Uku Uusbergi „Avamine“ on üks viiest uuslavastusest, millega 10. oktoobril avati Tallinna Linnateatri uus maja. Viis esietendust korraga, kaks neist teatrijuhi enda lavastused, kusjuures ühes ta veel osaleb näitlejana ka! No see tundus ikka täiesti pöörane … et kumb siis, üritus või sündmus?

Selline küsimus, mis õnneks osutus retooriliseks, on viide Uku Uusbergi näidendile ja lavastusele „Üritus“ (Vanemuine, 2015). Meenub? Osundan:

HELLE: Sa seda ikka tead, et arenenud tubades öeldakse meie ajal „sündmus“, mitte „üritus“. Et „üritus“ on nurjunud katse.

LEO: Kes ütleb, et see nurjub? (Paus.)

Kammersaali avalavastust „Avamine“ nägin 20. oktoobril. Enne algust jäin üksisilmi vaatama ust kirjaga „Kammersaal“ ja heldimusega meenutama hubast teatrisõprade klubi, seal toimunud kokkusaamisi, raamatuesitlusi. Korraks tuli mu peale bronhiaalne nostalgia (viidates kinokomöödia klassikale). Ent veelgi kohasem on praegusel juhul tsiteerida Vana näitlejat „Avamises“: „Nostalgiamaagi pihta anti väike kirkalöök.“ Neid kirkaid kirkalööke antakse selle teatriõhtu vältel suisa ridamisi, kuni kokku hakkab kõlama nostalgiliselt mänglev ksülofonisümfoniett.

Oli kuis oli, ses hapras mälestuste mõjuväljas ma tükk aega ei taibanud, et toosama saaliuks praegu ei avanegi, vaid tuleb siseneda kusagilt nurga tagant, kuigi seda ju ilusasti seletati varem, aga näe, ma justkui ei uskunud. Siiski jõudsin enne etenduse algust saali ja mu lisakoht oli toredasti ääre peal, kohe tolle lauakese taga, kus vahepeal toimetas tegelane Trupijuht (Raigo Saariste) ja aeg-ajalt tegelane Peanäitejuht (Uku Uusberg).

Trupijuhti jälgides tuli muidugi kohemaid nii elavalt meelde orkestrivanem nimega Pets, Uku Uusbergi autorilavastuses „Pea vahetus“ (teater NO99, 2009). Vaatasin seda lemmiklavastust üksteist korda ning kirjutasin Raigo Saariste tegelase kohta: pastelselt naeruväärseks ja liigutavaks mängitud kohatus („Üksteist pea vahetust“, Teatrielu 2009). Nüüd, kuusteist aastakest hiljem, ongi Saariste reaalselt Tallinna Linnateatri trupijuht; mõistagi on ta omajagu vanemaks jäänud, nagu me kõik, aga rollikohane kohatus mõistagi veelgi vaimukam, kui Trupijuht niimoodi vaikselt sekkub ja segadust juurde loob, seejuures ise hästi tõsimeelse ja toonitatult ebaartistlikuna käitub ja teksti annab. Ja kui ma teda hoolega seirasin, ehkki prille ninale ei sättinud, näis mulle, et siin-seal märkan Trupijuhi silmanurgas hoolega ära peidetud muigekesehakatist.

Sedasama muiet ei tajunud ma, toonitan, jätkuvalt ilma prillideta mängu jälgides, Egon Nuteri rolli ehk Vana näitleja põhiolekus. Tema ebakindlus näis nigu veenvam kui mängulust. Tegelase ebakindlus siis, onju, aga kas mitte osaliselt ka osatäitja oma, see on küsimus. Kurbnaljakas, pehmelt tragikoomiline oli see Vana näitleja. Tema poolt ei olnud raske olla. Eriti sümpaatne oli viiv, mil Nuter lausus vana teenri sõnu William Shakespeare’i komöödiast „Nagu teile meeldib“. Kui ustava teatriteenri kreedot.

Kavalehe intervjuus meenutab Uku Uusberg Aleksander Eelmaad, võrdlusena Egon Nuteriga. Mõtlesin selle kõrvutuse ajel ja mõjul, et Eelmaa Sassi absurditunnetus oli vahedam, absoluutsem. Nuter on iselaadse huumoritajuga, tema käivitub kuidagi teisiti.

