Käisin augustikuus Hiiumaal taas külas oma armsal sõbrataril, kes paneb alati kaasa parimat nii oma südamepõhjast kui ka viljapuuaiast ja peenramaalt. Seekord sain temalt Tallinna kaasa Silvia Mälksoo ja Silvia Rannamaa raamatu „Kirjad kasuemale“, millesse süvenesin erilise põnevuse ja põksuva südamega.
Noore diplomeeritud pedagoogina suunati mind tööle Abja-Paluoja lastemuusikakooli, mistõttu möödus kolm aastat minu elust samas alevis, kus toimub pool raamatus kirjeldatud tegevustikust. Õpetasin muusikakoolis üldaineid Silvia Mälksoo tütrekesele Mariale, kellega seoses on mul väga helged mälestused.
Vihmased ja jahedad suvelõpupäevad soosisid raamatu läbilugemist mõnusas aeglases tempos, nii et tegin rohkeid peatusi nostalgiliste olustikukirjelduste ja põnevate elusündmuste juures, võttes kasutusele isegi pliiatsi-paberi pildi kaardistamiseks. Lähedalt puudutavat äratundmist ei pakkunud mitte üksnes elu Mulgimaa toonases alevikus, vaid ka imelise Hiiumaa ja Kassari kirjeldused, sest minugi esivanemad on pärit samalt päikesesaarelt, täpsemalt Reigist, ja minugi lapsepõlvesuved on möödunud Hiiumaal, nagu raamatutegelaste Silviategi suved. Seega suhestusin raamatus kirjeldatud inimeste ja paikadega kolmekordselt. Olin küll Silviate kirjavahetuse alguskümnenditel alles väike laps, kuid kasvasin samamoodi üles Nõukogude Liidu aegses Eestis, nii et näiteks tolleaegsete kortermajade nigelate elutingimuste kirjeldus tuli vägagi tuttav ette.
Loodan, et ma ei tee kirjavahetust alustanud noorele Silviale liiga, kui arvan, et teismelisena ollaksegi elukogenematuse tõttu julgem ja siiram midagi uut ja põnevat oma ellu igatsema ja selleks ka samme astuma. Nii oligi lugemishuviline ja kirjutamisandega kirjandusklassis õppiv Silvia justkui omas elemendis, kui julges pöörduda õnne- ja armastusejanuse neiuna justkui ema-tütre suhte otsijana kirjanik Silvia Rannamaa poole. Nooruse julgustüki emotsionaalselt kaunite tagajärgede (pika kirjavahetuse näol) lugejad võidavad otsekui tasuta sissepääsu kahe inimese vastastikku pihtimusse, sügavasse üksteisemõistmisse, isikliku elu jagamisse ja sovetiaegsesse olustikku.
Silvia Rannamaa „Kadri“ ja „Kasuema“ on mõjutanud paljude noorte kasvamist. Nii ka Silvia Mälksood, kel oli „Kasuema“ väidetavalt kohati peaski. Küllap soosis Keegi Kõrgem küpse naise ja tollal veel elukogemusteta neiu usaldusliku kirjavahetuse sündi ja kestmist koguni 31 aastat.
Kui noor inimene tunneb, et temasse suhtutakse heatahtlikult, hoolivalt ja tunnustavalt, siis ta justkui sulab ja avaneb – küsib ja usaldab kartmatult ning siiralt. Imetlen ja naudin keskealise tuntud kirjaniku kirjade austavat, julgustavat, innustavat ja suuremeelset tooni. Tema elulised tõeterad on vermitud kunstipärasesse eesti keelde ja kirjanduslikku stiili ning saadetud lugejale, kes kasutab oma emakeelt sama kaunilt. Imeline eesti keele rikkus – kui võluv on lugeda seda raamatu algusest lõpuni! Nii palju rohkemat, kui must valgel välja paistab, on iga sõna ja lause taga. Kui lugeda aegamisi, aeg-ajalt isegi mitu korda tagasi võttes, mõistab ja adub seda ka lugeja.
Eesti rahva südamed võitnud tuntud kirjanik ei ilmuta teismelise tütarlapse vastu vähimatki umbusku ega üleolevust, vaid ainult elutarkust, heasoovlikkust. Noor inimene on talle võrdväärne, isegi väga oluline suhtluspartner. Kas pole väärt eeskuju?
