Riigi ja arhitektuuri seostaja. Karen Jagodin vestles Karin Hallas-Murulaga
Arhitektuuriajaloolane Karin Hallas-Murula on valmis saanud põhjaliku raamatu „Eugen Habermann ja Herbert Johanson. Eesti modernismi klassikud“. Kujutluse kaunist ja heast XX sajandi alguse Eesti arhitektuurist on suuresti loonud just Habermanni ja Johansoni looming. Mida on klassikutel öelda tänapäevale, rääkis raamatu autor.
TRIIN OJARI: Peidus ja esil Tallinna Linnateater
Nii nagu Linnateatri identiteet peitub vanalinna saalides, nii loob hea arhitektuur raamid inimlikule kogemusele, mis suunab väärtushinnanguid laiemalt.
PEET KASK, TÕNIS SAARTS:Retseptid riigieelarve ravimiseks
Riigieelarve puudujääk poleks suur probleem, kui poliitikuil oleks julgust ausaks aruteluks.
Eesti riigieelarve aastaks 2026 on 4,5%-lise puudujäägiga. Eesti on küll praegu veel suhteliselt madala võlakoormaga riik, aga kestev suure defitsiidiga majandamine viib teadagi kuhu. Me ei saa loota, et eelarve paraneb iseenesest või et vanad lahendused vajavad vaid peenhäälestust. Meil on vaja rahulikku ja ausat arutelu, kuidas maksustruktuur ja avalikud kulutused muuta õiglasemaks, tõhusamaks ja tulevikukindlamaks. Allpool kirjeldame viit plaani, kuidas valitsus võiks riigieelarve tasakaalu poole suunata.
Stalinistliku terrori masinavärk lahkamislaual. Filipp Kruusvall vestles Sergei Loznitsaga
Sergei Loznitsa on üks väljapaistvamaid Euroopa ja Ukraina režissööre, kes on tähelepanu ja auhindu pälvinud nii dokumentaal- kui ka mängufilmižanris. Valgevenes sündinud ja Kiievis üles kasvanud Loznitsa alustas teadlasena küberneetikainstituudis, kuid pöördus 1991. aastal Moskva VGIKi astudes filmikunsti poole. Temast on kujunenud isikupärane dokumentalist, kes on XX sajandi murdelisi sündmusi kajastanud üha mastaapsemates dokfilmides. 2010. aastal oma esimese mängufilmiga „Minu rõõm“ PÖFFil grand prix’ pälvinud Loznitsa tõi seekord Eesti vaatajate ette oma uue ajaloolise draama „Kaks prokuröri“, mis viib vaataja otse 1937. aasta stalinistlike repressioonide süngesse epitsentrisse.
PEEP EHASALU: Finlandia auhinna keskklassist irdunud kandidaadid
Finlandia ilukirjandusauhinna võitja nimetas kuue romaani hulgast küll laulja ja laulukirjutaja Maija Vilkkumaa, kuid kandidaadid valis aasta raamatusaagi seast välja eelžürii, mida juhtis kirjanik ja kriitik Silvia Hosseini. Nominentide väljakuulutamisel peetud kõnes keskendus Hosseini kirjanduse valupunktidele: tema sõnul vähenevad kirjanike sissetulekud, ehkki platvormide ja kirjastuste kasum kasvab, ning seepärast ohustab kirjandust digiformaatide kergele maitsele kohandumine, keskpärastumine ja -klassistumine.
AIJA SAKOVA: Teadlase mitmekesised töö- ja elurajad
2023. aasta lõpus läbis Euroopa teadlaste harta uuenduskuuri, mille käigus koondati varasemad harta 40 teemapunkti 20 alla ja jagati need omakorda nelja suurema samba vahel. Lugedes nüüd värske pilguga harta uut versiooni torkab teravalt silma korduv teadlaskarjääri mitmekesisuse ja mittelineaarsuse toetamise rõhutamine. Enne kui sellesse süveneda, võiks küsida, mis see harta on ja mis on tema roll.
TOIVO MAIMETS: Millal sünnib teadlane?
Kas olete kunagi mõelnud, millal saab ühest inimesest teadlane? Millisel hetkel saab üks tubli neiu või noormees kinnitada, et ta on nüüd teadlane? Kas oma esimese artikliga teadusajakirjas? Kas siis, kui ta valitakse teaduriks? Doktorikraadi saamisel? Esimese saja publikatsiooniga Eesti teadusinfosüsteemis (ETIS)? Või ehk olemegi alati püüdlemas teadlaseks saamise poole, ilma et tegelikult kunagi pärale jõuaks?
KURMO KONSA: Looduslik ja tehislik: keemia, kultuur ja uue looduse loomine
Igasse supermarketisse astudes tervitab meid kummalisel kombel loodus. Riiulitel seisavad „ökoloogilised“ šampoonid, „mahedad“ toiduained, „looduslik“ mineraalvesi ja bioplastidest pakendid. Eraldi müüakse mahetooteid, mis on kasvavatud ja valmistatud ilma sünteetilisi kemikaale kasutamata.
EERO EPNER: Kujutlusvõimeta näitleja võimatusest
Vastuseks Tallinna Linnateatri peanäitejuhile ja lavastajale Uku Uusbergile, kellega intervjuu ilmus tema uuslavastuse „Avamine“ kavalehel.
MIRJE MÄNDLA : Säravad sähvatused ja pühendused
Novembrikuus üllatasid värske pilguga koostatud kontseptuaalsed kavad ning väärtuslik, puudutav ja meeldejääv esituslaad.
2025. aasta november jääb meelde säravate sähvatustega. Üpris tihti imestasin suure publikumenu üle! Veelgi enam üllatasid mind värske pilguga koostatud kontseptuaalsed kavad ning väärtuslik, puudutav ja meeldejääv esituslaad. Hämmastusega tõdesin, et südamlikke hetki jagus igasse õhtusse nädalapäevast olenemata.
RAIT AVESTIK: Vabatahtlik isolatsioon rahvarohkel teatriekspeditsioonil
Ühega läheb keskmiselt kaks aastat. Aja paneb käima idee tekkimine, õigemini, otsustamine, kas seda teha või mitte. Idee tekkimise või tekitamise ja tööle hakkamise vahel võib olla paar päeva kuni paar kuud. Või mis töö – rännak, valdavalt seikluslikki, kahtlemata piitsutus (ja mitte ainult enda), vabatahtlikult võetud kohustus millegi ja kellegi ees ning muudki. Aeg läheb lukku paar nädalat pärast raamatu esitlust – umbes selline on aeg, mis kulub, et end lõppenud protsessist lahti ühendada ja et end selliselt ka tunda.
Arvustamisel
Karin Hallas-Murula „Eugen Habermann ja Herbert Johanson“
Miranda July „All Fours“ ja Yael van der Woudeni „The Safekeep“ („Pelgupaik“)
Huddersfieldi nüüdismuusika festival
VIII varajase muusika festival „Tallinn feat. Reval“
Duo Ruudu ja Eesti Rahvusmeeskoori kontsert
Tallinna Linnateatri juurdeehitis
näitus „Spiegel im Spiegel. Eesti ja Saksa kunsti kohtumised Lucas Cranachist Arvo Pärdi ja Gerhard Richterini“
Virge Jõekalda näitus „Pihtimus“
Marleen Suve ja Brenda Purtsaku näitus „Ja-ga-tud“
Aasia sõnatu teatri festival „1000 kurge“
mängufilm „Salaagent“
mängufilm „Uus laine“
