Tunnustatud Briti-Saksa arhitekti ja kunstniku Pascal Bronneri (snd 1979) esimesel isikunäitusel Rotermanni soola­lao suures saalis on keskmes tema paberarhitektuur ehk arhitektuurijoonistused. Ekspositsioon seab kahtluse alla piirid ehitus- ja kujutava kunsti vahel, käsitleb arhitektuuri kui kunsti, mitte insenertehnilist lahendust, mille eesmärk on pakkuda kaitset välismaailma eest.

Paberarhitektuuri pioneerideks peetakse Vene arhitekte Aleksandr Brodskit ja Ilja Utkinit. XX sajandi teisel poolel hoogu kogunud voolu eesmärk ei olnud pakkuda otseselt praktilisi lahendusi, vaid utsitada ruumiloojaid kollektiivselt unistama. Pascal Bronner ilmutas juba väiksest saati huvi joonistamise vastu, lõpetas ka kunstikooli, kuid arhitektuuri­õppesse jõudis veidi hiljem.

Näitusel torkab kõigepealt silma tavalisest täiesti erinev näituseruumi kujundus. Selle lahenduse väljatöötamise võttis enda kanda Pascal Bronner ise ja juba esimesest pilgust on selge, et siin on mängus olnud arhitekti käsi. Saal on jaotatud kumerate valgete kipsseintega sektsioonideks, mis murravad arhitektuurimuuseumi teise korruse ruumi näitusekujunduste kaanoni – seni on see keerelnud ruumi domineerivate punaste postide ümber. Soolalao lae võimsatest konstruktsioonidest ülesaamine on pigem keeruline, kuid Bronner on sellega suurepäraselt hakkama saanud. Loodud näituseruumi seinad on aga kaldus seetõttu, et kunstniku teoste eksponeerimisel on raamide tõttu vaja nimelt säärast pinda. Pärast kolme sammu näitusesaalis on selge, et ekspositsiooni kujundus on detailideni läbi mõeldud ja mitte miskit ei ole jäetud juhuse hooleks.

Fantaasiamaailmad

Peale paberarhitektuuri on rõhk makettidel. Enamasti on need ulmelised kavandid, näiteks Malta ooperimaja puhul on katsetatud fantaasia ja realiseeritavuse piiri. Bronneri mõte on olnud luua võimalikult demokraatlik ruum, mis ammutab inspiratsiooni Vana-Kreeka amfiteatri ülesehitusest. Ruumis peab saama ooperimuusikat kvaliteetselt esitada, kuid inspireerutud on ka Pariisi Pompidou keskusest, sest hoone sisekosmos ehk torud, juhtmed ja kaablid on toodud hoone fassaadile – nii pakutakse demokraatliku kultuuri püha lehma ehk läbipaistvust.

Tudengieast praeguseni on Bronneri loomingus läbiv fantaasiamaailmade loomine ja kujutamine. Uus-Malacovia on Alberto Mangueli ja Gianni Guada­lupi raamatu „Kujutletavate paikade sõnaraamat“ („The Dictionary of Imaginary Places“, 1980) põhjal loodud fiktsionaalne koht, mille juured ulatuvad juba XIX sajandi keskpaigas aset leidnud Krimmi sõjani. Projektis rakendatud ajaloolised linnaplaneerimisvõtted on seotud looduslähedusega, teema­püstitus pole aja möödudes aktuaalsust kaotanud. Kõigi näitusel eksponeeritud teoste raame saab lahti teha, muuta teosed nii kolmedimensiooniliseks ja leida end sõna otseses mõttes kunstniku mõtte­maailmast.

