Simon Sebag Montefiore, Jeruusalemm. Biograafia. Lähis-Ida ajalugu. Parandatud ja täiendatud trükk. Inglise keelest tõlkinud Aldo Randmaa. Varrak, 2025. 869 lk.

2014. aasta kevadel oli ema haiglas voolikute all. Läksin teda vaatama ja et millestki rääkida, rääkisin oma lähema tuleviku plaanidest. Emal endal ei olnud enam ei lähema ega kaugema tuleviku plaane. Ütlesin: „Ma lähen reisile, ema. Jeruusalemma ja Petlemma.“ Ma ei olnud kindel, kas emale selles „seisundis“, kus ta minu arvates oli, need sõnad midagi ütlevad. Aga tema vastas kohe, natuke pahaselt, nagu ma oleksin teda oma jutuga hirmutada tahtnud: „Ega mina neid nimesid ei karda! Ma olen neid kuulnud küll, kui ma lapsena emaga kirikus käisin.“

See repliik tundus tookord naljakas (ema ei kaotanud oma huumorimeelt kuni lõpuni), aga viimaks Jeruusalemmas ja Petlemmas kohal olles sain aru, et ega need ei olegi ainult „hirmsad“ nimed, need on ka hirmsad kohad. Hirmsad ja pühad, väga ilusad ja väga inetud.

Hirmus ja püha muidugi käivadki kokku, aga see läheb meelest ära. Jeruusalemmas, mitte selles Piibli ja kirikulaulude („Jeruusalemm, sa püha taeva linn“ jt) Jeruusalemmas, vaid tõelises maapealses linnas, on see püha ja hirmsa, ilusa ja inetu kõrvutiolek, samaaegsus igapäevane asi. Sellega harjub ära. Vähemalt sedavõrd, et seal üldse iga päev hakkama saada ja mitte pead kaotada. Pühadusega on seal nii, et ükskõik, kas sa sellesse usud või ei, selle eest sa seal ei pääse. Kas või selle välistest märkidest, kas või sellest pühast palavikust, mis seal ööl ega päeval langeda ei taha. Muidugi on seal kusagil ka tavaline linnaelu, moodsad eeslinnad, riigiasutused, ettevõtted, liiklusummikud ja kõik see, mis ühe tänapäeva võrdlemisi suure linna juurde käib. Aga kui parajasti seda moodsat melu ei näe, läheb igasugune „tänapäev“ seal kergesti üldse meelest ära.

Eriti just Õlimäelt Jeruusalemma poole vaadates, ja eriti veel mõnel varasel hommikutunnil, kui päike on tõusnud ja kõik selle kulla (lisaks Al-Aqsa tohutule kuplile õigeusu kiriku eriti kuldsed sibulad!) pehmelt särama löönud, võib see kõik mingil hetkel tõesti paista seletamatult ilus. Selles linna küljes ei ole ka mingeid moodsaid eeslinnu, on tohutu juudi kalmistu oma kividega, ja siis kõik need Õlimäe kirikud ja kloostrid. Lisaks sellele võib hommikul saabuda hetk, kui üle linna ja maastiku kaikuv muezzin’i esimene kutse sealtsamast Al-Aqsast (helivõimenduse pealt seal juba kokku ei hoita!) on parajasti vaikinud ja sa korraga ei kuuleks ümberringi nagu midagi muud kui lammaste määgimist, koerte haukumist, kukkede kiremist ja linnulaulu. Hääli, mis on nendel küngastel kevaditi kostnud igal hommikul viimased ma ei tea kui mitu tuhat aastat. Kui just pole parajasti olnud sõda. Aga tegelikult ka siis. Sõda on inimeste, mitte looduse sõda. Sõjakära ikka vahepeal vaibub ja siis kostavad jälle – needsamad igavesed hääled.

