1980ndate teise poole ja 1990ndate käsitlemine pole eesti kirjandusele võõras, nagu ka mitte perekonnakroonikad. Viimastest kerkib meelde Juta Kivimäe „Nõmme novellid“, mille väliselt lõtv ülesehitus on võimaldanud autoril luua reljeefse ja sisuka suguvõsaportree eri ajastute taustal. Midagi samasugust teeb ka Brigitta Davidjants oma kogumikus „Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte“.
Väikesele mahule vaatamata on „Plahvatus ..“ sama sisukas nagu mõned pikemad perekonnasaagad. Arvukate kronoloogilises järjekorras detailirohkete peatükkide asemel pakub teos aga lakoonilise, kokku pressitud terava sissevaate autori lapse- ja noorpõlve. Davidjantsi proosa on nagu sõprade vestlus, kus tihtipeale kaldutakse teemast kõrvale, jutustatakse ühtäkki mõni põnev seik, mis tuli parasjagu meelde, korratakse juba öeldut. „Plahvatuse ..“ puhul on erakordne, kui väheste ja lihtsate vahenditega on autor osanud esitada mitu erinevat ajastut korraga: oma noorusaastad, oma vanemate ja vanavanemate aja ning ka tänapäeva, kus ta on juba ise muretseva ema rollis. Need ajad esinevad ta juttudes paralleelselt, üks või teine olukord või mõte loob olnuga seoseid. Näiteks seostub minategelase laste soov olla kodus ja suhelda oma vanematega tema enda noorpõlve öiste tuuridega, sooviga veeta vaba aega kodust võimalikult kaugel. Peaaegu iga peatüki juhatab sisse mõni vanema põlvkonna olmeline elutarkus või teadaanne: „„Mõne kilo võiks ju alla võtta“, ütles mulle mamma Õie“ (lk 10); „„Enne kui mehele lähed, tuleb kellekski saada“, ei väsinud mu ema kordamast“ (lk 36), „„Jälle sul hakkavad need öised tuurid!“ ohhetas ema“ (lk 53) jne. Tihtipeale järgneb vanemate teemale A sellele vastanduv poleemiline B, mille aluseks on peategelase trots ja vajadus teha ise oma vigu. Lõpuks jõutakse siiski aastatega saadud kogemuste ja vanemapõlve muredega tagasi esialgse teema A juurde. Niimoodi on autor saanud näidata pereelu psühholoogist tagamaad kogu selle korduvas dünaamikas, aga ka näitlikustada 1990ndate omapära ning anda sellele võrdlevalt hinnang.
Nõukogude aja lõpp, Eesti iseseisvuse taastamise aeg ja sellele järgnevad aastad on kirjandusele rikkalik unikaalne varaallikas. Davidjantsi on huvitanud eelkõige tolleaegne olme, see kunagi käegakatsutav nätsuputkade ja ihaldusväärsete külmikute maailm, kus toimusid ühtäkki väga tormilised muutused. Autor on väga kaugel sellest, et idealiseerida aega, „mida tajusin üdini halvana. Sest kuigi Eesti oli just vabaks saanud, valitsesid maailma, nagu mulle tundus, jõmmid ja beibed“ (lk 51). Ühelt poolt on see suhtumine enesekriitiline. Samas jutus kirjutab Davidjants noorte naiste tüdrukute vaenamisest, soovist eemalduda ja kustutada igasugune mälestus, et on oldud tüdruk: „Halvast õppimisest, lollidest mõtetest, uhkelt kohatust ja kohmakast käitumisest, ebavajalikest suhetest“ (samas). Küpseks saanud inimene mõistab siin kohut oma nooruse üle, ja ajastu on selle lahutamatu osa. Teiselt poolt on keeruliste 1990ndate kriitikas tajutav tugev reaalolmeline aspekt, mis tuleb nähtavale kõrvutustes tema vanavanemate n-ö esimese Eesti vabariigi „kuldse ajaga“.
