Viimastel aastakümnetel on paljud kunstimuuseumid teinud ümber oma püsiekspositsioone, et kaasata neisse rohkem naiskunstnikke. See on enamasti mitmel tasandil keeruline protsess, sest esiteks ei pruugi muuseumide kogudes olla – eriti vanema kunsti puhul – piisavalt laia valikut naiskunstnike teoseid ja teiseks ei paigutu need teosed alati sujuvalt juba kinnistunud kunstiajaloo narratiividesse. Muidugi tehakse ekspositsioone erinevalt ja pole uudis, et kunstiajaloost ei pea mõtlema voolulooliselt või perioodide kaupa, mis on ju alati konstrueeritud. Ometi on teatud hulk kunstnikke – mitte alati, aga sageli just naiskunstnikke –, kes jäävad sedavõrd igasuguste kinnistunud kategooriate vahele, et nende käsitlemiseks oleks vaja luua hoopis uued, paindlikumad mõttestruktuurid.

See ei tähenda, et nende kunstnike – sealhulgas Mari Kurismaa – looming oleks kuidagi irdne või põhimõtteliselt teistsugune sellest, mida on tehtud nende kõrval ja ümber, pigem vastupidi. Kurismaa teostes on vähe sellist, mis ei oleks vahetult seotud teda ümbritsevaga, küll aga eristavad teda teatud rõhuasetused, mõningate impulsside läbitöötamise viisid, kombinatsioonid ja pöörangud, mis asetavad ta alati kuhugi servale ja mitte keskmesse. Nii osutub kunstnik justkui lüliks ühes võrgustikus, mis peegeldab palju enda ümber, on osa mingitest protsessidest, aga kelle looming ei kulmineeru ühes või mõnes eneseküllases teoses, vaid avaneb järk-järgult. Isikunäitus on muidugi privilegeeritud formaat ja selle raames saab tõesti palju näidatud ja öeldud, aga laias plaanis inspireerib „Videviku geomeetria“ mõtlema kunstiajaloo vaateviisidest ja mustritest.

Paindlikud trajektoorid

Kumu kolmanda korruse B-tiiva saal ei ole ühegi kuraatori eriline lemmik, sest ruum oma üsnagi jäiga ja kohmaka struktuuriga dikteerib paratamatult ka näituse loogika. Saali keskel on suur tühi ala kergelt kaardus seinaga (mis ei ole millegi eksponeerimiseks eriti sobiv pind), selle kõrval neli väiksemat ruumi, mis annavad igale näitusele juba ette struktuuri, milles justkui peaks olema üks peateema ja neli kõrvalteemat. Keskset saali võib muidugi omakorda seintega liigendada, aga see tekitab veelgi lisaks väikseid ja tihedaid ruumiühikuid. Kui tahta tekitada teoste ümber ruumi, õhku ja perspektiivitunnet, siis saab neid välja panna suhtelistelt vähe, kui soovida näidata rohkem materjali, siis muutub õhkkond paratamatult mõneti pingestatuks. Kunagi Kumu ehitamise ajal oli sedalaadi ruumiloogika aluseks ebamäärane kujutelm sellest, et kolmanda ja neljanda korruse A-tiibades (kus nüüd on püsiekspositsioonid) näidatakse suurema­mõõtmelist ja -mahulist kunsti ning B-tiibades midagi väiksemat, aga ega tol ajal keegi täpselt ette kujutanudki, kuidas see kõik hakkab olema ja kas see loogika on ka põhjendatud.

