Briti arhitekt ja kriitik Sam Jacob oli minu professor Viini rakenduskunsti ülikoolis, kui olin seal vahetusaasta üliõpilane. Kuulnud, et ta tuleb arhitektide liidu aastapreemia väljaandmiseks eesti arhitektuuri kaema ja hindama, avanes mul võimalus temaga ringkäik kaasa teha. Keset septembrit sombusel päeval viis tee meid kolme maja juurde: veel n-ö kilest lahti pakkimata Salto Arhitektide kavandatud Tallinna Linnateatri juurdeehitis ja Saku riigigümnaasium ning HG Arhitektuuri kortermaja kunstiakadeemia kõrval.

Oma kodupaiga armastusest ja amatöörgiidi oskustest joovastuses olin jõudnud Samile juba mainida, et Tallinna vanalinna südames on üks kummaline baar, kuhu pääsevad ainult need, kes teavad koodi: teadagi on jutt NoKu klubist, mille uksekood on avalik saladus. Meie ringkäik lõppeski NoKu ees, et baaris õlleklaasi taga vestelda arhitektuurist. Lasin Samil koodi sisestada ning ühtäkki olingi ühe maineka briti arhitektiga Tallinna vanalinna baaris, kus olin jõlkunud juba alaealisena. Tellisin meile kaks Saku Originaali, tuletades Samile meelde, et see õlu on pärit sealt, kus käisime koolihoonet vaatamas. See on Eesti beer-beer, nagu soomlastele Lapin Kulta või Karhu. Koos arhitektide Aet Aderi ja Madli Kaljustega istusime maha ning mainisin Samile, et ma pole varem intervjuud teinud. Sam, sõbralik ja joviaalsust kiirgav, hakkas rääkima, kuidas tal oli võimalus Portugalis inter­vjueerida ansambel Velvet Undergroundi liiget Lou Reedi, ja see sissejuhatus mõjus mulle julgustavalt.

FAT (Fashion Architecture Taste)

Kui arhitektide liidu president Aet Ader Sami esimese büroo FATi kohta küsis, läks Sam justkui nupuvajutusest käima. Ta rääkis FATist nii, nagu see poleks kunagi olnudki büroo. Ta kirjeldas seda hoopis kui jõuku: kakskümmend viis inimest, kelle hulgas oli arhitekte, kunstnikke, filmitegijaid, fotograafe, graafilisi disainereid. Nad tegelesid kõigega visiitkaartidest ja bussipeatustest kuni poekottide ja „For sale“ siltideni välja.

„Meile olid need kõik väga olulised nüansid, osa linnast … osa linnaelust,“ ütles Sam. „FATis mõistsime tasapisi, et võib-olla huvitabki meid kommunikatsioon. Et kommunikatsioon oleks nii praktika kui ka objekt.“ Niimoodi mõeldes nihkus arhitektuur hoonetest kaugemale. Ja just see kõrvalekalle, see väike nihe näiski kõige viljakam. Ajapikku jõuti tõeliste projektideni: reklaamiagentuur, interjöör Amsterdamis, ööklubid, üks odav ja teine veidi kallim. Ja siis jõuti arusaamisele, et mida arhitektuuri­kesksemaks töö muutus, seda vähem tahtsid mittearhitektid kaasa lüüa. Sam kirjeldas juhtunut täiesti siiralt: „See oli liiga aeglane. Igav. Ei saanud teha, mida soovisid.“ Kui FAT tahtis hakata tegema hooneid, pidi ta paratamatult alluma turunõudlusele. See muutis meeskonna jäigemaks. Nii pidigi FAT otsustama, kas neist saab büroo või jäävad nad idee tasandile. Büroo tähendab kohustust jätkata. Idee tähendab õigust lõpetada. FAT lõpetas, sest nad olid oma idee teostanud.

FATi lõpuaega jääb ka näitus „Kella­värgiga Jeruusalemm“, mis oli Briti väljapanek 2014. aasta Veneetsia biennaalil. Näituse eesmärk oli kummutada Rem Koolhaasi väide, et modernismiga kadusid kõik regioonile omased ja rahvuslikud omapärad. FAT soovis edasi anda mõtte, et kultuur muutub valesti mõistmise, kopeerimise ja uude konteksti sattumise kaudu. Igast nihkest sünnib uus kiht ja uus lugu. Sõnastati Sami arhitektuuri postulaat: „Arhitektuur ei ole omaette nähtus. Arhitektuur ei ole autonoomne, ta on alati osa teistest lugudest ja traditsioonidest.“

Ebatavalised kombinatsioonid

Sealt jõudis vestlus kummaliste kombinatsioonideni, mis Samile kõige rohkem rõõmu valmistavad: ruumid ja objektid, mis kohtuvad juhuslikult, ebaloogiliselt, koguni vägivaldselt, kuid millest selgub, et arhitektuur on alati kollaaž.

