Džässpianist Holger Marjamaa kontsert tähistas Steinway kontsertklaveri Mustpeade majja jõudmise 10. aastapäeva ning oli pühendatud selle klaveri saabumise eest vaeva näinud Eri Klasi mälestusele. Üle anti ka Hansa Grupi preemia noorele džässmuusikule – selle pälvis saksofonist Nikita Korzoun. Kontsert oli publikurohke ja huvi muusikaõhtu vastu nii suur, et korraldati ka paar tundi hiljem alanud lisakontsert. Marjamaa puhul pole selline publikuhuvi enam ime: tunamullu sügisel suutis ta oma instrumentaaldžässiga täita Vanemuise kontserdimaja ja isegi Alexela kontserdimaja. Küllap on selle edu taga ka kuvand „meie mees New Yorgis“, aga vaieldamatult on see kuvand täidetud toeka sisuga. Kõrvutusena: kümme päeva varem käisin klubis Philly Joe’s väga nauditaval kontserdil, kus esines USA kollektiiv Jonathan Scales Four­chestra. Ansamblijuhi džässis üliharva kuuldav instrument (Kariibi steel-trummid), põneva meetrika ja rütmikaga omalooming ning kuum bändikeemia pakkusid suure elamuse. Ometi oli selle elamuse jagajaid vaid mõnikümmend ja pisukesse džässiklubisse oleks kuulajaid rohkemgi mahtunud.

Holger Marjamaa esines oma trioga, kuhu kuuluvad veel tema kauaaegsed ansamblipartnerid Heikko Remmel akustilisel ja elektribassil ning soomlane Jussi Lehtonen trummidel. Mustpeade maja akustika on võimendatud muusika puhul problemaatiline, ometi oli heli üsnagi hea. Vaid bassi helikõrgusi oli kontserdi alguses raske eristada, kuid õhtu edenedes paranes seegi.

Marjamaa mängulaadis segunevad standarddžäss ning suur annus souli- ja gospelistilistikat. Seda iseloomustavad vaheldusrikas akordika kasutamine koos rohke sisehäälte liigutamisega, kiiretes vältustes solistlikud sööstud ja ohtrad meloodiakaunistused. Kontsert algas John Coltrane’i loo „Giant Steps“ algmaterjali peaaegu tundmatuseni maskeerinud tõlgendusega, millele järgnesid Freddie Hubbardi „Thermo“ ning kaks pianisti omaloomingulist lugu: „You’re Not Alone“ ja „Holger’s Tune“. Kõlapilt ja lavaenergia oli Ameerika džässile omaselt väga füüsiline ning muusikute koosmäng hea ja heatujuline.

Õhtule andis uue värskuse ja fookuse külalisena lavale astunud lauljatar Alicia Olatuja, kes köitis kohe oma hääle suure ulatuse ja kauni värvinguga. Tema laululaadi suunab souli ja gospeli väljendusjõud, samal ajal kasutab ta vajaduse korral lausa ooperlikku vibraatot, mis pole ka ime, sest Olatuja on saanud klassikalise laulja diplomi kuulsast Manhattani muusikakoolist. Suurema osa tema kavast moodustasid džässilikud poplaulude tõlgendused: Michael Jacksoni „Human Nature“, Brenda Russelli „So Good, So Right“ ja Tracy Chapmani „Give Me One Reason“, lisaks jõululaul „Have Yourself a Merry Little Christmas“ ja lisaloona lauldud gospel „Thank You Lord (for All the Things You’ve Done)“. Kontserdi kauneimaid hetki oli George Gershwini laulu „Embraceable You“ esitus, kus lauljatar näitas kaunist kontrolli hääle registrite, dünaamika, värvide ja fraseerimisvõimaluste üle. Duona esitatud pala õhulises ja intiimses atmosfääris tõusis eriti hästi esile Holger Marjamaa tähelepanelik partneri kuulamine ja tema impulssidele reageerimine, mida oli palju ka kogu bändiga esitatud gruuvilugudes. Pole ime, et Marjamaa on olnud ja on hinnatud saatemuusik sellistele džässimaailma suurtele nimedele, nagu Chris Botti või Lee Ritenour.

Tegutseda džässmuusikuna New Yorgis, seal mitte ainult võimalusi otsides, vaid need leidnuna end maailma džässipealinnas ka teostades – see väärib kiitust ja tunnustust.

Kuulsin kontserdipäeval kahel korral Holger Marjamaa kohta öeldavat „rahvuslik aare“. Esialgu vist veidi lennukad sõnad, aga kindlasti on tegemist eesti muusiku ja muusika edulooga. Arvestades Marjamaa noorust, eriti džässi kontekstis, kus isikupäraseks muusikuks kasvamine ja küpsemine on elukestev protsess, on see pigem selle loo algus.