Muidugi mõjuksid Kurismaa 1980. aastate metafüüsilised maalid võimsalt kuskil avaramas keskkonnas, see annaks neile kandvust, mida väiksemas saalis on keerulisem saavutada. Paratamatult on iga näitus võitlus ruumiga, mida paremal juhul on võimalik ka loominguliselt ära kasutada. „Videviku geomeetrias“ astub käänuline, sombuline ja mõneti arusaamatu ruum intrigeerivasse suhtesse Kurismaa teostega ning kõnetab ka ruumi küsimust nende teoste – või sarjade, protsesside – sees. Keskne saal suurte metafüüsiliste maalidega on teatud vaatepunktidest ise nagu visuaalne kompositsioon. Seda enam et Kurismaa teoste taga olevale kaarseinale on omakorda maalitud struktuur, mis üksikuid pilte koos hoiab. Väiksemad ruumid seevastu sisaldavad kunstniku loomingulises minevikus teostatud arheoloogiliste väljakaevamiste tulemusi, kusjuures leitut arranžeerides ei ole tehtud ranget hierarhilist vahet lõpetatud teose ja kavandi, koolitöö ja küpse kunstniku loomingu, terviku ja fragmendi, keskme ja äärealade vahel.

Näituse tegemise mõte ja väärtus ei ole pelgalt võimaldada kohtumist originaaliga – kuigi kunsti materiaalsuse tajumine on loomulikult oluline –, vaid luua ruumilisi struktuure, mis näitavad üksikuid teoseid osana millestki laiemast, ja samas luua tähendusi nende teoste omavaheliste suhete kaudu. Ükski näitus ei peegelda ega reasta seda, mida kunstnik on teinud, vaid annab selle lugemiseks teatud võtme ning antud juhul on see võti pigem protsessis kui kohalejõudmises. „Videviku geomeetrial“ ei ole ülemäära ranget trajektoori, võib alustada ja edasi liikuda erinevatel viisidel, nii et kokkuvõttes tekib voolav tervik: üks asi viib teiseni, aga võib viia ka mujale, ükski seos pole jäigalt kinnistunud, vaid pigem tekitab keerlemise, põiklemise, kohati katkestuse tunde, midagi varem tagaplaanile jäänut tõuseb uues olukorras esile, mõni asi paistab suhtes millegi muuga teistsugune kui üksikuna jne. Tõlgendada võib asju nii- või naapidi, aga suurem tähendus sünnib nimelt nende potentsiaalsete, paralleelsete, mõnikord vastandlike tähenduste ja impulsside ruumilises koosolus ning pinges.

Sõnad ja metafüüsika

Kurismaa õppis tollases ERKIs mööbli- ja ruumikujundust aastatel 1974–1979, mõnevõrra hiljem kui seltskond disaini- ja arhitektuuritaustaga kunstnikke (Leonhard Lapin, Sirje Runge, Jüri Okas, Andres Tolts jt), kelle eksperimentaalsed praktikad on hiljem defineerinud kontseptuaalseid murranguid selle aja kunstis. Kurismaa on hilisem mitte ainult ajaliselt, vaid ka loomeviiside poolest. Ta on ise tunnistanud oma võõristust modernistliku ruumi ja ruumiõpetuse suhtes ning temast võib kõnelda modernismijärgse diskursuse raames, aga sedagi kategooriat ei saa rakendada ülemäära rangelt, mingil viisil on temas mõlemat.

Näiteks vaadates Kurismaa sõnamängulisi töid tuleb meelde, kui palju on aja jooksul avardunud arusaam kontseptualismist ja kuidas see on järjest rohkem mahutanud terve hulga naiskunstnikke, keda varemalt peeti liiga kehaliseks, liiga lüüriliseks, liiga efemeerseks või mingil muul viisil liiaseks, mis rangest kontseptualismi definitsioonist hälbis. Samal ajal on kontseptualismi ja konkreetse poeesia pärand Kurismaa loomingus siiski vaid üks kihistus, mida saadavad mitmed muud strateegiad ja taktikad.

Kui püüda üldistada, siis võib ilmselt öelda, et suurem osa Kurismaa loomingust tegeleb ruumi ja aja suhetega, kuigi see tõdemus ei ütle oma abstraktsuses eriti palju. Tahtmata üle tähtsustada – aga ka mitte alahinnata – kunstniku hariduslikku tausta, tuleb öelda, et Kurismaa ruum on enamasti konkreetne – mitte ideede ruum või mõtteruum –, selles on midagi argist või ajaloolist, isegi sõnad ilmuvad nimelt ruumis nagu lüürilises tsüklis „Sõnad Tallinnas“ (koos Mari Kaljustega, 1980). Tsükkel ja selle kõrvalproduktina sündinud Mari Kurismaa ja Mari Kaljuste Tallinna fotoseeria ei ole nüüd olnud tundmatud, aga tõusevad vaatamata oma efemeersusele selle näituse ja Kurismaa loomingu kontekstis – aga ka tollase kunstiajaloo kontekstis – täiesti uuel viisil esile.

