Doris Kareva üha üllatab. Mitte ükski tema raamat ei korda eelmist. Alles see oli, kui ilmus mõtlik „Suik ja sillerdus“ – hiljutised „Puhas lora“ ja „Koerakari“ on üpriski teisest puust. See on üks rõõmus puu, selles on mängulusti ja heas mõttes lapselikkust, pöördumist lapse ja võib-olla ka omaenda lapsepõlve poole? Vahepeal jõudis justkui muuseas lugejateni antoloogia „Südames laulavad metsad“. Ja see kõik on vaid killuke Doris Kareva kirjutatust, tõlgitust, koostatust. Kui mitmekesine saab olla üks loomekaar.
„„Kõndiva müüdina“ on Kareva osanud kõik rollid imeliselt välja kanda – ühendada hingestatust ja pilgu teravust, paatost ja vaatlust, viidata teispoolsusele ja lepitada meid siinpoolsusega,“ tõdes Märt Väljataga veebruaris, mil Kareva pälvis elutööauhinna. Ei jää muud üle kui nõustuda. Nagu ka Väljataga tõdemusega: „Ta on andnud lootust ja lohutust nii oma luule kui isikuga.“
Äsja ilmus Doris Kareva raamat „Maast leitud, tuulde tõlgitud. Palveid ja mõtlusi“. Etteruttavalt: seegi teos on pisut seotud lapsepõlvega.
Palun kõnele raamatu saamisloost. Teos on valminud tõenäoliselt pika aja jooksul, võib-olla koguni aastakümnete?
Jaa, see võib niimoodi olla küll. Raamatus on üks varasem luuletus 1980ndatest – tsükli „Taevad teavad“ avatekst, mis mõnes mõttes võiks olla moto tervele kogumikule.
Ma kirjutasin maha, liivale
su lause, mille laine minult viis,
kui läänetaevas kuma viimane
veel hõõgus, hääbus, kustus
vaikne viis.
Ma kirjutasin maha: meie elu
on mõistmine.
Ja tõstsin silmad siis.
See on üks neid luuletusi, mille puhul tundub, nagu see oleks elust võetud ja vahetult kirja pandud, kuigi tegelikult niisugust hetke olnud ei ole. Mõtlesin tookord, mida õieti tähendab maha kirjutamine. Mõnes mõttes on kas või Shakespeare’il enamik süžeesid kuskilt üle võetud, mitte maha, aga ümber kirjutatud. Ümberkirjutamises on omamoodi side – ikka on olnud aegu, mil enda jaoks olulisi tekste käsitsi üles kirjutatakse, nii et need talletuvad ka keha mälus. Võib-olla hoiabki kultuuri elus just kordus, see köiekeerd? Kordame vanu lugusid ikka ja jälle, aga iga kord natuke erinevalt, midagi mäletame – ja midagi luuletame juurde. See seos või side kord kogetuga hoiab meid meie pidevas muutumises ikkagi meiena. Nii tundus „Ma kirjutasin maha, liivale“ mulle selle raamatu kohta mõneti võtmetekst.
Mulle endale seostub maha kirjutamine ka elu tähtsa pöördepunktiga. Õppisin lugema paari-kolmeaastaselt, kui vanaisa joonistas puiesteel jalutuskepiga tähti, mina veerisin neid, kuni avastasin korraga, et tähtedest moodustuvad sõnad, sõnadest laused. Ühel hetkel sain aru, et oskan kirjutada – sõna otseses mõttes maast leitud kunst.
Kuidas on selle raamatu palved ja mõtlused sinuni jõudnud?
Ei oskagi vastata. Nende tekstide seemned on minuni jõudnud üsna juhuslikult, mäletamatuid radu pidi, sageli netiavarustest. Kus vähegi olen märganud teadlikku seost, olen autori nime muidugi tänuga kirja pannud, tõlked märkinud otsesõnu. Aga tundub, et üsna paljudes praegusaja tekstides kumiseb viiteid või vihjeid varasematele, mitmesuguseid ja mõnikord isegi mitmekordseid ümberütlemisi. See on päris põnev parafraaside mäng mu meelest, kaasaegne kaasamiskultuur.
Kogumikku on jõudnud põhiliselt need tekstid, mida mul on endal mingil eluhetkel vaja olnud. Mõni on välgatanud arvutis. Nii palju kui ma sel hetkel jõuan märgata või mäletada või üles märkida, nii palju temast järele jääb – hiljem kuskilt enam ei leia, allikat ei oska otsidagi. Ühe teksti leidsin näiteks Iirimaa külakirikus anonüümselt lehekeselt, tõlkisin enda jaoks ära – ja alles aastaid hiljem avastasin selle autori.
Muidugi on selles raamatus ka puhtalt minu enda kirjutatut, aga ei ole pidanud vajalikuks seda eraldi välja märkida. Las need piirid jäävadki niisugused voolavad.
