Õhtute ahvatlus, ühes rütmis tuksuvad südamed, meelikõditavalt pulbitsev kabareemiljöö, Viini balli piiritu glamuur, sügav-siira armastuse taltsutamatu jõud ja sekka kergemeelse flirdi kaalutus, siidi sillerdus, suurtsugu samet, lademes sinendavat värvigammat ning tundetoone süütust sinisilmsusest arrogantse siniverelisuseni, elegants, sära ja arutus ülekülluses ilu – kõik see annab vihjamisi aimu vastsest, Vanemuise ajaloo viiendast „Silvast“, mis on otsast otsani kui muinasjutt, helguse oaas.

Ei mäletagi lähiminevikust teist samaväärselt lummavat ja jäägitusse võlumaailma viivat lavastust. Kui mõni süžeekäänak ses saja kümne aastases loos ongi õige naiivne ja meloodia meest magusam, paelub tervik ühtviisi nii silma kui ka kõrva ja lubab unustada reaalsuse plassi palge. Teos, mis peegeldab Esimese ilmasõja aegset olustikku, eri seisuste ja väärtuste kokkupõrget, küll mitte niivõrd otseses tegevuses kui üldmuljet kujundava ja valikuid põhjendavana, võitis südamed juba maailma esiettekandel. Näib, et samamoodi hindavad seda tänapäevastamispüüdeist priid vaatemängu ka tartlased, sest selle leheloo ilmumisajal on parimal juhul saadaval veel viimased pääsmed.

Kas ehk johtuvalt eelöeldust, aga sattusin tükki kajastama … kontroll­etendusele! Minule jättis sääne õhustik isegi siirama mulje: vähem alpi sära, ent tegijaile võis pika prooviperioodi järgne tööpäevaõhtune läbimäng, kus võib-olla puudus veel ametliku esietendusega teadlikult kiirguma hakkav fluidum, olla üksjagu kurnav. Ometi haihtus harjutuslikkuse maik täiesti ning sündis puhastverd eelesietendus, elev ja värske. Loodan väga, et püstijalu aplodeerivate ja heameelest hõikavate kuulajate rõõm kandus lavale sama kirkalt kui sealt lustlikkus saali.

Publikumagnetiks tuleb kindlasti pidada Annely Peebot, üht peaosalist, kuid suurt edu ainuüksi tema arvele kirjutada on äärmiselt ebaõiglane. Ansambli­teosena on ses operetis vaja mõlema koosseisu jaoks vähemalt kolme-nelja võimekat ja omavahel harmoneeruvat solisti. Mõistan meedia­kajastuse aktuaalsusvajadust ja üldist uudisjanu, ent kahetsen alati südamest, kui mõnd uut lavastust arvustades tuleb andestamatut lõivu maksta võrdlus­momendile ja piirduda ainult ühe esituskoosseisuga. Sooviksin väga, et parimal moel edasiviiva kõrvutustunde tarvis jaguks edaspidi kannatust ära oodata mõlemad versioonid. Kriitiku subjektiivsusest hoolimata oleks siis teatrilukku talletuv jälg toekam.

Mitmel pool, sh Viini Rahvusooperis Silvat kehastanud Peebo suurepärases sobivuses pole kahtlust. Liiati on tegemist Peebo esimese lavastusliku ülesastumisega Eestis, mistõttu paisus mu uudishimu veelgi. Muidugi on ta kõrge lennuga täht, kuid küllap pakub meie oma teatridiiva Karmen Puis, kelle tõsiselt laia ampluaaga rolliloomet on aasta­kümneid armastatud eestimaiselt hillitsetumalt, sama huvitava tõlgenduse. Kuluaaridest kostab igatahes põnevaid repliike nende olemusliku erinevuse kohta. Kahjuks jätab senine reklaamikampaania liialt kallakil mulje; ootaksin kõigi põhirollitäitjate võrdsemat tutvustamist – see pole soolotükk. Jäägu see ühtlasi mu ainsaks tõsiseks nurinaks.

Tõeline teatrimaagia

Seekordse „Silva“ vaimustav tulemus on ütlemata paljude õnnelike valikute summa. Kõigepealt Imre Kálmáni köitev muusika. Osasaamine millestki sedavõrd stiilipuhtast nagu Viini operetikoolkonna nn hõbedase ajastu heliloojate looming on sulaselge rõõm. Kálmáni muusika mõjub kuulajale otsata meloodiliselt ja kaasahaaravalt, aga kiusab lauljat ilmselt sellega, et ikka ja jälle on tekstis olulised fraasid pressitud ebamugavalt madalasse tessituuri. See paneb kas forsseerima või tekitab kuulajale tillukesi kaotsiminekuid. Siiski on need tühised pisiapsud kõige nauditava kõrval, kus ühisesse vooseisundisse kantult ununeb isegi kuiva akustika täielik kaasaaitamatus.