Ühest küljest on selle taustal Jüri Okase „Väike moodsa arhitektuuri sõnastik“, alates 1970. aastate keskpaigast loodud massiivne fotosari kergelt kummastavatest ja justkui kohatutest arhitektuuriobjektidest, mille kunstniku pilk uuel viisil nähtavaks teeb. Kurismaa ja Kaljuste linnafotod on osalt Okasest lähtunud ja samas märksa segasemad, juhuslikumad – pildid, millel on fookus paigast läinud ja mis paljastavad ruumi suvalisuse, laokiloleku, ühtaegu jätkavad ja nihestavad Okase tegevust. Teisalt pärinevad sõnaeksperimendid stsenaariumist (1980), mis on omaette konkreetse poeesia väljund, olemata mitte eriti konkreetne, vaid fragmentaarne ja hajuv:

12. märts, kolmapäev

Kirjutan keeva veega lumele UNI

17. juuli, neljapäev

Kirjutan vitsaga vette PILVITAB

20. juuli, pühapäev

Sosistan trepikojas ÕHTUTI

Kuna Kurismaa sai 1980. aastatel tuntuks maalikunstnikuna, siis on kõiki neid varasemaid – või ka hilisemaid – kõrvale­kaldeid ja eksperimente, joonistusi, graafikat, slaidiprogramme, sõnamänge ja aktsioone mõistetud eelmängu või lisategevusena, kuigi neist võib mõelda ka kui märksa orgaanilisemast, isegi kui mitte sujuvast ja lõpetatud tervikust. Lisaks kuuluvad sellesse tervikusse sisekujundused, kostüümikavandid, teatud perioodil Mistra vaipade kujundused, näitusekujundused. Sellest mitmekülgsusest ei pea mõtlema ranges järgnevuses või hierarhias, üks asi tingimata ei juhata teiseni, aga see ka ei välista teist, loominguline liikumine ei pea olema püüdlemine ühe tipphetke poole.

Kurismaa on ise öelnud, et teda huvitab varjatu nähtavale toomine, ta ei leiuta midagi uut ja enneolematut, vaid töötab juba olemasolevaga (kui kasutada veel kord sisekujundaja paralleeli, siis töötab ruumiga, mis on antud). Siit ei arene tingimata ühtset käekirja, mis samas ei tähenda, et teostes poleks läbivaid jooni või ka mõningaid kinnismõtteid.

1980. aastate metafüüsilised maalid on Kurismaa loomingus kõige tuntumad, kuigi tõtt-öelda siiski üllatab, et neid töid on nii suures koguses. Esmapilgul on maalid vastandlikud sõnamängudele ja muudele eksperimentidele, need maalid on rõhutatult „vaikivad“, veidi nihestatud geomeetrilised – koonuseid, kerasid, lehtreid jm sisaldavad – struktuurid mitte täiesti loogilises ja hõlmatavas ruumis, sageli võimendatud dramaatilise, Giorgio de Chirico laadis valguskäsitluse poolt. Samas on sellise ruumi algeid ka juba varastes töödes, sealhulgas nt piltides, kus sõnad on pandud iseennast peegeldama, nii et need justkui irduvad järjest rohkem oma tähendusest ja muutuvad ruumiliseks. Mõnikord sisenevad sõnad siiski ka hilisematesse maalidesse, need ei ole täiesti kõrvale heidetud. Teisalt on maalidega vahetult seotud Tallinna XX sajandi alguse interjööre dokumenteeriv slaidiprogramm „Külm maja“ (1981, koos Mari Kaljustega), mis ühtaegu jäädvustab ajaloolist ruumi ja samal ajal abstraheerib seda, nii et ruum kaob hämarusse või valgusse, lastes esile tõusta ühel elemendil või motiivil.

