Raamat on mugavus. „Milline mõnu on süüa oma sõnu, töö eest nurka pugeda ja lugeda,“ kirjutas kord Ain Kaalep, tõlkides nii üht Fernando Pessoa luuletust, ja jätkas niisama reipalt: „Lugemine on jama, õppimine seesama. Päike on ikka suur, kui ka puuduks literatuur.“ Võib küll olla, et meie põhjamaine päike on väike, mitte nii suur, kui me tahaksime. Aga nurka pugeda on ikkagi imeliselt mõnus. Ja eriti mõnus on seal omaette lugeda, arvaku mõni pealegi, et lugemine on jama.

Aga mis siis, kui tõepoolest puuduks literatuur? Mida me sel juhul nurgas teeksime? Sirviksime telefoni nagu hüpnotiseeritud hiired, oodates, kuni madu meid alla neelab? Tõenäosus on suur ja paljuski juba teostunudki. Ometi ei pruugi areng kulgeda nii sirgjoonelist rada. Keskajal hävitas katk küll olulise osa rahvast, aga valitsema ta ei jäänud, mis siis, et mälestus „mustast surmast“ püsis veel kaua meeles ja pärimuses. Sama saatus võib tabada digitaalset katku. Kahtlemata on juba praegu sündinud põlvkonnad, keda see armetult räsib, köndistab ja sandistab, kuid nõnda ei jätku see lõputult. Ajaloo teed on imelikud, ja meie issand on ju ajalugu. Aga mis siis edasi saab?

Kõik kirjandusžanrid on tekkinud suuliste žanrite põhjal. Kui räägime jutustusest, viitame tegelikult inimeste võimele oma elu, maailma, sündmusi ja kosmilisi kogemusi narrativiseerida, panna neist kokku suuremaid või väiksemaid jadasid, omamoodi korrastatud kobaraid, kammitud puntraid. Ka romaan kandis eesti keeles kunagi nime „uudisjutt“, sest ennekõike oli see jutt, mitte trükitähtede rida. Sama kehtib luuletuse kohta. Luuletamine tähendab fantaseerimist, aktiivse kujutluse vallandamist. Teisiti pole asi ka nn hallis kirjanduses, neis ametlikes žanrites, mida otseselt loominguks ei peeta, aga mida bürokraatia kogu aeg massiliselt toodab. Kui midagi avaldame või taotleme, võib tulemuseks küll olla avaldus või taotlus, standardiseeritud ühik, ja ometi on seegi lähtunud suulise väljenduse vormidest. Sotsiaalmeediast pole mõtet rääkidagi. Juba termin „vihakõne“ ütleb selge sõnaga, et see afektiivne vorm on suguluses kõnega, teatavat tüüpi afekteeritud kõnepruugiga.

Tõeline häving algaks alles siis, kui kaob inimeste võime kõnelda, jutustada ja luuletada. See tähendaks kõnevõime kängumist, atrofeerumist, nõnda et suudetakse kuuldavale tuua veel vaid üksikuid rabedaid katkeid, nõrgalt seotud fraase. See võiks juhtuda, kui hääbub aktiivne kujutlusvõime, oskus luua ise oma kujuteldav ilm, sellesse siseneda ja seal iseseisvalt liikuda, avastades midagi üllatavat. Tõsi, tehisintellekti kummardajad on sellele oma panuse juba teinud. Usutakse, et inimene võib vabast kujutlusest tõesti loobuda, et nõnda saab ta viimaks ületada iseenese, teisenedes millekski muuks. Vähemasti osutab sellele transhumanistlik utoopia. Kuid see utoopia sarnaneb väga „ajaloolõpu“ utoopiale, mida möödunud sajandi lõpul jutlustas Francis Fukuyama. Lühidalt, see utoopia põhineb miraažil, oleviku ootuste heiastusel tulevikku. Kuid juba olevik ise on miraaž. See on pettepilt, mis hajub niisama käbedalt, nagu on hajunud kõik varasemad olevikud. Tulevik on tundmatu.

Päike on ikka suur, kui ka puuduks literatuur. Keeles eneses on kirjandus juba olemas. Jacques Derrida kunagine intuitsioon, et kiri on olemas juba kõnes, ütleb väga palju meie keelelise loovuse kohta. Niipea kui avame suu, oleme juba hakanud lehitsema raamatut. Ja niipea kui hakkame kõnelema, oleme juba asunud raamatut kirjutama. Usk, nagu oleks eestikeelne raamat nüüd viissada aastat vana, on seega usk, mis põhineb ajaloolisel fiktsioonil. Meie raamat on võrratult vanem, sest keeleline looming on võrratult vanem. Kiri ise on võrratult vanem kui kõige esimene kirjutatud tekst, kui midagi niisugust suudetaks kujutleda. Sellel kirjal, ehk nagu öelnuks Derrida, sellel arhekirjal põhinevad kõik jutustused, luuletused, avaldused, taotlused, vihakõne ja armastuse sõnad, kogu keeleline isetegevus ja looming. Võib mõtiskleda, kas viiesaja aasta pärast tähistatakse eestikeelse raamatu tuhandendat aastapäeva? See võiks juhtuda, kui mingi kummalise veidruse tõttu püsiks ka praegune ajalookultus, lineaarne ajaarvamine, kentsakas progressiusk ja minevikuihalus. Ometi ei teeks see meie kirjandust ei vanemaks ega nooremaks. Kirjandus oleks ikka niisama ürgne, niisama vana ja uus, niisama noor nagu keel.

Raamat on mugavus, sest ta lubab meil end lõdvaks lasta, võõraste kujutlustega kaasa kanduda, kuni need saavad meie endi omaks, kuni me ise saame raamatuks. Kõik eksisteerib vaid selleks, et suubuda raamatusse, ütles Mallarmé. See lause on konksuga lause, lahendamatu lause. Kui kõik suubub raamatusse, või kui kõik tipneb raamatus, siis on see ühtlasi millegi algus, mis ise raamat ei ole. Viissada aastat tagasi suubus kõik raamatusse. Ja viissada aastat tagasi hakkas kõik raamatust pihta. Mis on kõik? Kas raamat ongi kõik? Kindlasti mitte. Raamat võib olla ainult peaaegu kõik, vähemalt kuni uue raamatuni. Kõik ongi alati peaaegu kõik, sest alati on midagi veel. Mis on midagi veel? See on tundmatu.