Jäin kahtlema, kas talvekuudel „Avamist“ üldse mängitakse, paistab, et siiski – peaasi, et külm ära ei võta, ei Vana näitlejat, ei tema publikumi. Mõtlen seda täiesti otseselt, mitte metafoorselt, kuna mängu kaasatakse akendetagune reaalsus, mis, muide, tuletab meelde Uku Uusbergi autorilavastust „Karjäär“ Tartus Sadamateatris. Jäägem lootma, et sooja andvate kostüümide eest kannab hoolt lavastuse kunstnik Salme Sära. Taevane arm, milline nimi – kas viitab-viipab see Salme kultuurikeskusele? Miskipärast meenus ka salapärane teatriarvustaja Linda Ohe, äkki on nood Sära ja Ohe kälid või naod või muud kedagist?!

Ja siis see „Avamise“ viimane kaunidusekaader, mida nähes publik õhuliselt ahhetab, eks sedagi anna tõlgendada mitutpidi. Kooskõlas teatrimaja avamise lillede küllusega, aga vististi ka minoorsemalt …

Et „Avamise“ kavaleht sedavõrd kompromissitu põhjalikkusega talletab Uku Uusbergi kui autori ja/või lavastaja ning näitleja Egon Nuteri loomingulise biograafia, on igati tänu- ja kiiduväärne. Aitab taibata, kuis Uusbergi autorilavastustes on siiski järjekindlust: „Avamine“ on tal ju kolmas näitleja sünnipäevanäidend. Kõigepealt oli „Üritus“ ja Aivar Tommingas 60 (Vanemuine 2015); siis „Valgustaja“ ja Ivo Uukkivi 50 (Eesti Draama­teater 2015). Nüüd „Avamine“ ja Egon Nuter 70. Kõigil kolmel juhul ja puhul on olnud konkreetne ka tegevuspaik ja eks aegki. Liidan siia veel Uusbergi autorilavastuse „Karjäär“ (Vanemuine 2012), kus (ohu)komöödia mudeliks drastiline otsus teatrid sulgeda.

Tõsi küll, Nuter tähistas oma 70. sünnipäeva õigel päeval ära: 23. septembril, „Enigma variatsioonide“ 101. etendusega Hobuveskis. See Éric-Emmanuel Schmitti näidend Artjom Garejevi lavastuses esietendus kuus aastat tagasi, tolle kauge ajaga võrreldes oli Nuteri ja Andrus Vaariku meisterlik partnerlus muutunud ekstra sundimatuks ja kergeks, ebateatraalsel viisil tõsivaimukaks.

Nõnda siis, Uku Uusbergi autorilavastuste süsteemiga haakub „Avamine“ isegi magusamalt kui Tallinna Linnateatri uue maja avamisega, ehkki sellele sündmusele viidatakse lavatekstis omajagu. Et Peanäitejuht laval ei ole osatäitja alter ego, toonitab Uusberg ise kavalehe intervjuus. Kummatigi võib siin tekkida kahtlusi, kuigi kõhklusi mul üldse ei ole. Väljamaine külalislavastaja G, keda Uusberg mängis „Ürituses“ ja „Valgustajas“, no tema küll surmkindlalt ei olnud alter ego. Aga seesinane „Avamise“ Peanäitejuht … Ütleme, et sõbraliku sarži elemente Uusbergi soorituses esineb ikkagi tublisti. Ja kui olla kristalselt aus, siis selle persooni laval olemist ja lavalist olekut kippusin nautima lausa lakkamatult. Taas nois nostalgia kirkalöökide musikaalsuses. Iseäranis joovastas üks stiilne paus ja intonatsioon läbi pausi, kui Vana näitleja viitas Peanäitejuhi ameti võimu aspektile.

Sest, olgem siinkohal kristalselt ausad, uudis Uku Uusbergi peanäitejuhi ametist, kui see juba neli aastat tagasi avalikuks tuli, minu teatrivaatleja südant ülemäära ei rõõmustanud. Ma ei silganud mööda vanalinna tänavaid ega hüüdnud kõlaval häälel juhhei! ega hopsassaa! ega isegi mitte valleraa!. Kuna pelgasin vägagi selle ametipostiga kaasnevat modru (selle sõna kahmasin Uusbergi näidendist „Kuni inglid sekkuvad“, lavastus Eesti Draamateatris 2011). Et kas see ikka on sedalaadi pea vahetus või vaimu vahetus, mida ilmtingimata vajab üks isikupärane lavastaja ning näitleja ning näitekirjanik. Ja et mine tea, kui pikaks kujuneb säherdune vahepeatus ja et mis sellal inimesega juhtub. No ja veel keset majaehituse saagataaka.

