Eesti sümfooniaorkestrite traditsioonil täitus mõni päev tagasi 125 aastat. Sellele pandi alus, kui Aleksander Lätte juhatusel moodustati Eesti Üliõpilaste Seltsi juurde Eesti esimene sümfooniaorkester. Eelmise sajandi lõpus loodud Eesti Sümfooniaorkestrite Liit (ESOL) on seda traditsiooni väärikalt edasi kandnud, toetades igati noori pillimängijaid ja luues võimalusi elukestvaks pillimänguks. Selle hea näide on hiljuti moodustatud vilistlaste orkester.

Eesti (klassikalise) muusika jätku­suutlikkuse poolest on ülioluline toetada noorte muusikahuvi, et nad jätkaksid pillimängu ja muusikaga tegelemist, jõuaksid hilisemas eas kontserdisaali ning viiksid sinna edaspidi ka oma lapsi. Paraku jäetakse muusikaõpingud sageli pooleli seda hiljem kahetsedes, mistõttu on tähtis noori innustada ja neile põnevaid koosmänguvõimalusi luua. Lisaks teatud regulaarsusega laulu­pidudel koos musitseerimise võimalusele täidab ESOLi iga-aastane festival seda rolli kahtlemata edukalt. Tänavuse festivali puhul ei ole vähetähtis ka asjaolu, et lõppkontserdil osalenud orkestrandid said ehk esimest korda esineda ühes Eesti tippakustikaga saalis. Loodetavasti pakkus see neile väärtusliku kogemuse ning andis juurde enesekindlust ja indu.

Festival on aastatega jõudsalt kasvanud ja tänavune üritus oli igati rekordiline. Kui kümme aastat tagasi toimus ühepäevane festival ligi kümne orkestri osalusel Paide kultuurikeskuses, siis tänavu anti kolme päeva jooksul ligi 700 mängijaga 21 kontserti üle Eesti. Peale EMTA suure saali esineti oma kodukoha koolides ning Tallinna kultuuri- ja kaubanduskeskustes. Osalesin lisaks lõppkontserdile 15. novembril Viru keskuses ja Kaja kultuurikeskuses antud kontsertidel.

Kõrvaltvaatajana on raske haarata kogu festivali korralduslikku ja logistilist ulatust. Samuti on imetlusväärne lõppkontserdil üles astunud koond­orkestrite ja nende dirigentide paindlikkus ja kohanemisvõime: laval oli kuus mitmest orkestrist koosnevat koond­orkestrit, kes kuuldavasti olid samal päeval saanud vaid 20 minutit koos mängida.

Viru keskuse aatriumis antud Nõmme Sümfooniaorkestri kontserdil sain tunda vastakaid emotsioone: peamiselt filmi- ja kergemast muusikast koosnenud kava meelitas peaaegu sadakond kuulajat üle mitme korruse ja kohal olid ka telereporterid. Erilise maiuspalana said huvilised publikust ka ise dirigeerimist proovida ja veenduda, et see polegi nii lihtne, kui pealtnäha paistab. Orkester tegi suurepärase etteaste – mõelda vaid, mis oleks, kui poolgi sellest massist jõuaks regulaarselt kontserdisaalidesse! Miskipärast kahtlustan, et selline ühekordne kultuurisüst ei ole pika toimega. Usun ehk veidi naiivselt, et kui sellistes rahvarohketes kohtades toimuks rohkem regulaarseid klassikakontserte, oleks lootust, et klassika­sõprade arv suureneb ja saalide täituvus paraneb.

Festival andis hea ülevaate noorte sümfooniaorkestrite seisust. Tase ja vanuseline jaotus oli erisugune. Potentsiaali on palju, kuid ometi ei näi noorte mängijate probleemid olevat aastatega palju muutunud: kohati oli märgata intonatsiooni- ja dünaamikaraskusi ning ebakindlust noodilõppudes. Samal ajal oli selgelt märgata siirast püüet, kasvavat musitseerimisoskust ja hetkiti ka mängurõõmu, mis ajaga kindlasti suureneb.

Rõõmustavalt jäi silma, et festivalile lubati ka kõige pisemad (Harjumaa Keelpilliorkestri ettevalmistuskoosseis Kaja kultuurikeskuse kontserdil), kes lihtsamatest lugudest hoolimata tegid oma entusiasmiga nii mõnelegi vanemale pundile silmad ette. Lõppkontserdil jäid kõige enam meelde V koond­orkester (Lasnamäe muusikakooli sümfoonia­orkester ja Viljandi noorte sümfoonia­orkester), VI koondorkester (Võru, Nõmme ja Tallinna muusikakoolide sümfooniaorkestrid) ning Balys Dvarionase nimeline Vilniuse Muusikakooli sümfooniaorkester „Simfukai“.