Noorema kirjasõbra ridades puudutab üdini, mismoodi mõtestab noor naine elu pühadust ja väärtust. „Pühapäeval läheme kirikusse orelit kuulama. Kõik maailma orelid panen ma mängima, Sa pead seda kuulma, see teeb Su terveks, see teeb Su rõõmsaks! Kõik, mis on maailmas kaunist, tahaksin Sulle anda ses võimsas taevani paiskuvas muusikas! Ma ei taha, et keegi peaks kurb olema, Sina igal juhul ei tohi, ei või seda. Kogu maailma orelid panen ma kõlama, kõik kirikute altarid on pisaraid täis, palves, lootuses õnnele. Inimene on kõikvõimas, inimene võidab!“ kirjutab 18aastane abiturient. „Elu on tõesti Jumala kingitus ja iga päeva tuleb hoida,“ jagab juba 39aastane kolme lapse ema Silvia ühel kaunil maikuupäeval vanema Silviaga mõtteid elu tähendusrikkuse üle.
Raamatus kirjeldatakse eredalt esimesi armumisi, maaelu lummust, kohtumist toreda noormehega, kellega luuakse pere, laste sündi, kasvamist ja kooliteed, tööd, marjul, seenel käimist, metsa- ja aiasaaduste hoidistamist, rikkalike jõuluroogade valmistamist, pühadehõngu loomist. Kõik see annab aimu, kuidas helde südamega toimekas Silvia kitsal nõukaajal suurepäraselt hakkama sai ja sellest üle oli, väärtustades hoopis inimese sisemist rikkust, kaunist muusikat, teatrit, loodust – toeks ning rõõmuks kirjavahetus 35 aastat vanema mõttekaaslasega.
Küllap vajas kirjasõprus usalduse järkjärgulisest kasvamisest kuni selle täieliku võitmiseni siiski aega. Kummagi peategelase elus samal ajal aset leidnud raskused suunasid nad tühimikku täitma. Hingesugulasteks kujunenud raamatutegelased Silviad laiendasid oma sõprust perekondlikeks iga-aastasteks kohtumisteks Kassaris. Kirjanik Silvia Rannamaa pöördumised ja tervitused kirjade alguses on tunnistuseks, et noore Silvia pere sai talle lausa „alternatiivpereks“, kes puges sügavale südamesse: „Armas tütrekene ja Su pere, kes ju pisut ka meie oma on“, „Armas väike Vesikupp-järvenäkk!“, „Armas väike Suur Liblikas!“, „Mu väike päris-Päristütrekene!“, „Mu kallis, kallis kuuseladvakene, mu habisev haavaoksakene, mu pisike pärnaõieke!“, „Mu õnneotsija Phaetonida“ jm. Kirjavahetuse lõpus on selge, et nüüd on läbipõimunud elusaatusega ja kokku kasvanud Silviatest noorema kord abistada jõu ja nõuga, julgustada ning innustada jaksama, lootma ja uskuma haigusest puretud 80aastast kirjanikku, üles tõstma tema elukoorma all väsivat vaimu.
Kohati on kirjavahetuses üsna suured augud. Aga „Kirjad kasuemale“ polegi ju mõeldud eluloo-põnevikuna lugemiseks. Austan Silvia Mälksoo kaante vahele jõudnud kirjade valikut, seda enam et osa kirju olevat ka kadunud ja kõik poleks pruukinud ka ühte raamatusse mahtuda.
Raamatut läbivad katkematu joonena valgus ja headus. Elukitsikusest aitavad läbi tulla austus ja sõprus, antud juhul ka peategelaste kunstimeel ja lüürilisus. Teos pakub praegusel hektilisel ajal nii vajalikku ilu ja turvatunnet: saab ka lõpuni kindlaks ja ustavaks jäädes oma elurada astuda ning väikesi asju märgates ja väärtustades õnnelik olla. Peagi lõppeva raamatuaasta puhul tasub päikesest ja imelisest loodusest sillerdav „Kirjad kasuemale“ kindlasti läbi lugeda.