1980. aastate teise poole neoekspressiivse maalikunsti kõrval on Kurismaa maale lihtne lugeda tasakaalustaja või vakatusena üldise tormi ja tungi kontekstis, aga tegelikult on neis märksa rohkemat. Need maalid võtavad midagi kaasa 1970. aastate kontseptuaalse ja geomeetrilise kunsti kogemusest, lisavad postmodernistlikku minevikulisust, huvi klassikalise arhitektuuri ja kunstiajaloo vastu, pingestavad seda teatava lavastuslikkusega ning on lõpuks vägagi mitmekülgses ja mõtestatud kontaktis oma ajaga, isegi kui mõjuvad ajavälise või eemalolevana.

Mõtlevad kujundused

Kõigist Kurismaa kujundustöödest ei jõua siinkohal kirjutada, aga tahaksin lisada ühe isiklikuma noodi ja pöörata tähelepanu tema tegevusele näituste kujundajana, seda enam et Kurismaa kohalolu on aimatav ka „Videviku geomeetria“ kujunduses. Ruum on iga näituse puhul keskne, kujundaja töö võib olla mõnikord peaaegu nähtamatu, teine­kord jälle defineerida kogu terviku, mõni kujundaja idee võib olla vägagi suure sisulise kandvusega. Kurismaa on teinud hulgaliselt näitusekujundusi, mis on väga loomingulised ja samal ajal tihedas sisulises kontaktis selle materjaliga, mida kujundus toetab ja avab. Üks suurejoonelisemaid on ilmselt Kurismaa kujundus Tartu ülikooli muuseumi püsinäitusele, aga ta on teinud ka mitme Kumu näituse kujundused ja palju muud.

Mari Kurismaa oli ka Jane Sharpi, Liisa Kaljula ja minu enda Kumus kureeritud näituse „Mõtlevad pildid. Kontseptuaalne kunst Moskvast ja Baltikumist“ (2022) kujundaja. See on minu professionaalses elus sisuliselt oluline ja mahukas, aga praktilises plaanis kõige õnnetum näituseprojekt, millega kaasnes igasuguseid väiksemaid sekeldusi ja mis jäi lõpuks COVIDi jalgu. Täpselt siis, kui oli kohale jõudnud suur hulk teoseid New Jerseys asuvast Norton Dodge’i kogust, mille tutvustamine oli muu hulgas näituse eesmärk, toimus Venemaa invasioon Ukrainasse ja sai selgeks, et me ei saa avada näitust Moskva ja Baltimaade dialoogist, isegi kui see Moskva kunst, mida plaanisime näidata, oli kunagises Nõukogude Liidus tehtud põrandaalune avangard.

Kusagil kriisidiskussioonides tekkis lõpuks idee laenata selle olukorraga hakkama saamise strateegia nimelt neilt kontseptuaalsetelt kunstnikelt endilt ning avada näitus tühja ruumina, et näidata antud kontekstis õigesti ja õiglaselt käitumise võimatust. Tühja ruumi näitusi on kunstiajaloos tehtud palju, aga see oli nimelt Mari Kurismaa idee, et me mitte ainult ei jäta saali tühjaks ja poolikuks, vaid teeme siiski kogu kujunduse valmis ja laseme maalida kõigi teoste kohtadele hallid varjud, nii et mõtteliselt on need justkui kohal, ehkki nähtamatud. Oma dramaatilisel moel sai sellest tühjast saalist ühtaegu rusuv ja kaunis kontseptuaalne installatsioon, mida ilma kujundajata poleks sellisel viisil olemas olnud.

Lõpetuseks tahaksin tähelepanu juhtida Mari Laanemetsa koostatud äärmiselt põhjalikule, sh suurt hulka kunstniku arhiivis sisalduvaid materjale tutvustavale kataloogile, mis on ülimalt väärtuslik ka tulevaste näituste tarvis ning paljastab just nimelt neid kunstiajaloo süvakihte, mille uurimine võimaldab ümber mõtestada selle ajaloo alusnarratiive ja tuua nähtavale mõndagi seni varjus olnut.