Ligi 3,5 tundi kestnud lõppkontsert jättis ajasurvest ja kollektiivide rohkusest tingituna paratamatult veidi konveieri mulje, kuid korraldajate südamega tehtud töö ja pühendumus paistis orkestrite kiirete peale- ja mahaminekute vahelt hästi välja. Eriti sümpatiseerisid iga orkestrivahetuse ajal ESOLi esimehe ja teeneka Eesti sümfooniaorkestrite hea käekäigu eest seisja Jüri-Ruut Kanguri vaherepliigid, mis tutvustasid festivali, orkestriliitu, kollektiive ja kõlanud teoseid.

Lõppkontserdi kava oli meeldivalt mitmekesine: mängiti nii paduklassikat (Sibelius, Grieg, Tubin, Čiurlionis), filmimuusikat („La La Land“, „Kuidas taltsutada lohet“), džässi (Joplin), tangomuusikat (Piazzolla) kui ka sinna vahepeale jäävat. Erakordse elamuse jätsid kõige lõpus Festivaliorkestri esituses kõlanud Kristjan Järvi teosed. Järvi korraldas tõelise klassikapalagani, raputades välja igasuguse eestlasliku tagasihoidlikkuse nii mängijatest kui ka publikust. Tema veidi pöörane, kohati ehk veniv, kindlasti hüpnotiseeriv, kuid samal ajal ka meditatiivne „Berlin Hothouse“ oli vaieldamatult üks kontserdi tipphetki.

Festivaliga anti noortele heliloojatele suurepärane võimalus uudisteoste loomiseks. Kõlasid Kuldar Zilenski „Jaani­öö“, Georg Jakob Salumäe „Nokturn“ ja Lars Erik Lennu „O. H.“, kaks viimast teost esiettekandena. Tabava ja energilise Zilenski puhul oli vahva sageli tähelepanuta jäävatele viooladele antud soleerimisvõimalus. Salumäest õhkas sügavust ja salapära, eriti jäi meelde teose lõpus teiste keelpillide varjust kostma hakanud sümboolne kile keeleklõbin. Lennu „O. H.“ ehk „Ootamatud hetked“ oli põnev improvisatoorne teos, eriti meeldejäävad olid klarneti- ja löökpillisoolod.

Sarnaselt koostööga noorte heliloojatega oleks festivalil põnev näha, et kaasataks ka dirigeerimistudengeid, kellel on raske orkestripraktikat leida. Eri orkestrite puhul oli märgata vaid üksikuid nooremaid dirigente. Eriliselt paistis silma Harjumaa Keelpilliorkestri üks dirigent, EMTA bakalaureuse II kursuse tudeng Viktor Kostjuk oma professionaalse ja tundliku dirigeerimismaneeri poolest.

Välisesinejana tervitati Balys Dvarionase nimelist Vilniuse Muusikakooli sümfooniaorkestrit „Simfukai“. Koosseis tegutseb ühes Leedu suuremas muusika­hariduse asutuses, kus õpib üle 2200 õpilase, õppetöö kestab kümme aastat. Tegu on väga silmapaistva orkestriga, kes näitas festivalil tõelist taset. Kui 15. novembri kontserdil Kaja kultuurikeskuses tundsin veidi puudust mängijate entusiasmist, siis viimasena esinenud leedulaste orkester tegi kõigile silmad ette. Nende lavaline hoiak, avateose alguse pianissimo, üleni must riietus, tõsisem sümfooniline repertuaar ja musikaalsus naelutas laval toimuvat pingsalt jälgima.

Jüri-Ruut Kangur tõi eelnimetatud kontserdil välja huvitavaid paralleele omavahel üle kümne aasta koostööd teinud Balti riikide vahel. Rõõmustav oli kuulda, et Eesti on oma orkestriliidu ja laulupidudel mängimise traditsiooniga naaberriikidele suureks eeskujuks. Kui meil on ühendorkestrid laulupidudel mänginud ligi 20 aastat, siis Läti tänavusel koolinoorte laulu- ja tantsupeol jõudis ühendorkester kavasse alles esimest korda, Leedus ei ole seda veel tehtud. Lätis on meiega sarnaselt korraldatud sümfooniaorkestrite liidu festivale ligi kümme aastat, Leedus toimus see tänavu esimest korda. See kõik annab lootust, et meie kogemused ja põlvkondi ühendav traditsioon inspireerivad ka teisi ning arendavad üha tugevamat ja ühtehoidvamat muusikakultuuri kõigis Balti riikides.