See on üks ja võib-olla kõige eredam mälestus Jeruusalemmast. Teine on armeenia kirik, küllap seesama, mida Montefiore raamatus tutvustatakse kui Jakobite (kahe püha Jakobi) kirikut ja mis on, tuleb välja, üks Jeruusalemma iidsemaid, sest armeenlastel õnnestus oma valdused säilitada ka siis, kui teised kristlased (ladinlased ehk „frangid“ ja õigeusklikud ehk „kreeklased“) taas kord olid linnast välja aetud. See armeenia kirik oli tõesti rahusaareke. Seal oli väga hämar, ei olnud eriti aknaid (Jeruusalemmas on küllap olnud seda ohutum, mida vähem sul on aknaid) ega ka elektri­valgust. Põrandad olid kaetud paksude vaipadega, kirik oli suur ja üsna arusaamatu ruumiplaaniga, kusagil nurgas laulsid mungad vaikse madala häälega ja kusagil seina ääres pingi peal konutas mõni musta mähitud eideke. Üldiselt oli inimesi vähe. Mis on Jeruusalemmas erakordne. Sest üldiselt, kõige peamise mälestusena jäid sealt meelde trügimine ja tüütus. Tüütus ja trügimine, pidev erinevate pühaduste konkurents, et mitte öelda kaklus. Eriti tuntav on see peamises kristlikus pühakojas, Hauakirikus, mida ajaloolistel põhjustel, mida Montefiore põhjalikult seletab (ja mis ajaloo jooksul on muidugi ka palju varieerunud) haldavad kolm kristlikku konfessiooni. Jäme ots on õigeusklike käes, aga ega ka katoliiklased, kunagiste ristisõdijate „õigusjärglased“ taha kehvemad vennad olla. Lisaks neile on seal ka, ja mitte palju vähem tähtsatena, juba mainitud armeenlased. Mingid õigused on siiski ka kahel Aafrika kirikul, koptidel ja etiooplastel (viimased tohtivat küll tegutseda vaid kiriku katusel). Munkadevahelised kaklused, mis vanal ajal läksid mõnikord ka veriseks, ei olevat seal ka nüüd võimatud. Tüli võib puhkeda pealtnäha tühjast, ikka on küsimuseks mingi ajalooline eesõigus.

Ühesõnaga, seal Hauakirikus, Via Dolorosal, üldse vanalinna kitsastel tänavatel, aga ka Õlimäe araabia külas, rääki­mata Petlemma araabia linnakesest – igal pool keeb usuelu, kõnnivad, kui lausa ei trügi palverändurid, kelle hulgas on (igatahes oli tollal, aga vaevalt see väga muutunud on) silmatorkavalt palju venelasi, nagu Montefiore järgi oli olnud juba tsaariaja lõpul, kui Jeruusalemma ja üldse Pühale maale ei voorinud ainult keiserliku perekonna liikmed, ülikud, rikkad kaupmehed ja (liiga) fantaasia­rikkad kirjanikud, nagu Gogol, vaid ka laevatrümmitäied vaeseid lamba­nahkade, kaftanite ja rubaška’dega talupoegi…

Neid religioone, mille pärast, ümber ja nimel kogu see palavikuline rahmeldamine käib, on seal teadagi kolm, kolm „raamatureligiooni“, nagu neid kutsutakse, ja kõigi jaoks on Jeruusalemm püha ja ülitähtis, lausa maailma keskpunkt, ja kõigi jaoks kuulub ta neile. Neile ja ainult neile. Muidugi olid kõigepealt juudid. Või juudamaalased või kuidas neid siis veel kutsuti, Iisraeli rahvas. Aga ei maksa arvata, et see „kõige­pealt“ kahele ülejäänule, kristlastele ja moslemitele teab mis mõjuv argument oleks. Kui nad seda üldse tunnistavad. Kuigi nagu ei saaks mitte tunnistada, sest tegelikult ju ainult ja ainult tänu juutidele (või tollele muistsele raamatu­rahvale, kellest, kui Rooma keisrid nad lõplikult maailma laiali pillutasid, said juudid) see linnakene ju nii hirmus tähtis on. Seal seisis nende tempel, kõige pühama paiga asupaik. Kaks korda see lammutati maha, üks kord Paabeli, teine kord Rooma poolt, ja üles teda enam, nagu me teame, ehitatud ei ole. Templimägi ongi see, kus särab Al-Aqsa võimas kuldkuppel. Juudid tohivad palvetada tänapäevani (kuigi Templimägi on formaalselt Iisraeli riigi meelevalla all) ainult selle mäe ühe nõlvamüüri ääres, mida Lääne- või Nutumüüriks kutsutakse. Ja seegi ei ole neil sugugi mitte alati lubatud olnud. Kui kedagi on Jeruusalemmast kõige rohkem ära aetud, siis on need juudid. Ja kui keegi on sinna kõige rohkem tagasi tulnud, ikka ja jälle, siis ikka nemad. Juudi pärimuses ei ole Jeruusalemma hetkekski unustatud, igal aastal soovitakse pühade puhul ikka üksteisele, kus ka ei oldaks: „Tuleval aastal Jeruusalemmas!“.

