Armas sõber Imre, olen neid ridu kirjutades sügavas leinas.
Aitäh, et näitasid teed, mis on meile võimalik – armastuse ja hoolimise teed, avatud südame teed. Sa puudutasid väga paljude elu. See, mis olid või tegid, ei mahu sõnadesse, nii nagu su hing ei mahtunud enam kehasse. Nüüd tuleb meil hakkama saada ilma kallistamata, ilma su soojahäälset laulu ja kõlavat naeru kuulmata, kuigi kõik see kaigub siiski sisekõrvas. Kui kunagi taas näeme, siis laulame ja mängime jälle koos, sest valesid noote pole! Mäletan, kui ehedalt rõõmus sa selle teate üle olid, kui läksime koos improvisatsiooni avaratele mängumaadele.
Tugeva Muhu tamme välise külje taga peitus õrn ja tundlik loojanatuur. Aitäh, et usaldasid seda mulle näidata. Ja ka oma kõige hapramat kohta – soovi lahkuda.
Kultuuris, kus suur rõhk on vaprusel ja individuaalsel edasi pürgimisel (tugev ja eesrindlik olemisel), jäi see habras pool siiski alles ja kumas läbi lauludes ja laulusõnades, piiramatus loovuses, tähelepanelikkuses ümbritsevate inimeste suhtes. Sama tundlikkusega nautisid sa elusolemise kõiki tahke tippkoka maitsetest saunarituaalide ja hea autoga ringisahistamiseni. Vaatamata pidevale võimalusele olla mitte tervikuna nähtud, valesti mõistetud, kadestatud või koguni kiusatud, jäid sirgeselgselt iseendaks ja näitasid, et n-ö teistsugused ja andekad inimesed kuuluvad tervikpilti.
Su anne ei mahtunud (muusikakõrgkooli) süsteemi – libisesid sellest läbi oma ainulaadsel võluval moel. Ma ei tea, kas jõudsid sellest seiklusest midagi tulevastele põlvedele kirja panna, sest minu arust väärib see jagamist. Jagamise mõtte juures muutusid ebalevaks ja hapraks, kartsid halvakspanu. Sa olid oma oskuste ja saavutuste üle heas mõttes uhke ja samal ajal erakordselt haavatav. Kõik pidi olema täiuslik, sest alla selle polnud mõtet. Ja oligi alati elegantselt täiuslik. Kui unustasid oma häbelikkuse ja lavanärvi ning elasid sisse laulmisse ja mängimisse, polnud kuulajail aimugi, et olid enne haavalehena värisenud. Julgustasin sind ja tundsin, et vajad seda: puhtast südamest tulev looming puudutab ja ei saa eksida, isegi kui sellel on näilisi vaenlasi. Oma praktilise meelega kahtlesid, kas on mõtet konkurentsitihedale muusikaturule siseneda. Ometi rõõmustasid iga esinemiskutse üle – ja rahvas oleks oodanud sind esinema veel paljudesse kohtadesse. Loodan, et su lauludest on jäänud jälg ja need leitakse üles, neid lauldakse, kaverdatakse, orkestreeritakse, avaldatakse ja jagatakse.
Olen kuulnud ütlust, et kui üks inimhääl vaikib, ei jää ligimestel üle muud kui leinas kasvada ja hakata ise tühimikku täites lahkunud hääle osi peegeldama. Sind ümbritsenud inimesed integreerivad nüüd endasse helgust, hoolimist, märkamist, laitmatut suhtluskultuuri, teadmisjanu ja heasoovlikkust.
Head teed, armas vend. Jään sind igatsema. Ahoo.
Liis Jürgens
Eesti Heliloojate Liit
Eesti Kooriühing
Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus
