Järgnevat ajendas kirja panema Sirbis 10. X 2025 ilmunud intervjuu Andrei Hvostoviga.¹ Hvostov selgitab selles oma mõtteid Iisraeli-Palestiina olukorrast ja avalikkuse reaktsioonidest sellele. Natuke aega tagasi vaieldi veel faktide üle: kultuuritegelased, kes oktoobris 2023 seisid vastu relvarahule Gazas, ütlesid oma avalikus pöördumises muu hulgas, et „Iisraeli armee eesmärk ei ole kunagi rünnata rahulikke tsiviil­elanikke“.² Vaadates Gaza „sõjategevuse“ edenemist ei julge praegu vist paljud enam niimoodi arvata. Faktide üle enam vaielda ei saa, kuna informatsiooni aina koguneb. Kuhjunud on humanitaar- ja meditsiinitöötajate³ ning teiste pealt­nägijate tunnistused, IDFi sõdurite ühismeediavideod oma vägitegudest tsiviiltaristu hävitamisel ja Gaza kodude röövimisel,⁴ ajakirjanike teavitused kohapealt, aga ka ÜRO ja tunnustatud rahvusvaheliste organisatsioonide analüüsid selle kohta, mis parajasti toimub.⁵ Analüüse on kinnitanud ka Iisraeli inimõigus­organisatsioonid, kes sarnaselt teistega leiavad, et toimumas on genotsiid.⁶

Gazas on praegu saavutatud ebakindel relvarahu, mis aga näib tõesti ebakindel.⁷ Samal ajal on sagenenud Lääneranna elanike ründamine iisraellaste poolt.⁸ Kestvaks rahuks oleks vaja poliitilist lahendust ja kokku leppimist. Neid aga ei tule, kui Iisraelile ei avalda survet riigid, kes hoolivad rahust ja rahvusvahelisest õigusest.

Infosõdurid: ärge usaldage fakte!

Iisraeli infosõdurid on valinud uue taktika: nad „ei usalda“ infot, nad „ei lase end lollitada“, nad „ei tea“. Sirbi inter­vjuus ei vaidle faktide üle ka Andrei Hvostov: ta lihtsalt väidab, et fakte polegi. Tema jaoks on lihtsalt olemas poliitilised seisukohad, nagu Trumpi „alternatiivsed faktid“ ja ÜRO eriraportööri Francesca Albanese „woke-faktid“. Ta „ei saa aru“, kust pärineb „sõjategevuse“ tagajärjel surnute võimalik arv 680 000. Tõsi, see arv on skandaalselt, hirmutavalt kõrge, ja ometi oleks Hvostov saanud üles otsida raporti, kus hinnang on esitatud, ja siis arutleda, kas aluseks olev metoodika teda veenab või mitte.⁹

Selge on see, et täpseks saab pidada ainult Gaza tervishoiuameti esitatud nime ja Iisraeli isikutunnusega tuvastatud sõjalise vägivalla otseste ohvrite arvu – 8. novembriks 2025 oli see 69 169.¹⁰ Paljude tapetute surnukehad on aga leidmata ja tuvastamata. Briti meditsiiniajakirjas The Lancet esitatu, täpselt kirjeldatud metoodikal põhineva hinnangu järgi oli nende koguarv juunis 2024 umbes 41% toonases statistikas kajastatust kõrgem.¹¹ Selge on ka see, et otsese vägivalla ohvritele lisanduvad need tsiviilisikud, kelle surma põhjustavad nälg, puhta vee puudus, nendest tingitud haigused ning tsiviilinfrastruktuuri ja tervishoiu pea täielik hävitamine. Nende ohvrite arvu hinnata on muidugi veel raskem – sellesarnastes oludes on katastroofimeditsiini uurijad selliste surmade arvu üldiselt hinnanud 2–16-kordseks võrreldes otsese sõjategevuse tagajärjel tapetutega. Praegu saab õige arvu kohta öelda, et see on kindlasti kuue-, mitte viiekohaline (rõõmustan, kui see lõpuks, juhul kui me kunagi mõne enam-vähem õige arvu saame, on poolest miljonist väiksem). Näljahädas on suurimateks kannatajateks lapsed, aga lapsohvrite suurt arvu pareerib Hvostov sellega, et araablased ei hooligi oma lastest. Ise arvab, et väide pole dehumaniseeriv ega rassistlik.

Kas genotsiid on maitseasi?

