Hiljuti tähistasime nii Eesti muusikahariduse suurkuju Heino Kaljuste 100. sünniaastapäeva kui ka Eesti Muusikaõpetajate Liidu 35. tegutsemisaasta täitumist. Tähtpäevadega seoses on asjakohane mõtiskleda Heino Kaljuste kui haridus­uuendaja tähenduse üle praeguses muusikahariduses.

Ikka juhtub, et pean kellelegi selgitama, mis ja miks on relatiivne noodiõpetus (ja enamasti täpsustama, et Eestis on kasutusel silbid JO-LE-MI, mitte DO-RE-MI nagu mujal, sest viimased on meil juurdunud absoluutsete helikõrgustena, dubleerides tähtnimetusi c-d-e). Olgu seekord kõigile korraga öeldud: relatiivne noodiõpetus õpetab muusikat analüüsima ja tunnetama mudeldamise kaudu.

Oletame, et keegi on teel soolaleivale sõbra uuele aadressile Metsa 7 ja on parasjagu jõudnud Metsa 3 ette. Relatiivne mõtlemine aitab mõista, et juba ülejärgmine maja ongi sihtpunkt – mitte seetõttu, et sama tänavat mööda oleks varem käidud, vaid seepärast, et mõiste „ülejärgmine maja“ on tuttav varasemast kogemusest, näiteks jalutuskäigust aadressilt Pargi 5 aadressile Pargi 9. Majade­vaheline intervall on mõlemal juhul sama ning ühe kogemuse põhjal loodud mudeli teise konteksti transponeerimine aitab paremini orienteeruda.

Samalaadselt arendab mudeldamine ka intoneerimisvõimet: selle asemel et õppida eraldi selgeks, kuidas kõlavad g–e, c–a ja a–fis, piisab esialgu astmemudeli SO–MI kuuldekujutluse omandamisest. Eriti mõistlik on see laulmise puhul, sest lauljal ei ole klahve, mida vajutada, et kõlaksid õiged noodid. Kuid ka pillimängus on vaja mõista, millist helistiku funktsiooni mingi heli parasjagu täidab. 

Nii et kui keegi jälle küsib, millal ometi me relatiivsest süsteemist absoluutse kasuks loobume, et ei peaks kasutama kahte paralleelselt, tahaksin vastata anekdoodiga: „Milleks mulle raamat, kui mul juba on üks?!“

Kui lugeda läbi raamat seda millegagi seostamata, on lugemisest vähe tolku. Samuti pole suurt tarkust loota siis, kui püüda seoseid luua ilma raamatuid lugemata. Samal põhjusel ei saa piirduda muusikaõpetuses ainult ühe süsteemiga: muusika ei teki ju üksikutest nootidest, vaid nendevahelisest suhestumisest, aga nootidevahelisi suhteid ei saa tekkida ilma nootideta. Absoluudid on meile mõistetavad ainult tänu relatiivsusele ja relatiivsuse eelduseks on omakorda absoluudid.

Relatiivsed suurkujud 

Relatiivse noodiõpetuse arendas Eestis välja Heino Kaljuste, kelle sünnist möödus 18. novembril sada aastat. Selle tähistamiseks 14. novembril EMTAs peetud konverents andis ülevaate suurkuju tegemistest. Huvitaval kombel keskendus aga nii mõnigi ettekanne rohkem inimestele Kaljuste ümber kui Kaljustele endale. 

See ei ole kriitika konverentsi vastu, vaid tõdemus, et ükski oluline inimene ei saa olla oluline, kui tema kõrval ei ole teisi olulisi inimesi. Me ei tea, mil määral oleks saanud Heino Kaljuste teha oma elutööd, kui pisut varem poleks oma elutööd alustanud Riho Päts või Zoltán Kodály, või kui poleks olnud Veljo Tormist või Ferdinand Eisenit. Kui poleks olnud Ene Üleoja ja teisi, kes aitasid Kaljuste ideid ellu viia. Mõistmiseks on vajalik tunda konteksti, rõhutas oma ettekandes ka pedagoogikateadlane Urve Läänemets. 

Konteksti tundmine tähendab aga eri fenomenide vaheliste seoste nägemist. Nii Riho Päts kui ka Heino Kaljuste tegid kumbki eraldi võetuna kahtlemata tähele­panuväärset tööd. Võib öelda, et nad on Eesti muusikahariduse absoluudid. Kuid meie muusikaõpetus toimis eelmisel sajandil hästi mitte niivõrd seetõttu, et tegutses Riho Päts või Heino Kaljuste, kuivõrd seepärast, et nad kahekesi moodustasid heakõlalise järgnevuse, toimiva mudeli.

Relatiivne haridussüsteem

Nii nagu oktaav koosneb eri nootidest, on ka haridussüsteemis palju osalisi. Kool peab ühekorraga vastama õpilaste, õpetajate, lapsevanemate, koolipidajate, tööandjate ja kogukonna ootustele, kusjuures igaühe huvid resoneerivad eri sagedusel. Need moodustavad absoluutse haridussüsteemi – struktuuri, kus iga osaline on oma ootustega teatud mõttes fikseeritud positsioonis.

Nüüdisaegses õpikäsituses rõhutatakse hea kooli tunnusena õpilaskesksust, mida on lihtne tõlgendada, justkui JO-võti peaks alati asuma õpilase noodijoonel. Aga me ei kujuta ju ette muusikamaailma, kus kõik teosed oleksid kirjutatud ühes ja samas helistikus. 