Piir on voolav ka žanri mõttes. Palvest ei taibata alati mõelda kui luulest, aga tõesti, seda ta on. Üht ja sama teksti saab määrata mitut moodi: palve, luule, tänuavaldus, loits, mana …
Jaa, vägagi nõus. Võib-olla on selle arusaamise juured kuskil kaugel lapsepõlves, kui vaimudega rääkisin või esitasin palveid omaenda väljamõeldud jumalatele. Mulle sai varakult selgeks, et vaimolenditega tuleb kõnelda aupaklikult. Aupaklikkus väljendub sõnastamise täpsuses, et mitte raisata nende aega. Aga vaimolendid on ju ka kõik inimesed …
Kui pidin öösel minema läbi pimeda toa kööki vett jooma, siis oli natuke kõhe, sest elasime vanas puumajas ja see ikka kuidagi nagises. Tajusin väga selgelt, et õhk mu ümber oli täis mingeid teadvusi – nimetasin neid vaimudeks. Kuna ma natuke kartsin, siis püüdsin kokku panna mõne rütmistatud lause, maagilise vormeli, mis annaks mõista, et olen nende suhtes lahkelt meelestatud ja loodan ka nende sõbralikkusele. Seda pomisedes oli teekond pimedasse kööki palju rahulikum.
Koolilapsena, vist teises klassis, mõtlesin välja terve panteoni jumalustest, kellel kõigil olid oma nimed ja iseloomud, omavahelised suhted ja eriomane mõjusfäär. Selle kujutluspildi aluseks oli muidugi antiikmütoloogia, mis mind aastaid väga vaimustas. Ja kõigil neil jumalustel või jumalannadel olid oma salajased templid. Kui läksin mõnda neist oma salakohtadest, pöördusin mõttes selle jumaluse poole, aga kui mõnikord otsest abi oli vaja, kirjutasin oma palve üles mõnele taskus olnud paberitükile – enamasti olid need trammipiletid. See piiratud ruum iseenesest sundis sõnastama seda, mis mul südame peal oli, väga täpselt ja lühidalt. Rebisin siis paberi imepisikesteks raasudeks ja puhusin peopesalt tuulde. Kui tuul need ära viis, andis see lootust, et minu palvet oli kuulda võetud.
Pealkiri „Maast leitud, tuulde tõlgitud“ ei ole mitte ainult metafoor, vaid see on ka kogemus.
Jah. Sellised praktikad, kui nii võiks öelda, on olnud minuga senikaua, kui mäletan. Mõnes mõttes ongi „Maast leitud, tuulde tõlgitud“ tagasipöördumine oma lapseea palvete või loitsude juurde. Nii nagu mererannas kõndides ikka korjasin kivikesi või teokarpe – ja hiljem neid uurides ladusin enda jaoks tähenduslikesse kooslustesse.
Märkisid, et vaimolenditega tuleb suhelda aupaklikult. Eks ole see nii ka maises suhtluses: liigseid sõnu ei maksa raisata ning tasub valida, mida öelda. Ka justkui tavalistel sõnadel on suur vägi. Sõnad kipuvad saama teoks.
Nii on. Mäletan näiteks noorest põlvest, kuidas mõni toimetaja pöördus mu poole ja küsis, kas mul on uusi luuletusi, ja ma vastasin, et ei ole. Aga see, et ta küsis, midagi ilmselt käivitas mu teadvuses: järgmise nädala jooksul kirjutasin terve tsükli.
Sõnadel on iseäralik vägi tõesti, nendega tasub olla tähelepanelik. Kujutan ette, et palvegi võib inimesele ilmuda väga erinevalt. Kui tekib tuline tahtmine vanduda või ropendada, siis seegi on omamoodi äraspidine palve. On väesõnad ja vägisõnad.
Rääkisime sellest kunagi Maarja Kangroga. Tunnistasin, et ei oska ropendada – Maarja vangutas kaastundlikult pead ja ütles, oh, sa ei tea, kui paljust sa ilma oled jäänud. Ilmselt olengi, aga ega ka vägisõnu ei saa vägisi pillata. Samas kui ikka väga vihastada, küll vastavad sõnadki tulevad.
Huvitav, kas keegi on uurinud, kas eesti keeles leidub rohkem sajatusi või õnnistussõnu?
Palve- ja mõtluseraamatus „Maast leitud, tuulde tõlgitud“ on esindatud paljud religioonid, see on tõeline sulam. Leidub ka niisuguseid üldinimlikke tekste, mis ei ole seostatavad ühegi usundiga ja sobivad justkui kõigile.
Raamatus on tõepoolest eri kultuuridest ja uskumustest pärit tekste, mille olen sõnastanud endale omasena, nägemata nende vahel vastuolu. Kõige rohkem leidub vist seoseid kristlusega, koguni üks psalm, mida hakkasin kunagi ammu tõlkima Vello Salo palvel. Tõlkimise käigus sai see mulle aga nii armsaks, et võtsin kogumikku sisse. Enamasti aga valitseb kõiksusetaju orenda vaimus.