„Täispuhutav neoliitiline dolmen, sulam 1970. aastate kosmoseajastust ja neoliitikumist on väga põnev objekt. See on traditsioonide ja kultuuride kokkupuude, aga ka püüdlus luua ebatavalisi seoseid. See on nagu sunnitud abielu.“ Võrdlus sundabieluga, need kummalised hetked, mil kaks seosetut nähtust järsku kokku satuvad, seletasid hästi Sami näiteid.

Jäljendamine, tuletamine, sealhulgas kopeerimine, ei ole ilmtingimata plagiaat, vaid kultuuri arenemine. „Zaha [Hadid] üritas kopeerida konstruktiviste, kuid tõlgendamise käigus võivad ideed muutuda fundamentaalselt … ning lõpuks sai Zahast neoliberaalse ajastu arhitekt,“ lausus Sam.

Sellega vihjas ta 2012. aasta Veneetsia biennaali väljapanekule „Kopeerimise muuseum“, mis oli samuti FATi looming. Seal küsiti retooriliselt, mis juhtub arhitektuuriga siis, kui vorm liigub ühest ajastust ja kontekstist teise, kord käsitsi kopeerituna, kord digivaramusse üles laetuna. „Andrea Palladio Villa La Rotonda on juba koopia,“ märkis ta muiates.

Sami meelest on meedia ja keel osa arhitektuurist ning ühtlasi selle suurimad mõjutajad. 1960. aastate arhitektid olevat Sami sõnul kujundanud hooneid teadlikult nii, et need näeksid mustvalgetes ajakirjades paremad välja: rohkem kontrasti, sügavamad varjud.

Aet küsis siinkohal, kas FATi või Sami enda arhitektuurikeeles oli ka otsest kopeerimist – viiteid, tsitaate, detaile, mis olid teadlikult võetuna pärit mõnest muust ajast või arhitektilt. Sam naeratas, justkui mõtles hetkeks tagasi ja ütles: „Oleksin tahtnud palju rohkem!“ Selgus, et isegi FATi veebisait oli vahepeal „koopia teistest veebisaitidest“.

Mõte jäi samaks: arhitektuur on alati laenatud, tuletatud, tõlgitud. Seepärast oli ka minu vahetusaasta Viinis niivõrd vabastav. Me ei järginud rangeid pragmaatilisi nõudeid, vaid lähenesime arhitektuurile hoopis teise nurga alt. Seega küsisin Samilt otse: kas arhitektid võtavad end liiga tõsiselt? Kas tuleks rohkem lustida? Sam noogutas ja vastas nii, nagu ainult tema oskab. Teraselt, lõbusa fatalismiga lausus ta: „Muidugi peaksime rohkem lustima. Aga lust peab olema tõsine. Seda tuleb väga tõsiselt võtta.“ Hea nali saab olla hea ainult siis, kui tehakse nalja millegi tõsise üle. See viis Sami tagasi oma esimesele aastale rakenduskunsti ülikoolis, kus ta tundis end justkui vaenulikul territooriumil. Ta näitas tudengitele, endistele Hani Rashidi jüngritele ajaloolisi arhitektuurijooniseid ning sai vastu ainult skepsise. Küsiti: „Miks peaksime neid vaatama? Need on vanad. Meie tahame tegeleda tulevikuga.“ Sam ohkas, kui meenutas seda hetke: „Kurat, mis siin koolis toimunud on? Kuidas saab arhitekti mitte huvitada arhitektuur selle täies ulatuses? Ja kuidas sa ei taha teada, kust sa tuled, enne kui otsustad, kuhu lähed?“ Tema esimene semester oligi, nagu ta ütles, deprogrammeerimine vabavormilisest blobistlikust arhitektuurist ja liigsest tõsidusest. Ehk siis, lust on tore, aga kõige parem lust on selline, mis mõistab algeid ja ümbritsevat. Sam ütles: „Lust peab kõnetama maailma ja ühiskonda …“

„… ja on vastutustundlik?“ kõlas küsimus Madli suust.

