Eetika on piiritu vastutus kõige suhtes, mis elab.

Albert Schweitzer

Pärandi kandjatena, kas tahame või ei, kujundame tulevikku ja meie otsustega luuakse homsele uut pärandit. Pärand on kollektiivne vaimne ja aineline vara, mis liidab meid ühiskonnana, kultuuriruumina, sõprus- ja perekonnana üheks ja annab mõtte edasi liikumiseks. Anname edasi oskusi, käitumistavasid ja mõtteviise ning need avalduvad meie kodus, kollektiivsetes ja ühiskonna hoiakutes, suhtluskultuuris ja elustiilis. 

Pärandi väärtus on oma olemuselt paradoksaalne. Tegemist on hindamatu kollektiivse rikkusega, mida väärtustatakse ja väärindatakse, teisalt peame seda kaitsma ja õigustama süsteemis, mis väärtustab eelkõige kindlalt mõõdetavat, tootlikku ja efektiivset ja mis kajastub majanduse mõõtkaval. Pärandikandjate, -hoidjate ja -loojatena jääb meile valikuvõimalus, kas hoiame, tarbime, märkame – miks? mida? kuidas? – või ei tee seda.

Vaimne ja aineline pärand on kollektiivne rikkus, see on inimeseks olemise, sotsiaalse ühtekuuluvuse ja kultuurilise identiteedi alus, mida peame säilitama ja taaslooma. See on ka kultuurimällu¹ talletatavad tähtpäevad, ühistegevus ja seosed. Eesti Vabariigi põhiseaduse preambul sedastab, et meie ülesanne on hoida ja säilitada eesti rahvus, keel ja kultuur, seda kõikumatus usus ja vankumatus tahtes.²

Eestlastest võib rääkida kui ellujäämise maailmameistritest,³ kes hoolimata väiksest rahvaarvust ja geopoliitilisest asendist on säilitanud oma keele ja kultuuri. Elame lääne ja ida kultuuriruumi piiril, mille kokkupuutel on tekkinud kolmas ruum:⁴ omaette hübriidkultuur, mille mõjud pärinevad nii ühelt kui teiselt poolt ja segunevad Eesti ala elanike tavade, kommete ja maailmakäsitlusega, mis vastavalt valitsevale meelsusele kohanevad, muunduvad ja teisenevad. Pärand ei eksisteeri iseenesest, vaid põhineb valikutel, milles mingit mineviku osa tõstetakse esile ja tõlgendatakse, mingi osa jäetakse teadlikult tähelepanuta⁵ ja mingi osa jääb alatiseks varjatuks.

Tarmo Soomere on kutsunud mõtlema Eesti loodusvaradest kui riigi põhikapitalist – mitte lihtsalt tuluallikast, vaid elutähtsast ressursist, mida tuleb hoida, mõista ja tarbida mõõdutundega.⁶ Sama põhimõte kehtib ka kultuuripärandi puhul, mis on ühtaegu taastumatu ja pidevalt uuenedes juurde tekkiv kapital, mida kujundab poliitika ja mille tähendust pidevalt ise loome. Kultuuripärand on meie väärtusruumi vundament ja seega riigi põhikapital selle kõige sügavamas tähenduses. Strateegiate ja tegevuskavadega juhitakse ja hoitakse pärandruumi, millesse sünnime, mis meid kujundab ja mida elu jooksul ise kujundame. Pärandruum häälestab meid ja ühtlasi kujuneb meie põhjal pidevalt uuesti. Oli ju tähistus seto(u), mille kuvand on alates 1990ndatest aastatest omajagu muutunud, varem negatiivse konnotatsiooniga. Praegu ei häbene keegi olla seto. Ehk siis tänu elavale kultuuripärandile?

Kultuuripärand on mineviku ja tuleviku vaheline sild, mida ise ehitame, olles samal ajal ka selle silla kandetaladeks. Sillaehitus on pidev protsess, millele annab tooni valitsev poliitika ja mille kulu määravad rahastusotsused.⁷ Riigi rahastusotsused annavad selge sõnumi.

Pärand on osa riigi poliitikast, mis kannab edasi teadmisi ning aitab meil mõista, mida ja miks me kaitseme. Riik on süsteem, mis vajab kaitset, vajab hoidmist. Kaitseme oma riiki võõra võimu eest, kaitseme riigi piiri, riigi majandust ja rahvast. Aga riigikaitse ilma kultuurita kaotaks sügavama mõtte. Soome Instituudi juhataja Hannele Valkeeniemi on rõhutanud, et kultuur ei ole pehme väärtus, vaid ühiskonda kooshoidev jõud. Selle heaks näiteks võiks olla eestluse püsimajäämine. Pärand on kultuuri osa ja nii ka osa riigi kaitsemehhanismist.⁸

Kultuuripärand on majanduse elavdaja. Kultuuriturismi muutuja⁹ väärtus kasvab ajas ja selle tulusust ei saa mõõta rahas ega turutsüklite kaupa, vaid inimeste vaimse ärksuse ja kultuurilise eneseteadvusega. Pärand ei ole pelgalt tarbeese, vaid lugude, mälestuste, teadmiste ja kogemuste kogum. Iga sild, tee, triibuseelik, hiis, laul või jutustus on tunnistus sellest, et oleme osa ühisest kultuurist – ja ainult meie saame seda hoida. Iga riik, omavalitsus, muuseum või pärandikandja on osa selle hoidmise mehhanismist.

Kultuuriturism toimib paratamatult massikultuuri reeglite järgi.¹⁰ Muuseumidki on kultuuriturismi osa ja suur osa muuseumide omatulust kujuneb piletimüügist. Muuseumide omatulusurve praeguses toimimismehhanismis suureneb, nt on muuseume, mille omatulu läheb palgafondi katteks. Võib öelda, et omatulu olemasolu annab muuseumidele teatava tegutsemisvabaduse, selleks et pakkuda õppeprogramme, koostada näitusi ja panustada museaalide säilimisse. Muuseumidel on ka eetikakoodeks, mis annab neile tegutsemisraamistiku. Nii ei saa muuseumid rahulduda ainult külastajate arvukuse ja tulubaasiga, kui kiiresti vahetuvad näitused on kõigile üheselt tarbitavad ja mõistetavad. Loodu peab esitama edasiviivaid küsimusi, innustama mõtlema, uurima ja huvituma. Muuseumide suured ülesanded on teadlik kogumine, säästev säilitamine, innustav ja uusi teadmisi loov vahendamine. Tähtis on hoida pärand elavana, mitte pelgalt esteetilise objekti või tuluallikana. Iga külastaja, kes on ostnud muuseumipileti, panustab pärandi jätkusuutlikkusse.

Majandus kukub kokku, kui selle põhikapital on ammendanud¹¹ – oleks piiritult kurb, kui meie kultuuripärandi põhikapital kokku kukub, kuna oleme pidanud paljuks sellesse investeerida. Pärand on kallis nähtamatu, mille väärtus ei seisne rahas, vaid sidususes, identiteedis ja järjepidevuses – inimestes.

Merily Marienhagen on Eesti Muuseumiühingu juhatuse liige ja Eesti Maanteemuuseumi kuraator.