Hakkasin raamatut kokku panema nii, nagu lapsena sai õpitud pärga punuma: kõigepealt tuleb võtta paar tugevat pika varrega lille ja siis hakata sinna teisi järjest juurde põimima. Aeg-ajalt pudeneb mõni õis vahelt välja ja siis tuleb jälle juurde lisada. Mõned luulekogud on enam või vähem varjatud romaanid, „Maast leitud, tuulde tõlgitud“ mitte. Selles raamatus ei ole lugu. Küll aga tundub selles hõljuvat nelja tuule hõng.
Kas mõne teksti puhul on nii ka, et see tuleb korduvalt su juurde tagasi ja kangastub uuesti meeles?
Ikka kuskil teadvuse tagatoas nad kogu aeg sumisevad, paljud juba pähe kulunud.
Toon esile mõned lugedes silma jäänud märksõnad ja motiivid. Sünd. Lootus – „Maast leitud, tuulde tõlgitud“ on helge teos.
Tahaksin loota. Üks kogemus, mis andis mulle aimu, et võib-olla on seda raamatut teistelegi vaja, oli siis, kui mu ema oli pärast insulti hooldushaiglas. Ta ei saanud liigutada ega rääkida, aga silmade liikumisest aimasin, et ta teadvus on sama erk kui ennegi. Lugesin talle mõningaid tekste ette, hiljem ka teistele patsientidele. Pärast ema lahkumist jätsin need lehed sealsele haiglahaldjale – võib-olla keegi loeb veel või kellelegi loetaks ette hingekosutuseks. Need iidsed tekstid võiks ehk mõnele inimesele anda meelerahu.
Veel üks märksõna on tänu. Vahel võidakse unustada, et samavõrra kui paluda on põhjust tänada.
Eks seda tuletas ka Juhan Viiding meelde raamatuga „Tänan ja palun“. Need kuuluvadki kokku nagu sisse- ja väljahingus.
Muutumine.
Mulle endale on olnud huvitav see protsess, kui mõni kuuldud või loetud lause on jäänud mind kummitama niivõrd, et olen tahtnud seda kindlasti taasluua eesti keeles. Mõnikord on tõlkimine küll tehniliselt võimatu ja muundamine nii keeruline, et tulemus ei ole peaaegu äratuntav, aga midagi lause algenergiast, vähemalt rütm ja voog, peaks ümberütlemises ometi säilima.
Ma ei mäletagi enam, kuidas see lause kõlas Marcus Aureliusel, aga minu peas võttis see lõpuks kuju: mis tarule tuluks ei tule, ei tee ka mesilasele head.
Ja mul on hea meel, et see kaua aega tagasi hoopis teistsuguses maailmas mõeldud mõte jõudis eesti keelde lõpuks peaaegu vanasõnana, mis ehk väärib mõnigi kord meenutamist ühiskondlikke otsuseid langetades. Aga inimlikud tõdemused langevad kokku paljudes kultuurides.
Mulle endale on siin jah üks oluline märksõna „muundumine“. Võib-olla see ongi muundumiste raamat.
Mõned kogumiku tekstid on seotud muusikaga, mainid näiteks Arvo Pärti.
Sellega oli niisugune lugu. „Valgusevalu“ tekstid tärkasid, kui lugesin inglise keeles Peter C. Bouteneffi teost „Vaikusest sündinud“. Panin need kirja ja saatsin kunagi Arvo Pärdile sünnipäevaks. Sain keskusest vastu video, kus Pärt kutsus nad kõik laua ümber kokku ja ütles, et tahaks midagi ette lugeda. Ta luges selle tsükli ette – tsüklis oli tookord kaks luuletust, kolmandat siis veel ei olnud – ja ütles, et need on kummalised luuletused, siin on midagi nii tuttavat, aga samas midagi täiesti teist. Need olidki paljus tema enda mõtted, mis olid minuni jõudnud suure ringiga, tänu Bouteneffile. Ja tänu Arvo Pärdi Keskusele kajasid mulle tagasi. Selline huvitav peegel-peeglis-kogemus.
Omaette teema on raamatu kujundus.
Saatsin kunagi ammu Piia Ruberile neli oma loodusfotot, kõige iseäralikum neist Loire’i orus liivale uuristunud veejäljestik – sõna-sõnalt maast leitud ja üles võetud muster. Piia kunstnikukäe all on need fotod muundunud hoopis teistsuguseks, aga pildistatud algelementide vaikne vägi ja rütm on seal olemas. Tahaksin loota, et samamoodi ka tuulde tõlgitud tekstis.
Kõigel on hääl.
Kõik kõneleb, laulab ja kuulab.
Pole piisk sa ookeanis.
Oled ookean piisas.
Nii nagu tunne tuksub,
nii nagu mõte voolab,
praegu ja igavesti
kõik käib kõigega kaasas.
Armas Doris, tänan sind selle jutuajamise ja muidugi lugemiselamuse eest. Olgu su päevades helgust, selgust ja loomesädemeid ning armastavad inimesed su ümber.