Hvostovi arvates on hägusad mitte ainult faktid, vaid ka genotsiidi mõiste. Ta ütleb, nagu oleks mõiste esimene kasutaja Raphael Lemkin seda seostanud ainult totalitaarsete riikide tegevusega, mitte kolonialismiga. See väide on otseselt vale. Lemkin viitas nii kolonialismile kui ka kultuuri hävitamisele, mis Palestiina ja Gaza puhul on mõlemad eriti aktuaalsed.¹² Lemkini definitsioon oli laiem, mitte kitsam, kui see, mida kasutab 1948. aasta genotsiidi takistamise rahvusvaheline konventsioon (millega on liitunud nii Eesti, Iisrael kui ka nt USA).¹³ Eespool mainitud raportid ja Rahvusvahelise Kohtu (ICJ) senine otsus¹⁴ aga lähtuvadki sellest konventsioonist.

Hvostov jõuab küünilise relativiseerimiseni. Kuna usaldusväärseid fakte pole, pole ka millelegi reageerida; rassism, dehumaniseerimine ja genotsiid on maitseasjad; sõjakuriteod toimuvad, aga neid panevad toime või on toime pannud ka teised. Oma suhtumist põhjendab ta oma nõukogudeaegsete kogemustega, mis kõlabki tõepäraselt. Hvostov näib olevat uhke oma skepsise üle. Kui skepsis aga viib selleni, et ta fakte ei tunnista, on tagajärjeks tugev kallutatus. „Põhjani minevaks ja detailitundlikuks vaatlejaks“ nimetatud ajakirjanikult ja ajaloolaselt eeldan midagi muud.

Antisemitismisüüdistused ja inimkilbid

Seoses Hvostovi intervjuuga peab kahjuks rääkima veel ühest kurjuse aspektist. Antisionismi ja antisemitismi vahel on tema väitel raske „selget piiri tõmmata“. Siin kordab ta tuttavat, ütleme, troopi, mida genotsiidi toime panevad poliitikud ise ette söödavad: kes süüdis­tab Iisraeli, süüdistab kõiki maailma juute.

Pärast Rahvusvahelise Kriminaalkohtu arreteerimisorderi väljastamist novembris 2024¹⁵ võrdles Benyamin Netanyahu ennast Alfred Dreyfusiga, kelle Prantsuse kohus 1894. aastal Prantsusmaal toona levinud antisemiitlike meeleolude tõttu süütult riigireetmises süüdi mõistis. Niisiis oli tema vastus: Rahvusvaheline Kriminaalkohus on antisemiitlik.¹⁶ Antisemiitlikud on lisaks rahvusvahelistele kohtunikele ka ÜRO ja ülepea kõik, kes Iisraeli julgevad kritiseerida.

Antisemitism – juutidevastane rassism – on kindlasti olemas, ka Eestis, aga see pole sama, mis vastuseis Iisraeli riigi tegevusele. Enamik maailma juute ei ela Iisraelis ja nad ei vastuta selle eest, mida too riik teeb. Paljud Iisraeli nähtavamad kriitikud on ise juudid. Ka siseministeeriumi antisemitismivastaste meetmete kontseptsioonis mainitakse antisemitismi ühe väljendusvormina seda, et juudid „kuulutatakse kollektiivselt vastutavaks Iisraeli riigi tegude eest“.¹⁷ Netanyahu aga lükkab kõik juudid Iisraeli infosõja eesliinile – justkui oleksid sõjakuriteod, okupatsioon, apartheid ja genotsiid midagi juudi rahvale või religioonile omast, millele vastu seismine omakorda tähendab olla kõigi juutide vastu. Väljaspool Iisraeli elavaid juute kasutatakse teadlikult infosõja inimkilpidena.

Üks näide antisemitismisüüdistuste politiseerimisest oli „antisemitismivastane konverents“, mille Netanyahu Jeruusalemmas 2025. aasta märtsis organiseeris. Paljud juudi organisatsioonid lükkasid osalemiskutse tagasi, kui selgus, et kutsutud külaliste hulgas olid Netanyahu poliitilised liitlased Euroopast – poliitikud paremäärmuslikest parteidest, millest mõni on otseselt välja kasvanud natsiparteist.¹⁸ Arutelu väärib küsimus, miks Iisraeli riigikord ja Netanyahu edasised plaanid just selliste poliitikute toetuse pälvivad.

Eestis toimunud meeleavaldustel Palestiina toetuseks on korraldajad hoolikalt valvanud, et loosungid ja kõned puudutaksid Iisraeli riigi tegevust, mitte juudi religiooni või rahvusrühma. Samal põhimõttel on koostatud ka arvukad Eestis avaldatud avalikud kirjad. Et Iis­raeli valitsus seda erinevust püüab hämardada, on osa läbi mõeldud poliitilisest strateegiast. Et ajakirjanik sellega kaasa läheb, on piinlik ja kahetsusväärne eelkõige nende inimeste seisukohast, keda infosõjas inimkilbina ette lükatakse.