„Jaa, aga vastutustundlik kõlab nii õõvastavalt …,“ vastas Sam siira kaastundega. Ta selgitas, et tänapäeva arhitektuuriõppes avaldatakse tohutut survet probleemide lahendamisele. Olgu selleks kliimamuutustega kohanemine, sotsiaalse ebavõrdsuse leevendamine või poliitiliste kriiside lahendamine. Sam mõtestas seda nii: „Muidugi on maailmas palju probleeme. Aga arhitektuur vahest ei suuda kõiki neid lahendada.“ Keskkonnaprobleeme – osaliselt. Sotsiaalseid küsimusi – jah, aga ainult siis, kui lastakse. Elamispinna kriisi – arhitekt üksinda mitte. Arhitekt võib lobistada, kirjutada artikleid, protestida, argumenteerida, aga see on hoopis teine töö. Lõppude lõpuks ei suuda ükski valdkond maailma suuri probleeme lõpuni lahendada, ja mis ikkagi jääb arhitektuurile ja arhitektidele? Sellele vastas Sam üllatavalt selgelt: „Arhitektuuril ja arhitektidel on siiski tohutud võimalused projektides ja ruumikorralduses. Mööbli paigutamises, inimeste liikumise korraldamises, ühiskonna ja ruumi vahelistes suhetes.“ Need ei pruugi olla peavoolu teemad, kuid need mõjutavad igapäevaelu.

Arhitekti roll

Nii kerkisid mul üldisemad küsimused arhitekti rollist. Kas arhitekti roll ühiskonnas on muutuses?Sam rõhutas, et arhitektuur pole kunagi olnud monoliitne, ei stiilis, hoiakutes ega ameti poolest. „Rolle on olnud igasuguseid,“ ütles ta ja näitas mulle oma telefonist ajajoont, mille ta oli üliõpilastele teinud. Sellel kulgesid paralleeljoontel ajastud, arhitektide hoiakud, näidatud olid arhitektide tööriistad ja sündmused ühiskonnas ning ajaloos. See ajajoon polnud lihtsalt kena graafik. See oli meeldetuletus, et arhitekt ja tema roll on alati olnud ümbertõlgendamises ja muutuses: kord visionäär, kord riigi palgal elamuehitaja, kord aktivist, kord kirjutaja, kord poliitik, kord kunstnik, kord isik, kes keeldus maju joonistamast.

„Isegi ühes koolis,“ lausus Sam, „on aegade jooksul olnud täiesti erinev arusaam, mida arhitektuur üldse tähendab.“ Ta rõhutas, et kui arhitektuuri distsipliini on alati uuesti mõtestatud poliitiliste tingimuste või kultuuri kaudu, siis miks peaks arhitekt ise olema kivisse raiutud. Miks peaks kartma nihkumist rolli, mis ei ole traditsiooniline ja konventsionaalne? „Kõik variandid ja võimalused on teostatavad,“ ütles Sam veendunult.

Minu meelest tahtis Sam öelda, et arhitekt ei ole kunagi olnud lihtsalt ja ainult arhitekt. Ta on alati osa kultuurist, mis niikuinii muutub. Kui kultuur muutub, siis muutuvad ka rollid. Ühtäkki ei paistnudki arhitektide soov olla justkui midagi muud, vajadus end ja oma tegevust ümber mõtestada kui kriis, vaid traditsiooni loomulik jätk.

Kuid kas siis arhitekt peab tingimata töötama arhitektina? Eriti Eestis, kus tööpõld on kiduravõitu. Ometi on arhitektuur paeluv just seetõttu, et ei piirduta vaid hoonete projekteerimisega. See hõlmab kirjutamist, kampaaniaid, ruumipoliitikat, mööblipaigutust, linna­legende, õpetamist ja nii edasi. Kõike seda, millega ühiskond iga päev kokku puutub. Arhitektuuriteadmisi on võimalik kasutada ükskõik kus.

Selle peale pööras Sam mu mõtte hetkega teistpidi. Ta küsis vastu, kas äkki on veel olulisem see, et mõnikord ei saa arhitekt tegeleda sellega, mis teda tegelikult huvitab. „Siis tuleb asuda teise ametisse,“ lausus ta muigega. „Olla kas või kasutute linnalünkade valvur.“ Mitte nalja pärast, vaid seepärast, et arhitekti tööriistakast ei ole kunagi olnud piiratud. Piiratud on ainult see, mida arhitekti roll traditsiooniliselt ette kirjutab. Siit jõudsime teemani, et piirkonniti on võimalused erinevad: Viinis paistavad võimalused laialdasemad kui Tallinnas, kuid jõudsime üsna kiiresti järelduseni, et ebakindlus on universaalne.