Me vajame relatiivset haridussüsteemi, kus toonikat saab liigutada vastavalt olukorrale ja eesmärgile. Mõnikord peab toonika olema õpetaja, kes annab suuna ja kindluse, mõnikord lapsevanem, kes loob tausta ja turvatunde; vahel ka tööandja või kogukond, kes pakub õpitule rakendust. Eluks ei valmista ette see, kui õpilane on alati kõige tähtsam, vaid see, kui ta kogeb ka seda, kuidas olla dominant, subdominant või mõnikord isegi helistikuväline noot.

Kuid enne relatiivsust tuleb tagada, et toimiks absoluutne süsteem – et kõik osalised teaksid kindlalt oma rolli ja vastutus­ala. See on aga järjest keerulisem, sest tänapäeva heaolus tuleb esile, et need, kes on seatud keskmesse, ei pea enam vastutama. 

On mõistetav, et laps alles õpib tegusid ja tagajärgi seostama, aga täiskasvanud võiksid seda juba osata. Ometi jääb segaseks, kes tänapäeva haridussüsteemis mille eest hoolitseb. Kas õpetaja palka peaks tõstma riik, koolipidaja või kooli­juht? Kes tagab õpetajate järelkasvu? Nendele komplekssetele küsimustele on vähetõenäoline vastust saada olukorras, kus pole kokkulepet isegi selles, kes viib lapsi kontserdile. 

Kuhu asetada sellises kontekstis JO? Ja kelle käes on rändnoot?

Relatiivsed uuendused

Millegipärast süveneb arusaam, et hästi teeb ainult see, kes teeb uutmoodi. Uuenduslikkus oleks justkui kvaliteedi­märk iseeneses. Näiteks kui kool viib õpet läbi tasemerühmades, saab ta kriitikat, sest see on vanamoodne praktika. Kuid kui kool viib õpet läbi tasemerühmades, ent nimetab need temporühmaks, saab ta kiita, sest see on haridus­uuendus. 

Kui otsida näiteid tõelistest uuendustest, võiks meenutada üldhariduskoolide juurde eri õppeainete „kallakuga“ klasside loomist möödunud sajandi keskpaigas. Sama hooga alustati mitmes koolis ka muusika süvaõppega, seda suuresti Heino Kaljuste initsiatiivil. Peaaegu poole sajandi jooksul kasvatati neis klassides üles arvestatav hulk väga häid koorilauljaid, sealhulgas ka uusi muusikaõpetajaid-koorijuhte. 

Kuid niisugust süvaõpet nagu Kaljuste ajal pole enam aastaid. Hukatuslikuks said koolikorralduslikud reeglid, mis piiravad nii valikainete kui ka õppetöö mahtu.¹ Süvaõpet, mis võiks olla kõige optimaalsem üld- ja huvihariduse lõimingu vorm, ei saa enam läbi viia, sest selline kaht hariduse liiki ühendav õppekava ületab õpilase lubatud nädala­koormuse,² kuigi kui õpilane käib paralleelselt tava- ja huvikoolis, on tema koormus enamasti veelgi suurem.

Klassikalise süvaõppe võimaldamine on poliitilise taipamise küsimus, aga paraku pole see piisavalt innovaatiline. Palju uuenduslikum on lasta õpilastel käia eraldi koolides ja siis kirjutada avaldusi, et tundidest vabastusi saada, nagu värske formaal- ja mitteformaalõppe lõimingu kord³ peenelt ette näeb. Siinkohal võiksin meenutada vanasõna, et vanasse kaevu ei tasu sülitada, enne kui uus on valmis, aga kuna vanasõna on sõna otseses mõttes vana, võib selline tõdemus olla riskantselt ebainnovaatiline. 

Selle asemel juhin tähelepanu asjaolule, et mõisted „uus“ ja „vana“ on relatiivsed: kui pole vana, siis pole midagi uuendada, ja vana on uus senikaua, kuni ilmub miski, mis selle asendab. Kui uuendamine muutub eesmärgiks omaette, jõuame kiiresti nõiaringi, kus igaüks püüab midagi uut teha ainult selleks, et mitte jääda vanaks. Kuid mida kiiremini kõike uuendatakse, seda kiiremini kõik vananeb.

Arvestades, et kõik uus olevat hästi unustatud vana, võiks strateegiliselt isegi kasulikum olla see, kui Heino Kaljuste unustada, et tema ideid saaks mõne aasta pärast taas „uuendusena“ kasutusele võtta. Ent siis ei oleks jällegi enam seda vana, mida uuendada.

Selle asemel et pidevalt januneda uue järele võiks hoopis toita seda, mis on juba olemas – absoluutset süsteemi, millele kõik ülejäänu relatiivselt toetub. Võiks mõelda sellele, millised on ajatud ja püsivad väärtused. Alles siis saab innovaatilisus tõeliselt mõjule pääseda.

Seepärast kutsun üles Heino Kaljuste pärandit meeles hoidma. Kellele näivad Kaljuste ideed liialt vanamoodsad, sellel soovitan lihtsalt oma JO-võtit nihutada: võib-olla on siis paremini näha, et need ideed on endiselt uued, sest midagi paremat pole asemele tulnud.