Rein Sander, Väike puu- ja põõsaleksikon. Toimetanud ja korrektuuri lugenud Eha Kõrge, kujundanud Janika Vesberg. Kirjastus Varrak 2025, 470 lk.

Lehtede langemise eel ilmus huvilistele 15aastase töö tulemusena mahukas puittaimede raamat. Selle autor Rein Sander on tuntud botaaniku, luuletaja, aedniku, taimekollektsioonide rajaja ja aktiivse kirjutajana mitmel teemal. Ta on hästi kursis naabermaa Läti iluaiandusega ja tükati Leedu omaga. Isegi läti keele on ta endale parema suhtluse huvides selgeks teinud. Raamat on kui väike entsüklopeedia, kuid „väikese“ oleks võinud ka ära jätta, sest see hõlmab sõnas ja pildis rohkem kui 900 puu- ja põõsaliiki 267 perekonnast. Mitmesuguseid sorte on toodud 64%.

Teisalt on veel ruumi põhjalikumatele raamatutele, sest 2004. aasta ulatusliku andmestikuga töös „Eesti dendrofloora uuringud“ VIII (311 lk) on toodud erakollektsioonides 2115 nimetust (52% sordid) ja ainuüksi Tallinna botaanikaaia (TBA) dendraariumis oli puittaimi 2020. aasta seisuga 1653 nimetust.¹

Värske teos on Rein Sanderi taimeraamatutest kõige mahukam. Kuid see ei tulnud tühjalt kohalt, vaid toetub eelnevale tööle.² Kogu ettevõtmisel on sügavam ajalooline tagapõhi, nagu näitab raamatu tarbeks läbi töötatud kirjandus, kus on üles loetud 55 autorit ja viidatud ka Läti autorite töödele ning autori märge, et kasutatud on ka u 600 ajakirjanduses ilmunud kirjutist. Eks seegi näitab raamatu autori maailmavaate kujunemist ja tööd suurema tausta mõistmiseks.

Entsüklopeedias on puittaimede perekonnad ja liigid toodud eestikeelsete nimede järgi tähestikulises järjekorras, sordid ladinakeelsete nimedega samamoodi, mistõttu on neid lihtne leida. Kõigepealt on märgitud puittaime looduslik kasvuala, siis toodud mitmed tunnused okste, võrsete, lehtede, isas- ja emasõite, viljade jne kohta. Samuti on kirjeldatud taime kasutusviise, seega leiab siit mitmesugust infot.

Levikuandmeid ei ole küll esitatud, aga neid ei saagi olla, kuigi selliseid andmeid on varasemast olemas.³ Levikuandmed on pidevas muutuses ja eeldavad haruldastegi puittaimede puhul heade taimetundjate ulatuslikke uuringuid. Küll aga on toodud leviku kohta hinnang: kas tavaline, sage, paiguti, meil harva jne.

Üsna palju leidub uudseid ja harva leiduvaid liike ja sorte, need võivad levida, kui ilmastik võõrpuittaimedele on soodsamaks kujunenud ja kohati on antud ka külmakindluse hinnangud.

Raamatus on liikide ja väiksemate taksonoomiliste ühikute kõrval enamasti toodud ka levinumad ja ajalooliselt tuntud sordid. Kui hiina papli puhul on kirjutatud, et meil sage, peamiselt alleedena ja üksikpuuna, siis tegelikult on selleks hoopis tema sort ’Fastigiata’, mida on siinmail istutatud juba 100 aastat ja Tallinnaski kasvanud sadu puid. Põhiliik on meil olnud väga haruldane. Veel võiks lisada, et harilikul jalakal (Ulmus glabra) on ajalooliselt levinud sort ’Pendula’, mis on olnud küll väga haruldane, minevikust on teada vaid kaks puud.

Peaaegu iga puittaime juures on foto, lisaks on veel rohkesti suuri, täislehekülge hõlmavaid pilte. Küll oleks võinud osagi piltide puhul olla viidatud ka koht, kus see tehtud on, koos pildistamise aastaga. Neist Tallinnas Süda tänava ääres kasvav hõlmikpuu (Ginkgo biloba) on sügiseselt mitmevärvilisena nagu hea maal, seinale panekuks sobiv.

Sellele entsüklopeediale on eelnenud enam kui saja-aastane periood eestikeelsete puittaimede määrajate ja kirjeldajate avaldamist. Selliste teoste jõudmine lugejateni on pikk protsess, mida võib võrrelda teadmiste jagamisega eri põlvkondadele. Tuleb arvestada ka unustamise ja uuendamise vajadusega, sest taksonoomia on ju pidevas muutuses ja teoseid läheb vaja mitmesuguste huvide ja taustateadmistega inimestele.

Eestikeelsete puittaimede määramine ja kirjeldamine sai alguse emakeelse ülikooli asutamisega 1919. aasta 1. detsembril, senise pika ajalooga Tartu ülikooli alusel. Kõikides teadusharudes tuli luua oma sõnavara ja püüda selle poole, et see kõik omaks võetakse. Nii oli dendroloogiaga, mil esimesed puittaimede määrajaid ilmus 1921. ja 1922. aastal ja järgnevatel aastatel veel üsna mitu.⁴ Siit pandi alus puittaimede tunnuste kirjeldamisele ja meetod nende määramiseks, sest tunnused on kestvad ja raamatust raamatusse edasiantavad. Suursündmuseks sai 1934. aastal ilmunud professor Andre Mathieseni mahukas dendroloogia õpik,⁵ mis ületab isegi järgneval 60 aastal ilmunu. Sel ajal olid mitmete väiksemate kõrval olulisemad neli üldistavat tööd.⁶ Kuid nende kõrval oli kõige mahukam „Eesti NSV floora“, mida ilmus aastatel 1953–1984 11 köidet ja kus leidub andmeid ka kodu- ja võõramaistest puittaimedest.⁷

Hoopis viljakaks on kujunenud taasiseseisvuse periood, nii on 30 aasta jooksul ilmunud arvukalt suuri dendroloogilisi töid⁸ ja ka palju väiksemaid käsitlusi. Samal ajal on toimunud inimeste linnadesse koondumine ja loodusest kaugenemine, kuid siin-seal võib kohata vägagi liigirikkaid iluaedu ja nende arvukus on eraaedade seas suurenenud. Võib öelda, et viimased kolm kümnendit on olnud eriti õnnelik ja soodne aeg. See ületab tublisti eelnenud 70 aasta nii ilmunud botaaniliste, iluaianduslike kui dendroloogiliste teostega, lisaks veel võõrkeeltest tõlgitud raamatud.

Kõigi nende seas on oma koht ka Rein Sanderi raamatul.