Näha on, et Bronner on mõtteid ammutanud ka vendade Grimmide muinasjuttudest, nende teemad on mõjutanud ilmselgelt arhitekti loomingut. Projektiga „Grimmi linn“ („Grimm City“) on Bronner tõlgendanud XIX sajandi linnaplaani nüüdisaegsete vahenditega. Arhitekt on ateljees töötamise usku. Seetõttu kutsuski ta tudengid, keda õpetab Greenwichi ülikoolis, suveks oma stuudiosse Edela-Saksamaale Stuttgardi kanti. Grimmide kunagine elukoht on sealsamas lähedal. Eesmärk oli institutsiooniväline (arhitektuuri)looming, mille tegi võimalikuks äsja seljatatud majanduslangus – katsetustel ei pidanudki olema tulemust.

Mängutung

Seinatekstidest käib pidevalt läbi ingliskeelne sõna „droam“, mis figureerib ka näituse pealkirjas „Into the Droame“. Droam on kunstnikule metafüüsiline maailm, kus saavad kokku unistamine, rändamine ja kodutunne (põimitud on sõnad „dream“ ’unistama’, „roam“ ’rändama’ ja „home“ ’kodu’), samavõrra kujuteldav kui reaalne koht, kus võib oma loomingu valla lasta.

Näitusel on teksti pigem vähe, suurem rõhuasetus on visuaalsel materjalil. Alati ei ole tingimata vaja otsida loomingu tähendust ja seda tõlgendada, mõnikord võibki hinnata tööd puht esteetilisest ja visuaalsest vaatenurgast. Paljud eksponeeritud tööd ei ole sidusa sarja osad, vaid arhitekti katsetused, mis on seotud tema aktiivsus- ja tähelepanuhäire teadvustamise ja sellega leppimisega.

Kunstniku teosed pole kohati lõpuni viimistletud ning ka see on tahtlik: joonistamine on mänguline tegevus, mida ta on juba lapsest saati armastanud. Siinkohal meenub Friedrich Schilleri mõiste „mängutung“, seisund, kus inimene tegutseb vabalt ja eesmärgita. Schilleri arvates teeb just see inimesest inimese. Ka oma doktoritöös on Bronner käsitlenud loomeseisundit, üht mängutungi ilmingut.

Värske hingamine

Sarjas „Into the Droame“ on Bronner kujutanud mitmeid põnevaid ideid. Teos „Ma armastan sind piisavalt, et joonistada ideed sinust“ võtab suurepäraselt kokku Bronneri lähenemise joonistamisele. See aitab kunstnikul läbi töötada teatud teemad ja oluline pole lõpptulemus. Traditsiooniline projekteerimistöö eeldab lähteülesande võimalikult täpset täitmist, eesmärgistamata joonistamine on selle vastand ja välja teenitud vaheldus.

Sari „Aedniku jumalused“ on vallutanud saali keskse osa, seal on eksponeeritud Bronneri kõige monumentaalsemad teosed. Fiktsionaalset aednikku on kujutatud kui arhitektuurimaailmast tuttavat tellijat, aga ka patrooni, kelle mõttest ajendatuna arhitekt looma hakkab. Kolme­meetristel altarimaale meenutavatel teostel on kujutatud jumalusi, kes kõik esindavad mingit eluvaldkonda maalimisest ujumiseni. Saalivaade on võimas ja mõjub värskendavalt ka soolalao sagedamale külastajale.

Teise korruse näitusega astub dialoogi korrus ülalpool avatud „Kui ma parajasti maju välja ei mõtle …“, kus näeb Eesti arhitektide loomingut väljaspool traditsioonilist projekteerimistööd. Sellega on arhitektuurimuuseumis praegu erakordselt keskendutud kunstile, sest mõlemal näitusel on luubi all arhitektid kui multitalendid, kes loovad peale ruumi ka muud – graafikast luuleni.

„Joonistatud paralleelilmad“ on toonud kaua oodatud värske hingamise arhitektuurimuuseumi suurde saali ainulaadse ruumikujunduse, aga ka uue rõhuasetusega, mis ei hõlma vaid maju. Imaginaarsed maailmad ja lapselik mängu­tung on ruumiloojate tegemistes igati tervitatav. Arhitektide muidu vaeslapse ossa jääv kunst on tõstetud lõpuks, eesotsas Pascal Bronneri loominguga, rambivalgusse.