutada olev Tõnismäe koolimaja – on paras avastus August Jürgensoni Narva maanteel asunud voodivabrik (1929–1931), mida enam pole. See mõjub foto järgi vägagi esteetiliselt, võib nõustuda autoriga (lk 257).

Just Habermann ning Johanson on aidanud oma elamute, koolimajade, aga ka näiteks aedlinna ideele tuginevate planeeringutega luua hubast ilu, mille pärast üks või teine kant meeldiv paistab. Nõnda kavandas Johanson keskhaigla ametnike elamud (1926), millel on ülakorrus kokkuhoiust tingituna puidust, ent mis mõjub püstlaudisega vägagi romantilisena. Osati on säilinud sissepääse ehtivad dekoratiivkuulid, mida arhitekt sageli kasutada armastas. Samal ajal valmis Kunderi tänaval tapamaja ametnike ja tööliste ridaelamu. Ranget telgsümmeetriat, mis seda kõrgete katustega maja iseloomustab, peab Hallas-Murula mitte ainult Johansoni, vaid ka Habermanni puhul otsekui hea ja korrektse arhitektuuri tunnuseks (lk 188). Sellesarnast mõõdukalt traditsionalistlikku, mõõdukalt modernset laadi esindasid ka veidi hiljem valminud filterveevärgi töötajate elamud.

Habermanni puhul võiks esile tuua ka moodsa elu suurlinliku tukse tabamise, mille sümbolehitisteks 1930. aastatel said Urla maja, mis tituleeriti suisa pilvelõhkujaks, ning gooti stiilis elamu asemele kerkinud n-ö uudsusega rabav Bi-Ba-Bo kino.

Reeglina kontekstitundlike arhitektidena on Johanson ja Habermann teinud mitmeid ümbruskonda sobituvaid-ehtivaid hooneid. 1922. aastal valminud Haapsalu metodisti kirikut iseloomustati ajakirjanduses suisa naljakal viisil kui „vana-Eesti stiili“ (lk 61).

Mitte ainult majade lähikonda, vaid piirkonda terviklikult avavaid näiteid toob Hallas-Murula välja mitmeid. Neist huvipakkuvamad on vahest ehk Badendicki-Christianseni aedlinn Paldiski maantee ääres, Niidi asum, Politsei­pargi ümbrus, Iru vanadekodu. Ärajäänud ehitistest mõjuvad aktuaalsena Johansoni Toompea lift, krematoorium, Kalevi soojavee ujumisbassein Kalaranda.

Põnevaid leide on ka vanalinnast. Näiteks plaanisid nad Kullassepa ja Niguliste tänava nurgal olnud praeguseks hävinud kiitsakale hoonele julgelt läbi kahe korruse ulatuvate kõrgete akendega ümberehitise (lk 55). Edasi uurides on vitriinakna soov arusaadav – nimelt pidas majaomanik Luise Mandel moeäri.

Mugav ja nauditav

Mitmekihilist teksti on nauditav lugeda: Hallas-Murula toob esile nii stilistilisi detaile, nagu Habermanni ehitusettevõtja Aleksander Martinile Pelgulinna projekteeritud maju ehtivaid dekoratiivsõõre (lk 133), kui ka ruumipoliitikat. Näiteks Vääna-Jõesuu suvekolonii ehk siis lastele suvitamiseks mõeldud asutuse puhul rõhutab ta riigivanem Konstantin Pätsi panust, kui too käis isiklikult tulevast asukohta valimas (sic!, lk 300).

Eluliste seikade puhul on eestirootslase Johansoni ja Habermanni välimuse, meelelaadi ja harrastuse puhul pöördutud nõtke sulega arhitekti Edgar Johan Kuusiku mälestuste poole. Lustlik on leida raamatust ka Johansoni juhiluba ning ülevaade, millised autod ühel või teisel edukal härral olid.

Võimaliku vormilise mõjutajana on huvitavaim leid vahest Fritz Voggenberger ning ka moefilosoofina esile toodud Friedrich Nietzsche, kes „tõstis arhitektuuri kõikidest kunstidest kõrgemale, toonitades selle müstilisust ja sümboolsust“ (lk 45). Väiklasena mõjub Rudolf Lesta plärtsuva kriitika puhul oletus, et see on „purjuspäi kirjutatud“ (lk 48).

Teksti saadavad joonised ning arvukad pildid, mis teevad loetu jälgimise mugavaks. Oma laadile on vahest liiga truu kujundaja Andres Tali, keda võin pidada üheks oma põlvkonna lemmikkujundajaks. Tema väljaandeid saadab loetavus, mitmekesisus, vigurdav detaili­rohkus, mis kohati võib oma rahutuses veidi väsitada.

Habermann ning Johanson on saanud väärika ning usaldusväärse monograafia, mille rikkalikku mõtteainest pakkuvat teemaderingi linnaplaneerimiskontseptsioonidest omavalitsuste tüüpsete ja sotsiaalse suunitlusega projektideni veel uuteski kirjutistes nosida sooviksin.

* Karin Hallas-Murula, Eugen Habermann (1884–1944) and Herbert Johanson (1884–1964) – from Studies at Riga Polytechnic Institute to the Top of Estonian Architecture. – History of Engineering Sciences and Institutions of Higher Education 2022, kd 6, lk 35–55.