Ajastute kontrast ilmneb isegi paremini eelmiste põlvkondade hoiakutes ja elutarkustes. Vanaema Õie pidevad manitsused, et võiks veidi kõhnem olla, seostuvad autoril piltilusa ettekujutusega toredast möödunud ajast. „Mingid normid ja ideaalid, mingi osa vanaema elust ja eksistentsist jäigi igavesti sinna, Narva-Jõesuusse, mil ta oli noor ja moodne tüdruk, Eesti oli vaba riik ning tema uhke oma juuksepahmaka ja peenikese piha üle“ (lk 11). Vanaema neiusaleduse kõrvale seatakse aga minajutustaja noorusaja pidev näljatunne, mis tulenes hoopis toidunappusest mitme lapsega peres: „Tagantjärele näib mulle, et tollal oli mul kogu aeg kõht tühi ja seda saatis süütunne söömise pärast“ (lk 31). Davidjantsi kirjeldus külaskäigust sõbranna juurde, kelle korteris ootas ees toitu täis külmik, toob meelde Emil Tode samast ajast pärineva külmiku kui uhke ja särava templi ülistuse. Noore Brigitta ja tema sõbranna Killu söögiorgia kirjeldus on ühekorraga naljakas ja pühalik. Näo mäkerdamine šokolaadivõiga ei ole pelgalt lapsik ja totter, vaid ka initsiatsiooniriituse osa. Pidevat nälga täiendavad pidevad muud tungivad soovid ja vajadused: veidike rohkem taskuraha, et osta ihaldusväärset nätsu, kinnisidee saada endale lastepiibel jne.
Teine oluline aspekt eri aegade iseloomustamisel on värvid. Davidjants meenutab värvide ühekülgsust ja pruuni domineerimist: „Tagantjärele tundub mulle tõesti, et kõik oli sel vaesel ajal pruun. Mu mänguasjad olid pruunid. Ka enamik meie jopesid olid pruunid, samuti tapeet minu toas, meie uhiuues Lasnamäe korteris“ (lk 49). Ühevärviline lapsepõlvekogemus väljendub hilisemas Brigitta ärevuses roosa värvi tõttu, mis ei pruugi tema arvates poisile sobida. Jällegi ei klapi eri ajastute kinnisideed ja kuvandid.
Mainimata ei saa jätta ka „Plahvatuse ..“ sisevaadet armeenia kogukonna ellu muutuvas Eestis. Davidjants kirjeldab oma isa asutatud pühapäevakooli, siinsete armeenlaste kombeid, vastastikust abistamist, aga ka kriminaalseid ettevõtmisi – need leheküljed paistavad oma emotsionaalsuse ja värvikuse poolest eriti silma. Kohalike uusrikaste tegevuses, mis hõlmas nii filantroopilist lahkust kui ka kahtlast seadusevastast äri, aimub antiikkirjanduse fataalsuse, saatuse möödapääsmatuse kaja. Autor ei mõista oma tegelaste üle kohut, vaid kirjutab neist liigutavalt ja humaanselt. Sama tugevad on tunded ka tema isapoolsete sugulaste kirjelduste puhul, kus kõneldakse nende probleemidest Nõukogude ja hiljem sõjaliste konfliktide ajal. See emotsioon jääb domineerima ka raamatu lõpus ning võib lugejale algul mõjuda ootamatuna ja teosest kuidagi pooliku mulje jätta: nähes tädi tehtud videoid kunagisest pere fotoateljeest, tunneb jutustaja, „kuidas kurgus hakkas valusalt kipitama“ (lk 77). Poolik Davidjantsi teos aga muidugi ei ole. Jutukogumik, kus on parasjagu nooruslikke lollusi, huumorit ja isegi üks plahvatus, lõpeb vaikse sisemise karjega.
„Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte“ täidab mitu eesmärki. Soovi korral võib teost lugeda ajaloo vaatepunktist lähtudes, kuid seda võib ka uurida kui ausat ja idealiseerimata 1980ndate põlvkonna autoportreed, olgugi mitte raamatute ja kunstide, vaid nätsuputkade ja külmikute taustal. Siit leiab lõbusaid lehekülgi noore lapsevanema ahastusest ja peresaaga värvikaid esindajaid, pilte Tallinna kadunud reaalsusest ja sugulasi üle terve maailma. Valik, nagu alati, on lugejate päralt.
