Iga lapsevanem teab, et lapse kooliskäimise ajal on tulnud ikka oma rahakoti rauad lahti teha, kui lapsel on vaja töövihikuid või kui koolipere läheb muuseumi või teatrisse. Sel sügisel otsustas haridus- ja teadusministeerium teha sellele lõpu: üldhariduse puhul laste­vanematelt õppetööd rikastavateks tegemisteks otse raha ei tohi küsida. Nii mõnigi lapsevanem plaksutas rõõmust – lõpuks ometi. Tasub siiski vaagida niisuguse otsuse plusse ja miinuseid.

Töövihikute eest vanematelt raha küsida on olnud keelatud juba ammu. Alates 2011. aastast eraldatakse riigi toetusfondist õppematerjalide jaoks iga õpilase kohta 57 eurot. Esmapilgul tundub, et sellest rahast võiks ju piisata, kuid olukord koolis näitab midagi muud – jätkub heal juhul vaid töövihikute ostmiseks. Ka veebis pakutavate õppematerjalide keskkondade kasutamisel tuleb koolil selle eest maksta. Uusi õpikuid koolid seetõttu enam ei osta ja nii õpivadki paljud praegused õpilased 10–15 aastat vanadest õpikutest.

Õpikute autorina tean, et õppevara uuendatakse enne iga kordustrükki: vahetatakse välja vananenud tekstid ja ülesanded, lisatakse vahepeal ilmunud uut teavet. Sageli öeldakse küll, et meie õpetajad kasutavad liiga palju õpikuid ja võiksid hoopis ise teha sobivaid töölehti. Seejuures unustatakse ära aga asjaolu, et õppevara loovad oma ala spetsialistid, selle materjal on läbi mõeldud ja ka kontrollitud. Algajale õpetajale pakub õpik ka metoodilist tuge. Õpetaja võib muidugi ise oma õppematerjali teha, kuid mitme klassi töölehtede ettevalmistamine ei ole sugugi väike töö. Samuti tasub mõelda sellele, kas igaks tunniks töölehtede printimine on ikka koolile odavam kui valmis töövihiku ostmine. Arvutis täidetavate töölehtede kasutamist takistab aga arvutite puudus: heal juhul on koolis paari klassi jagu arvuteid, nii et tunnis kasutamiseks peab õpetaja need juba varakult broneerima, igas tunnis arvutit kasutada ei ole võimalik. Omaette probleem on see, et veebis saadaval õpetajate tehtud õppevara on paraku sageli vigu täis.

Õppevara on muidugi otseselt seotud õppetööga ja seetõttu võib ehk nõustuda, et lapsevanem ei pea selle eest omast taskust maksma. See võiks aga ühtlasi tähendada õppematerjalide riikliku rahastamise ülevaatamist vähemalt iga viie aasta tagant, et see jõuaks järele elukalliduse tõusule ja et lapsed saaksid õppida uuendatud õpikutest. Omaette lugu on aga õppekäikude ja kultuuriasutuste külastamisega.

Kui töötasin paarkümmend aastat tagasi täiskohaga eesti keele ja kirjanduse õpetajana, oli mul rõõm õpetada teatrihuvilisi õpilasi. Juba õppeaasta esimeses tunnis kõlas tavaliselt küsimus: „Õpetaja, millal me teatrisse läheme?“ Ja nii käisingi oma õpilastega peaaegu igas kuus korra teatris, vahel isegi tihedamini. Kui pileteid üle jäi, pakkusin neid ka teiste klasside õpilastele. Teatrikülastus ei ole ju vaid etenduse vaatamine: see võimaldab arendada ka õpilaste väärtus-, sotsiaalset, enesemääratlus- ja suhtluspädevust. Usun, et minu õpilastest on just tänu teatrikülastustele saanud intelligentsed ja kultuuriteadlikud täiskasvanud. Tõsi, praeguses olukorras tunnen end kurjategijana – maksid ju lapsevanemad oma laste teatriskäigud kinni.

Ministeerium soovitab kasutada „Kultuuriranitsa“ toetust. „Kultuuriranitsa“ eesmärk on „tagada laste ja noorte osalemine kultuurielus, kultuuri hindava publiku järelkasv ning soodsad tingimused kultuuris osalemiseks“. Mõte on taas tore, kuid toetuse suurus – keskmiselt 11 eurot õpilase kohta aastas –, võtab kukalt kratsima. Selle toetusega peaks iga õpilane saama külastada vähemalt üht kultuuriasutust aastas. Võib-olla katab see toetus mõne muuseumis käigu, kuid teatrisse ei saa selle raha eest isegi mitte korra aastas, sest teatripiletid on märksa kallimad. Samuti ei täida pakutav toetus „Kultuuri­ranitsa“ eesmärki: ühekordse teatrikülastusega ei kasvata kultuuri hindavat publikut.

Kogu probleemi on hakatud lahendama valest otsast. Lastevanematelt rahaküsimise keelamise asemel võiks mõelda pigem sellele, kuidas tagada, et kõik õpilased saaksid õppida hästi koostatud õppevahenditest ning osaleda õppekava rikastavas tegevuses. Kui riik või omavalitsus seda ei suuda, siis miks mitte lubada koolil küsida lisaks raha otse lastevanematelt, et nende lapsed saaksid parima võimaliku hariduse? Haridus ei tähenda vaid koolis õppimist.