Just saali nigela kõlavuse arvele võib panna avamängu hakul orkestri väheldase haralioleku, kuid see kadus kiirelt. Publiku soe kaasaelamine seljatas kramplikkuse ja andis selgelt tajutava positiivse laengu. Muusikajuht ja dirigent Oleksandr Bražnõk on leidnud lauljate ja pillide vahel imetlusväärse plastika, aga eks orkester taandugi siin üpris mugavasse saatjarolli. Kõik toimib otsekui iseenesest – mis ju ongi ideaal.

„Silva“ tuumana kerkivad ühiskonna silmakirjalikkuse või klassilõhede asemel minu meelest palju olulisemana esile üksikisiku tegevusvabadus ja tegelaste omavahelised suhtekaared. Võime küll võtta kunstiteost pelgalt fiktsioonina, kuid ka siis kanduvad selle tegelaskujudele üle samad emotsioonid ja käitumismustrid, õnn ja haiget saamine, mis vormivad päev-päevalt meie kõigi elu. Operett, mida on läbi sajandite määratletud kerge ajaviitežanrina, kätkeb oma parimais näidetes ja pühendunumais esitusis tunduvalt sügavamaid ja hingekriipivamaid teemasid. „Meele­lahutusdraama“ on selleks vahva kompromisstermin.*

Lavastuse hämmastava tervikuks sulandumise on taganud tõik, et lavastaja, koreograaf ja valguskunstnik on koondunud ühte isikusse – Giorgio Madiasse. „Silva“ on tema viies ja harukordselt õnnestunud töö Vanemuises. Liikumine kulgeb hoogsalt, voogavalt ja väga dünaamiliselt. Nõtkelt lõimit ooperikoor ja balletitrupp muudavad rahvarohked stseenid tõeliselt elavaks ja mitmekesiseks: olgu pealtnäha lihtsad, kuid leidlikud tantsukeerutused toolide vahetamisel või ridamisi koreograafiliselt atraktiivseid süllelangemisjadasid. Äärmiselt paeluv on ka pöördlava ohter kasutus, mis lubab stsenaariumil katkematult areneda, tegelaste tulekuid-minekuid nobedalt korraldada ja kingib viimase üllatuse veel lõpukummarduste episoodis.

Ka kujundus kubiseb ahhetama panevalt hõrkudest vaadetest. Kogu lava kõrguses külluslikult voogavad kangad loovad galantse panoraami, mis läbivalt siniste toonidega võõbat. Peaaegu monokroomseks taandet visuaal mõjus haruldaselt šikilt ning kontrasti loovad detailid, näiteks soekollased lühtrid süžee nooblimais stseenes, paelusid erksalt pilku. Ka dekoratsioone on parajal hulgal, nii et need ei muutu koormavaks, ja delikaatse valgustusega õnnestus väga efektselt mängida.

Muidugi ei saa nimetamata jätta imekauneid kostüüme, kus kabaree- või suurilmaõhustikule ootuspäraste sulgede, küütlevate õhtukleitide ja sabakuubede arvelt pole kübetki koonerdet. Söandan väita, et kogu see pillerkaar tegi silmad ette isegi viimatisele Estonia „Silvale“, mis võiks toimida tänapäeva teatri visuaalses maitsediapasoonis romantilise ilu ühe võrdkujuna. Kahjuks pole mul kunstiloolase õpetet pilku hindamaks iga slepi või käesirutuse stiili­puhtust, kuid südamest rõõmustab Madia põhimõtteline soov jääda truuks Kálmáni ajastu vaimule ja mitte risustada seda mis tahes nüüdisaegse miks­tuuriga.

Originaalis kolmevaatuseline „Silva“ on Giorgio Madia ja – märkimisväärse faktina – solist Rasmus Kulli ühisloomingu tulemusel kaheseks lühendet. Kupüüridest hoolimata jookseb tegevusliin selgelt ning uustõlge – sellegi värskendamisse on panustanud Rasmus Kull – on vaimukas, tabav ja tundeskaalalt avar. Kui naerutav tahk kipub seda sorti materjalis üsna hõlpsalt tööle minema, siis lüürilisemad momendid võivad kergesti tobedaks labastuda. Ka koori- ja tantsunumbritel, mis markeerivad põhiliselt kõrgseltskonna triviaalsevõitu jõudeelu, lasub oht muutuda liialt teesklevaks, aga nähtu jäi veel usutava piiresse. Hoopis rohkem imetlesin asjaolu, kui kiiresti õnnestus ülejäänuist õilishingsema karakteriga rüütet Edwinil pärast mõnd eriti jantlikku stseeni meelitada kuulajad taas süvenema, et maksvusele pääseks tõsidraamalik kaalukus.