Viinis põlesid tudengid läbi samamoodi nagu siin. Töökohti oli vähe, palgad kehvad, paljud võtsid vaheaasta, vahetasid valdkonda, tulid tagasi. Minagi tunnistasin Samile, et arhitektuuris on midagi masohhistlikku: see nõuab palju ja annab vähe, aga kummalisel moel ei lase lahti. Kõndides linnas tabab mind ikka seesama lapsepõlvest pärit äratundmine, et ruum on põnev ja maailm on ehituslik mõistatus. Kuid võib-olla polegi probleem ainult arhitektuuris. „Võib-olla on maailm lihtsalt teistsugune, kui meile lubati,“ tõi Sam välja.

Just seepärast küsisin temalt, kas tal on üldse midagi lohutavat öelda tudengitele, kes elavad sõdade, majanduslanguse ja poliitilise paanika keskel ning tunnetavad, et arhitektuuri õppimine viib tupikusse. Sam andis kainestava mõtte: „Arhitektuuri õppimine ei ole ettevalmistus tööks büroos. See on kultuuriline haridus, maailmamõistmise kool, liberaalne algõpetus sellest, kuidas ehitatud keskkond tekib ja kuidas sellest tuleb aru saada.“ Ta ütles, et maailm oleks märksa parem paik, kui rohkem inimesi õpiks arhitektuuri. Mitte selleks, et kõik hakkaksid maju projekteerima, vaid et juurde tuleks neid, kes mõistavad, kuidas maailm toimib. „Võib-olla ongi parem,“ lisas ta õlakehitusega, „kui kõik ei lähe arhitektuuri tegema.“

See oli imelikult toetav seisukoht. Mitte lohutus ega tühi motivatsioonisõnum, vaid väga praktiline tõdemus: arhitektuur ei kao ka siis, kui inimene korraks arhitektuurist eemaldub. Arhitektuuri õppimine annab omaette selguse isegi siis, kui tiitliks pole „arhitekt“.

Kui riik usub arhitektuuri

Kui lõpuks õlleklaas põhjani joodud ning suu rääkimisest väsinud, küsisin Samilt midagi väga lihtsat. Mida ta arvab Eesti arhitektuurist? Mis talle žüriiliikmena mööda Eestit ringi sõitmisest meelde jäi? Olime näinud küll ainult kolme hoonet, mis ei ole kuigi esinduslik valim, kuid sellest hoolimata jäi Samile silma üks asi, mis mind üllatas. Teda pani kõige enam imestama see, kuidas Eesti riik investeerib arhitektuuri kaudu haridusse. Mitte kultuurisümbolitesse, vaid koolihoonesse. Riigigümnaasiumisse. Talle näis see peaaegu uskumatu tulnuna riigist, kus avalik ruum on kokkuhoiu esimene ohver. „Kas see arhitektuur sulle meeldib või ei, polegi peamine,“ ütles Sam. „Oluline on, et riik usub arhitektuuri kui millessegi tähenduslikku.“ Eesti puhul nägi ta seda, mida oma kodumaal harva märkab: arhitektuur pole lihtsalt lisand, vaid osa elust, mis väärib ruumi ja raha. Kui üks koolimaja peegeldab sellist usku, siis: „… on ju lootust ka nendel valdkondadel ja kohtadel, mis ei ole nimekirja eesotsas“. See tõdemus mõjus üllatavalt helgelt. Nagu oleks keegi öelnud, et me ise ei pruugi alati märgata, kui hästi meil on. Või kui haruldane see kõik eemalt vaadates on.

Sam lõpetas peaaegu vabandades, et ei saa kolme nähtud hoone põhjal Eesti arhitektuurile lõplikku hinnangut anda, kuid tema viimane mõte jäi kõige tugevamalt kõlama: „Kui ma oleksin näinud ainult Saku riigigümnaasiumi, siis ma ütleks, et te võite küll nuriseda, ja kindlasti on, mille kallal nuriseda, aga samal ajal on siin midagi, millele toetuda. See on muljetavaldav.“

Ehk eestlastele ongi vahel vaja, et välismaa arhitekt tuletaks meelde, et see, mida me siin iseenesestmõistetavaks peame, on tegelikult väike ime.