Mis muidugi on jõledus araablaste jaoks, sest loomulikult olid nemad esimesed, esimesed õiged, sest Muhamed, isegi kui ta ajaloolistel andmetel kunagi Jeruusalemmas ei käinud, lendas sinna siiski ühel ööl oma tiivulise ratsu seljas ja alles tema tegi tegelikult selle paigakese õieti pühaks. Mis mõistagi on või on olnud jõledus kristlaste jaoks, sest Jeruusalemmas asub Jeesuse haud (kust ta küll välja tuli ja taeva läks) ja kõik need teised pühad paigad. Seal seisis rist.

Et see kõik toimus või usutakse olevat toimunud just seal, on nii muidugi ainult ja ainult selle tõttu, et juudid oma pühakirjas selle paiga pühaks kinnitasid, aga nende pühakirjast sai teatavasti ühtede jaoks Vana Testament ja teised kasutasid seda natuke loomingulisemalt (koos kristlike evangeeliumidega) oma püha lugemisraamatu, Koraani koostamisel.

Ühesõnaga, selle ajaloolise õigusega on (ja on alati) keerulised lood. Sest muidugi on alati keegi olnud enne ja ajaloolise õiguse paragrahvide järgi peaks temal siis olema suurem õigus või ka ainuõigus selle koha ja kõige peale, mis seal on. Aga häda on selles, et alati on keegi olnud veel enne. Palestiinlased. Nemad olid veel enne. Aga mitte need palestiinlased, kellest tänapäeval lehtedes kirjutatakse, küll aga tõesti need, kelle järgi seda maad praegugi kutsutakse. Palestiina nimi, mis araabia­päraselt on Filistin, meenutab hoopiski ühte rahvast, kes oli „kõige enne“ (kuigi nad vaevalt just kõige enne olid) ja kelle käest too esmane raamaturahvas, Iisraeli või Juuda rahvas, osa sellest maast vallutas ja kelle nime nad ka oma pühakirja jäädvustasid. Eesti Piiblis on nende nimi vilistid. Nende asuala on kusagil seal praeguse Gaza kandis. Vilistid on üldiselt ühed halvad tegelased. Sest muidugi, kõik, kes väidavad, et nemad olid veel enne või koguni kõige enne, on ühed halvad tegelased.

Selle „halva rahva“ nimest ei ole tulnud ainult nüüdne (alles õieti XIX sajandi lõpus taas laiemalt kasutusele võetud) maa nimi Palestiina, vaid ka üks üldnimi paljudes Euroopa keeltes: filister – väikekodanlane, silmakirjateener jne. Kuid muidugi ka ühe rahva nimi, mis on taas paljudel huultel kui üldse mitte filisterlik nimi, vaid vastupidi, kui vaprate, surmapõlglike vabadusvõitlejate nimi: palestiinlased.

Õigupoolest küll peaksid olema palestiinlased kõik, kes Filistinis või Pühal maal elavad, kuigi eriti selle viimase piirid on pisut hägused ja avaramad tänapäeva Iisraeli riigi ja Palestiina omavalitsuse piiridest. Sinna peaks ju õieti kuuluma ka Damaskus ja mida kõike veel. Vaata et Egiptuseni välja! Kuid igal juhul, palestiinlased (kui selle­nimeline maa juba kord piiritleda) on rangelt võttes kõik, kes seal elavad: juudid, Iisraeli araablased, druusid, araabia kristlased ja kõik muud kristlased, kes sinna elama on asunud (neid on lõpuks päris vähe), ja üldse kõik, kelle elu­paigaks see maalapp on. Aga muidugi oleks niisugune avar määratlus jõledus kõigile neile, kes ennast tänapäeval palestiinlasteks nimetavad ja kelle nimi on ka läänes, isegi meie kaugel väikesel ja asjasse nii vähe puutuval maal nõnda paljude noorte või ka vähem noorte antifilisterlike, antikonservatiivsete ja muidu edumeelsete inimeste huulil.

