Meie hulgast on 98. eluaastal lahkunud legendaarne sisearhitekt ja õppejõud Leila Pärtelpoeg. Ta oli oluline eesti kultuuri uuendaja, kes hakkas väärtustama ajaloolisi interjööre ja taastas mõisaid Lahemaa rahvuspargis.

Tallinnas inseneri perekonnas sündinud Pärtelpoeg õppis inglise kolledžis. Aastatel 1946–48 õppis ta Tallinna Polütehnilises Instituudis (nüüd TTÜ) arhitektuuri ja 1948–54 kunstiinstituudis (nüüd EKA) sisearhitektuuri.

Pärtelpoja esimene töökoht 1954-55 kultuuriministeeriumi kunstimälestiste inspektorina äratas temas küll pärandihuvi, kuid esialgu kavandas ta mitmes büroos põhjamaise modernismi vaimus uusi interjööre. Neist teaduste akadeemia, tänapäeval Tallinna ülikooli akadeemiline raamatukogu Rävala puiesteel (1963) on pea ainsana säilinud algsel kujul. Hävinud on 1960. aastate alguse restoran Vana Toomas ja Mündi baar. Kaasautorina osales ta Pärnu rannakohviku laiendamisel (koos Maimu Pleesiga), restorani Gloria ja kohviku Pegasus (mõlemad 1963-64 koos Vello Tamme ja Allan Murdmaaga) kujundamisel ning sisustamisel.

Alates 1970. aastatest keskendus Pärtelpoeg ajaloolistele interjööridele. Aastakümneid ei lasknud ta muuta sõjaeelseid riigi esindusinterjööre Toompeal ja Kadriorus, aga ka Moskva Eesti esinduses. Tema juhtimisel restaureeriti 1997 riigikogu istungite saal, mis sai oma algse kujunduse. Alates Tartu ülikooli aula põlengujärgsete toolide taastamisest (1972) on teda huvitanud ajaloolise mööbli kavandamine. Erakordselt peene stiilitajuga ühendas ta modernsuse ja ajaloo Tallinna raekoja interjööris (1975, koos Udo Umbergiga). Sama suunda jätkasid restoranid Gnoom (1983, nüüd Peppersack), Reeder (1976–89) ning pakkhoone kalapood (1989, nüüd Olde Hansa). Rataskaevu tänaval asunud restorani Nord sise­arhitektuuri moodsuse üle puhkes 1970. aastate lõpus poleemika.

Koos looduskaitsjate, kunstiajaloolaste ja edumeelsete kolhoosiesimeestega oli ta 1970. aastatel üks toonase isamaalise ime – Lahemaa rahvuspargi – eestvedajaid. Ta vaimustus võimalusest sisustada restaureeritavad mõisa­hooned ajaloolise mööbliga. Kõige suurejoonelisem oli rahvuspargi süda Palmses (1972–86), aga võimsad olid ka Rägavere (1979–83) ja Sagadi (1982–86) ning Kolga mõisa valitsejamaja jm hooned (1985–87). Põhjalikud ajaloo lavastused olid Kreutzwaldi muuseum Võrus (1976–89) ja Tartu linnakodaniku muuseum (1990–93). Tema jõudlus oli hämmastav, võib-olla suutis ta rasketes oludes nii paljud objektid lõpuni viia tänu sellele, et oli Eesti meister slaalomis (1949).

Aastatel 1961–82 oli ta kunstiinstituudis sisearhitektidele inspireeriv ajaloo juurde juhatav õppejõud. Mõõtmispraktikatest Ruhnus kasvas välja tema roll saare eest seisjana. Õppetööst arenes ta mööbliuurijaks, kelle töö viljad on mitmed kaunid ajaloolise mööbli raamatud.

Pärtelpoeg oli Valgetähe IV klassi teenetemärgi kavaler ja ENSV teeneline arhitekt, pälvis elutööpreemiad Eesti Vabariigilt, Rahvuskultuuri Fondilt ja Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitalilt.

Uskumatult tarmukast, oma tõe eest läbi tule ja vee minevast, ometi südamlikust ja hea huumorisoonega Leila Pärtelpojast jääb maha tühi koht, mida uued põlvkonnad ei pruugi niipea täita.

Eesti Sisearhitektide Liit

Eesti Arhitektide Liit

Eesti Kunstiakadeemia

Eesti Arhitektuurimuuseum

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum