Olime Valentiniga sõbrad 1972. aastast.

1975. aastal tegime koos diplomitööna filmi „Löö vastu“, millega ta lõpetas edukalt Moskva filmikooli ja tuli Tallinnfilmi tööle noore filmilavastajana. Lavastajana ei hakanud ta aga tööle niipea, sest mõtles välja üha uusi lugusid ja parandas muudkui teiste stsenaariume.

Tallinnfilmi stuudio oli siis Pöögelmanni/Kaupmehe tänaval kesklinnas. Ja pärast tööpäeva kõndisime sealt koos Mustamäele oma kuus kilomeetrit. Ja meil polnud kunagi igav, sest Valentin muudkui rääkis oma uusi väljamõeldud lugusid või arutles, kuidas ta plaanib selle või teise stsenaariumi ümber teha.

Me tahtsime teha filmi „Bordelli likvideerimine“ Uno Lahe jutu põhjal, kuid seda ei võetud stuudios vastu. Siis kirjutas ta ümber Jaan Krossi „Keisri hullu“ alusel tehtud stsenaariumi, mis oli mõeldud justkui Grigori Kromanovile lavastamiseks, kuid ka seda ei võetud vastu.

Viimaks, 1981. aastal, lavastas Valentin Eesti Telefilmis komöödia „Teaduse ohver“.

Kui aga 1982 ilmus stsenaarium Georg Lurichist, kirjutas Valentin ka selle ümber ja pakkus Tallinnfilmile pealkirja „Kogu maailma kuld“ all. Seekord võeti stsenaarium vastu ja filmi lavastamine usaldatigi Kuigile, kes kutsus mind operaatoriks ja ma läksin rõõmuga seda suurt ajaloolist filmi tegema.

Lurichi osatäitjaks leidsime maadleja Tõnu Lume, kes meenutas Lurichit isegi välimuselt. Seni, kui filmisime kammerlikke stseene mõne näitlejaga, kulges kõik normaalselt. Kui aga pidime tegema suure hulga inimestega massistseene, siis selgus, et Valentinile on see liiga närvesööv. Paar päeva püüdsin ma massistseenide lavastamisega ise hakkama saada, kuid siis kutsusin appi Peeter Simmi, kes oli meie mõlema hea sõber. Aitasime Valentini rõõmuga.

Valentini lavastatud stseenid olid korralikud, kuid väga vaoshoitud. Tema olulisim tees oli, et Georg Lurich on väärikas isand. Ajalooline Lurich oli aga suur seikleja. Tema karakteris oli parasjagu avantürismi ja ulakaid tegusid. Kõik see oleks lubanud tollest filmist teha ootamatute pööretega vahva vaatemängu. Nii me Peetriga tõimegi tsirkusemaadlusse sisse Lurichi humoristlikke trikke. Näiteks kord viskas ta ühe oma vastase orkestriauku, tekitades publikus suurt lõbu.

Samuti õnnestus meil teha elav ja tundeline filmi finaal.

Pärast Lurichi kuulsate auhindade poeaknalt varastamist ei lubanud politseiülem rahvasummal tulla maailmameistrit raudteejaama saatma ja eesti rahva suur kangelane lahkus kodulinnast nukras tujus.

Kuid maameeste puhkpilliorkester oli kogunenud raudteesillale ja seal mängisid nad kõigest väest, kui rong maailmameistriga lähenema hakkas. Lurich kuulis pillimängu, vaatas vaguni­aknast välja ja nägi sillal linastes ülikondades orkestrimehi ja rahvasumma lehvitades teda teele saatmas. Rahvas leidis ikka viisi oma kangelast austada ja Lurichi nägu läks naerule.

Rong sõitis tossutades silla alt läbi ja kõik need pidurõivais inimesed, kes Lurichit saatma olid tulnud, said hetkega tahmaseks nagu murjanid, kuid olid ikka lõbusad ja õnnelikud. Sellise südamliku lõpu tegime filmile.

Kui massivõtted olid tehtud ja uued stseenid juba filmi sissegi pandud, tuli Valentinil hakata monteerima. Ta jättis välja nii finaali kui ka mitu pöörasemat stseeni. Oli veidi kahju, kuid ütlesime Peetriga, et film on tema looming ja tehku, mis õigeks peab.

Valentin oli korralik ja ennast pidevalt kontrolliv inimene. Just niisugune väärikas isand, millisena ta vaimusilmas nägi Lurichit. Dokumentaalfilme tehes ei tundnud ta nii rasket vastutuse koormat ja need tulid välja elavad, sisukad ja isegi huumori elementidega. Ta suhtus erakordse lugupidamisega dialoogi, eesti keelde ja igasse sõnasse. Valentinil ilmus kokku seitse raamatut. „Keskea rõõmude“ pealkirjaga köites on viis stsenaariumi, millest üks jõudis filmina ka kinolinale.

Enda vastu väga nõudliku mehena ei olnud Valentinil seda kerget ja mängulist vaimu, mis oleks tema filmigrupi inimesed kutsunud rõõmsalt kaasa looma. Seetõttu on tema filmid ja kirjatööd ka vaoshoitud. Sõbrad jäävad Valentin Kuiki mäletama kui väga tõsist ja abivalmis kolleegi.