Niisiis palestiinlased. Ehk Palestiina ala araablased (suures enamuses moslemid), kes ei ole Iisraeli kodanikud (Iisraeli kodanike hulgas on araablasi umbes 20%) ja kes elavad omavalitsuse territooriumil (Gazas, Läänekaldal) või kes Iisraeli riigi aladelt kas lahkusid või lahkuma sunniti, kui kohe vastava ÜRO resolutsiooni vastuvõtmise ja Iisraeli riigi väljakuulutamise järel kõik ümbritsevad araabia maad juudiriigile kallale tungisid, kindla plaaniga mitte mingit taolist jõledust sellele maale tekkida lasta! Sest nende araabia riikide ja suurema jao nende elanike jaoks olid juudid seal uusasukad (kuigi mingi hulk neid oli elanud seal mäletamata aegadest saadik), asunud sinna Osmani impeeriumi ja Briti mandaadi muutlike tujude abil või kiuste (mõlemad kord lubasid, kord keelasid juutidel Palestiinas maad osta ja sinna elama kolida). See katse „juudid merre pühkida“ või vähemalt lõpetada nende igasugused pretensioonid sellele maalapile ja iseäranis Jeruusalemma linnale, läks vastu kõiki ootusi ja hirme aga vett vedama. Iisraeli riik sündis, just niisugustel asjaoludel ja mitte teistel, just niisuguses ajaloolises olukorras ja mitte teises, just nende inimeste vastu­oluliste tahtmiste ja ideede ja uskude võitluses ja mitte üldse rahumeelselt.

Ja nii on see jäänud tänapäevani. Iisrael ei ole rahulik maa. Või noh, kindlasti on ta ka rahulik maa, eriti tema rannikulinnad, Tel Aviv, kõik mis sellest hirmsast pühaduse epitsentrist, Jeruusalemmast kaugemale jääb. Aga see, mida mina üksteist aastat tagasi näha sain, kui õigupoolest oli alanud üks pikemaid suhteliselt rahulikke perioode Iisraeli riigi ja Palestiina omavalitsuse rahutus ajaloos, oli kõike muud kui rahulik. Igal pool oli pinget. Kui mitte avalikku, siis allasurutud. Midagi niisugust ei ole ma kusagil mujal kogenud. Sõjavägi, bussid, kust valgub välja järjekordne kogus noori Iisraeli sõdureid, poisse ja tüdrukuid. Aga mitte ainult. Pinge on lihtsalt igal pool. Õhus, inimestes, isegi tänavates ja majades. Ainult mõne kloostri aias puude all ja lillede keskel võis selle korraks unustada, või siis tolles armeenia kirikus. Aga need olid nagu pisikesed oaasid keset seda pingekõrbe.

Marega, kes mu õigupoolest Pühale maale kaasa kutsus, käisime ka Jordanit, Jordani jõge vaatamas. Seal on niisugune lai esplanaad, mis busside parkimisplatsilt jõe äärde viib (jõgi ise on võrdlemisi vilets sogane ojakene) ja sellel esplanaadil kõndis igasugust rahvast, turiste, palverändureid, aga ka kohalikke araablasi. Üks väike grupp niisuguseid araabia poisse astus meie juurde ja üks neist kuulutas võrdlemisi agressiivsel toonil: „This is Palestine, not Israel!“ Sellega nende agressioon õnneks lõppes, aga see rünnak oli oma ootamatuses üsna ehmatav. Tõtt-öelda ei olnud me üldse mõelnud, kas see on „Palestine“ või „Israel“, aga oleksime kardetavasti mõlema määratlusega nõus olnud. Nüüd tagantjärele mõtlen, et äkki need araabia poisid pidasid meid juutideks? See oleks seletus.