Nii et nüüd „Avamisel“ kammersaalis Uusbergi eneseparoodia nüansse hoomates läks mu süda korraga imelikult sulgkergeks, lausa rõõmulased hakkasid sibama mööda mind, kõditama pealaest varbavahedeni. Kuigi nisukesi sipelgaid nagu rõõmulased ei olevatki olemas. Murelased seevastu ongi mustad sipelgad. Kuidagi eestlaslik, kas pole! Aga see ei ole oluline, et vaste sõnale „rõõmulased“ otsingumootoris puudub. See on ilmselgelt mootori rike. Huumor tervendab. Peanäitejuhi kui rolli vaimukas lahendus sisendab lootust, et pole see päris-peanäitejuhi leib kah nii kibe pill ühti. Et lükanduste hooga liginevate hoopide eest õnnestub heasoovliku naeru(ga)vääristamise toel nõtkelt kõrvale põigata. No vähemasti lavamänguruumis on nõndamoodi võimalik ja stiilne.

Muigama võtavad nood suvaliselt „Avamise“ lavale ilmujad, kes „kogu juhtumile kaasa aitavad“. Eriti direktorihärra Kübara etteaste. Kuigi, ega sisuliselt ole põrmugi koomiline see valel ajal sisse sadav Noor (dubleerimas kolm osatäitjat nagu kolmepäine lohe!), kes ei tee vahet, kas Vana näitleja oli tema lapsepõlve lemmik Koll või Kill. (Mnjah, kumb oli Robby, kumb Bobby, kumb Krall?) Kill kõlab muidugi kurja­endeliselt, justkui vupsaks mängu miski keller-killer-teatri repliik.

„Avamise“ naeru vahele mahub mõndagi valusat. Teemafookuses on sõnateater. Uusbergi vastused-arutlused kavalehel puudutavad vahetult. See oleks omaette traktaadi teema. Ei ürita ma enam tühja disputeerida, kas sõna oli alguses või lõpus või keskpaigas. Lihtsalt ja rahulikult usun sõnateatri ime loomisse koos Vana näitlejaga. Samavõrd usun psühholoogilise teatri sügavasse isiklikkusesse.

Ah jaa. Sõnad, sõnad, sõnad. Kui siira huviga lugesin „Avamise“ tekstiversiooni, mille teatri dramaturg lahkesti läkitas, hakkasin alla kriipsutama sõnu, mis sisaldasid kolme kõrvuti tähte: ava. Ava, avama, avanema jne. No arvutiga on hõlpsam loendada – sain sellised sõnu 26-l leheküljel kokku 169. Aga võta näpust, kohe selgus, et see valim pole representatiivne, kuna sekka lipsas suvalisi sõnu: laval, avangard, avantüür, lavastaja, teravalt, haavatav, lavameister jne. Need siis jõudumööda elimineerisin. Kahtlesin, kuidas talitada sõnaga „avastus“, otsustasin, et las see haakub „avamise“ ja „avanemisega“. Mitu korda lugesin, viimaks sain kokku 111 ava-sõna – maagiline arv!

Ja siis ühtäkki jäin mõtlema, kuidasmoodi ma „Pea vahetuses“ ka hasartselt miskit loendasin … Meelde tuli! Loendasin remarke: paus. Ja pause on „Pea vahetuse“ 44-l leheküljel 176. Ega ma lõpuni taipagi, kudamoodu sellega om, et just need Uku Uusbergi autorilavastused minuga sedamoodu teevad. Kusjuures, see ei ole statistika. See on isevärki mängurõõm. Värskendav mälestuste tuuleiilike lõi mu hingeaknad avali. Ma ei söanda väita, et jumala tuul … Samas, „Avamise“ tekstis lehvitab kohisev tuul Uusbergi teisele, samaaegsele uus­lavastusele „Iphigeneia. Agamemnon. Elektra“.

Tahtsin veel mainida, juhul kui kellelgi pole niigi selge, et ega see kirjatükk ole arvustus. See on badeburee, mu sõbrad. Ja kui keegi noorem üleüldse ei tea või keegi vanem enam ei mäleta, ulatan niidiotsa. Badeburee on Evald Liiva sõna Uku Uusbergi näidendis „Karjäär“. Ja tähendus: paar pisikest mõttesammu ligemese suunas. Aitüma, et „Avamine“ sellegi sõna meelde tuletas, puudutades mälu justkui tammepuust langev käbi!