Nagu mainisin, on „Silva“ ansambliteos, mistap on tark rollijaotus erakordselt oluline. Enim nägin vajalikku sisemist aristokraatlikkust Tamar Nugise Edwinis. Ta mõjub väärikalt, kuid mitte üleolevalt, ning jääb vaid mõnel harval hetkel veidi ujedaks ja ettevaatlikuks. Ehk lihvib aeg maha üleliigse korralikkuse, sest kõik muu passib rolliga laitmatult. Nugise hääl puurib oma soojuse, jäägitu kaasaelamise ja kirglikkusega otse südamesse, liigutab ja lummab.

Täiesti teisest puust on Rasmus Kulli Boni. Kull on sündinud koomik, väledamõtteline ansamblist, kes käivitub justkui sõrmenipsust ja paneb särama iga lavapartneri. Eriti võrratud olid Nugise ja Kulli dialoogid – mäletan neid teineteist ideaalselt tajuvat juba õpinguajast. Kull on uskumatult liikuv, spontaanselt reageeriv, ammendamatu energiaga sütik, kes suudab samal ajal ka muljetavaldavalt keskendunult ja alati selge diktsiooniga laulda. Omaette küsimus, millele võiks mõelda, on see, kas tulesädemeks olemine ei hakka tasapisi võimust võtma muiski rollides ja kas siin kannab ta ikka välja piisavalt aadelliku karakteri. Mingis mõttes on aga praegune „Silva“ Kulli hiilgehetk, kus temaga võrreldavat haaret pole kellelgi: kaks kandvat osatäitmist, sest ta on ka Edwini osa dublant, pluss eelmainit töö libreto ja tõlkega.

Ilmselt üllatas paljusid vanameister Väino Puura. Tema kehastet esiotsa üsna kasina partiiga vürstist sai teises vaatuses publikut korralikult naerutav seltskonnalõvi, kes kaalukeeleks faabula käänakuis ja kel pulbitsevat energiat kamaluga. (Vahemärkus: mind puudutas ääretu heldimusega tilluke žest: Kull oli valmis auväärses eas Puurat tolle füüsiliselt hirmtormakas stseenis toetama. Selline hoolitsus on imearmas.)

Naisosalistest säras Peebo mõistagi suurepärase Silvana, seda eriti hääle, aga ka näitlemislaadi poolest, mis balansseerib võluvalt rolliomase primadonnatsemise ja siiruse piirimail. Pikaaegne kogemus Kesk-Euroopa teatrites on talle andnud kõik vajaliku tunnetamaks Kálmáni muusikat otse tuumani. Väikeseks miinuseks pean seda, et ise Silva oletatavast east terake küpsema daamina teeb Peebo oma tegelaskuju palju sügavamaks ja isegi dramaatilisemaks, kui võiks lõbujanusest kabareelauljast eeldada. Jah, Silva on uhke ja eneseteadlik naine, kelle kaudu sugeneb teosesse seisuslik konflikt, kuid tekib oht, et kires liig intensiivsena jätab ta kiirete süžeepööretega kaasa minnes kergelt tuulelipu mulje.

Dramaturgiliselt kõige vastuokslikumana mõjus Stasi. Temalgi peaks olema aristokraadi hoiak, ent ta jättis naiivsuse ja tütarlapseliku edevusega hoopis vallatuma ja lihtsakoelisema mulje. Eks põhjus ole ka selles, et Stasil lastakse tegevusse lülituda alles siis, kui loo olulised kontuurid on juba paika säet. Vokaalselt passib aga Pirjo Jonas ossa väga hästi – vaid mõned madalaimas registris fraasid jäid tuhmiks. Nii tema hääl kui ka mängumaneer mõjusid kerge, kelmika ja helgena.

Madia sedastab kavaraamatus: „Silva“ [—] tekitab elavat emotsionaalset sidet – midagi, mis jääb vaatajaga pärast eesriide sulgumist veel kauaks“ – ja ta ei eksi. Kes armastab teatrimaagiat ja hunnitut ilu – see tükk on teile!

* Kelly Olesk, Reedene rõõm. Lavastaja Giorgio Madiaga „Silvast“: räägime muusikalise elamuse tipust. – Tartu Postimees 21. XI 2025.