1948. aastal ei pidanud tollased araabia riigid või fraktsioonid Palestiina riiklikku tulevikku kavandades üldiselt silmas mitte kitsalt tänapäevast Palestiinat või Briti mandaadi ala, vaid mõtlesid ikka laiemalt, pigem vana Osmani impeeriumi või hoopis kalifaadi dimensioonides. Tollesse uude araabia riiki pidi kindlasti kuuluma ka Damaskus, ja mõne arvates pidi see kõik olema ühes tükis Egiptusega. Jne. Aga postkoloniaalne loogika ja selleaegse maailma loogika olid teistsugused. Esialgu toetas Iisraeli riiki muide Stalin (ja ka näiteks Prantsusmaa ja sotsialistlik Tšehhoslovakkia saatsid just juutidele relvi, ning šahhi Iraan oli juudiriigi sõber), mitte üldse niivõrd Ameerika Ühendriigid. See tuli veidi hiljem ja siis sai Iisraelist nii Stalini kui ka järgneva Nõukogude riigi juhtkonna jaoks jõledus, imperialistide käpiknukk jne. See idee õnnestus kuju võtval Palestiina vabastusliikumisel edukalt maha müüa ka lääne progressiivsele üldsusele ja nii see on jäänud.

Nii nagu on jäänud kestma ka Ühendriikide strateegiline toetus Iisrae­lile, mis muidugi jälle paljude jaoks on jõledus. Kuid muuseas, pole üldse kindel, et nii see jääbki. Mis siis, et Trump eriti jõuliselt Iisraeli ja selle võrdlemisi ebameeldiva peaministri selja taha on asunud. Ameerika toetuse taga omakorda on olnud (lisaks muidugi Ühendriikide juutidele) evangeelsed kristlased. Mitte suurest juudiarmastusest või ka araabiavihast, vaid täiesti teoloogilistel põhjustel: juudid, kes peaksid üles ehitama kolmanda templi praeguse Al-Aqsa mošee kohale, oleksid maailma lõpu, apokalüpsise ja Messia (ehk kristlaste jaoks Kristuse) taastuleku katalüsaatoriks. Niisugune on neile määratud roll selles – kuidas öeldagi – jumalikus tragöödias.

Kuid – nagu viimasel ajal lugeda võib, tõstab Ameerikas ja Trumpi enda leeris pead ka hoopis üks teine tiib, selgelt antisemiitlik ja Iisraeli toetamises kahtlev. Imelikul kombel ühineb selle äärmusparempoolse fraktsiooni avalik antisemitism vasakpoolse progressiivse liikumise latentse (või ka mitte väga) antisemitismiga. Selle nimi on seal küll antisionism, mis siis, et ajaloolised sionistid ehk Siionisse tagasi mineku propageerijad olid pigem vasakpoolsed, ilmalikud, sotsialistlikult meelestatud tegelased. Ja et praegustes Palestiina liikumistes (Läänekalda Fatah ja Gaza Hamas) midagi progressiivset leida … No küllap saab!

Igal juhul, ükskõik kelle poolele keegi selles võitluses ka ei asu, peab ta meeles pidama, et see ei ole tavaline poliitiline ega tavaline vabadusvõitlus. See on ka seda, aga möödapääsmatult on ta ka usuline, lausa teoloogiline konflikt. Ja niisuguste konfliktide „lahendused“ – saavad vist olla ainult poolikud. Või ajutised. Või mõlemat. Oma vaimu valgustamiseks võib ju lugeda Montefiore „Jeruusalemma“, aga ma ei usu, et see kedagi ümber veenaks. Karta on, et igaüks leiab sealt tuge just oma usule. Igal juhul on raamat huvitav. Kui muidugi on jaksu süveneda neisse tapatalgute, küüditamiste ja poliitiliste intriigide aastatuhandetesse, kus mingisugust rahu leitakse vaid ajuti – enamasti mõne suure impeeriumi küpses faasis. Enne selle lõppu.