Alustuseks tõden, et mina, 36aastane muusik ei olegi „Klassikatähtede“ saate sihtrühm, sest mind saadab põlglik suhtumine telekonkurssidesse. Nende kokkusurutud formaat, kus tuleb mõne minuti jooksul tekitada kelleski sümpaatia, on nagu kiirmoeketi igaühele sobiv püksimudel, Tinder, Nocco energiajook – kiire laks. Sellest telesaatest artikli kirjutamine pakub hea võimaluse oma eelarvamustega silmitsi seista. Kindlasti populariseerib see konkurss hästi klassi­kalist muusikat.

Produktsioonis on näha kiirustamisest tingitud õmblusi, mis on kohati sarmikad, kuid mitte alati. Saate algus- ja lõpumeloodia mõjub juhusliku mürana. Korraks mõtlen, kas autor on isik(ud), kes peidab end Sekvoia loomingulise rühmituse taga (muu hulgas on nende hitt „Für Maire“? Kuuele muusikule oleks saanud väiksema ajakuluga kirjutada lühikese pala, mis haaraks palju paremini kui arvutiorkester.

Saatesarja voolavust pidurdab saate­juht Johan Randvere, küllap on tema ambitsioon olla haarav ja hoida tempot. Sellegipoolest hakkavad maneerlikkus ja teiste jutu katkestamine kiirelt häirima, ka intervjueeritavate vastu võiks saadet juhtides huvi tunda.

Kohati häirib mind üleüldine rutakus. Igas saates juhtus vähemalt korra, et kellelgi oli huvitav mõte, aga tal ei lastud seda edasi arendada. Kiired humoorikad reaktsioonisööstud olid lõbustavad, aga sageli tulid need kellegi-millegi tähele­panuta jätmise arvelt. Rutakus meenutab startup-ettevõtjate võistlust, kus osalejad tutvustavad investoritele oma toodet seni, kuni suudavad jääaugus olla (vt Rain Rannu filmi „Ükssarvik“).

Küll aga on tore muudatus produktsioonis see, et väikseima punkti­summaga osaleja ei lange saatest välja. Väljakukutamisest loobumine on pisutki rutakust maandanud, ühtlasi andnud muusikutele võimaluse pinge­vabamalt musitseerida ja ka riskida – seda ei saa teha, kui eesmärk on iga hinna eest saates püsida. Igaühel on oma tugevused ja kui mõnes saates sai artist väga vähe punkte, ei tähendanud see kehva esitust, ta võis ka järgmise osa võita. Toe Tagi „Pankrot“ Annabel Soode esituses oli ülimaitsekas ja minu meelest popi­arranžeeringute vooru kõige nauditavam etteaste, kuid punktisumma poolest ta tabeli tippu ei tõusnud. Ka näiteks Harald Trass, kes avasaates mind oma loovalikuga ei vaimustanud, oli kõikides järgnevates voorudes suurepärane ja oleks olnud kahju tema omaloomingust ja arranžeeringutest ilma jääda – nii et tervitatav süsteemimuudatus ka vaatajale. Võib-olla vajanuksid artistid loo­valikute puhul rohkem abi, et mitmekülgsusega ei kaasneks kellegi varjujäämine.

Žüriiliikmed on oma valdkonna spetsialistid ning nende tagasiside oli asjalik: noori innustati, komplimentidega ei olnud keegi kitsi ja samal ajal anti juhiseid, mida edaspidi tähele panna. Osalejatele oli see tõenäoliselt praktiline meistrikursus. Tagasisidevoor on põnev ka televaatajale, kes ehk otsib juhiseid, kuidas klassikalist muusikat kuulata ja mida sealt otsida, rääkimata muusikutest publikule, kes saavad ka omaenda musitseerimist silmas pidades üht-teist kõrva taha panna.

Küll aga on mul etteheide žürii­liikmete valikule. 16 liikme hulgas oli vaid kolm naist: Mirjam Mesak, Maria Faust ja Annely Peebo. Samal ajal hiilgavad meil ka Karolina Aavik, Maarja Nuut, Kristiina Poska, Triin ja Kärt Ruubel, Elis Hallik … See nimekiri ei ole lühike. Soolisele tasakaalule osutamine võib näida tähtsusetu kriitika, aga seda eirates jäetakse kasutamata suurepäraste naismuusikute potentsiaal ega tooda ees­kujusid andekatele tüdrukutele.

Lähemalt muusikutest. Tutvustus­intervjuus on kõik sümpaatsed ja avatud, selgub, et mitmekesiste huvide ja kireva taustaga. Osalejatega oleks võinud teha ka pikemaid tutvustavaid lõike, oleksin neist igaüht tahtnud paremini tundma õppida. Nende lai haare kajastus ka järgnevates saadetes, mil nad pandi proovile erinevates olukordades: esitada tuli kaunist meloodiat, näidata virtuoossust, arranžeerida klassikalist muusikat ja poppi, kohtuda laval proovi tegemata uute ansamblipartneritega, mängida filmi taustamuusikat ja teha üks interdistsiplinaarne etteaste. Tõeliselt hea oligi see, et näidati oma komponeerimis- ja arranžeerimisoskust ning laia küpset kultuurihuvi. Vaimustav oli Havrõlo Sõdorõki looming, tema Ruja laulu „Eesti muld ja eesti süda“ polüfooniline seade ei jää kaugele maha džässpianist Brad Mehldau Bachi-tõlgendustest. Mõningad kõrvalekalded ühtlasest stiilist jäid aeg-ajalt kõrva, aga tegemist on kõigest 16aastase noormehega! Tuule-Helin Krigul orienteerub ka nüüdis­muusikas, nagu ta näitas oma laiendatud instrumentaariumiga filmiklassikat „Siin me oleme“ helindades, järgmisel hetkel esitas aga ERSOga spetsiaalselt finaaliks õpitud Jolivet’ flöödikontserti! Iga kord, kui Annabel Soode midagi esitas, mõjus ta kui 21aastaselt „Both Sides Now“ kirjutanud-esitanud Joni Mitchell – nii küps ja sügav, aga alles kahekümnendates! Isabella Runge mõjus ka ülisümpaatse ja rõõmustavalt uljana, tema koostöö Piibu ja Tuuduga oli üks vaimukamaid etteasteid, mida olen muusikas kohanud. Harald Trass on võimekas helilooja ja sisukas kitarrist, kellelt juba ootan heliplaati tema enda kitarrimuusikaga. Karl-Martin Tombak võlus laia haardega: ta esitas stiilipuhtalt Arvo Pärdi „De profundis’e“ ja rokkis ka trummikomplekti taga. Kui selgus, et ta teeb Maria Kallastu ja nublu hitti „Push It“, olin skeptiline (jumaldan Maria Kallastu muusikat, aga see lugu on muutunud hirmus tüütuks), kuid ta mängis sellegi värskeks. Samamoodi läks Harald Trassi „Espresso macchiato’ga“. Nähes, et esitatakse seda pala, mõistsin kitarripoodide müüjaid, kes on pannud seinale sildi „„Stairway to Heaven“ on meil siin keelatud“ –, aga tulemus oli ülikihvt!

Loodan, et noored muusikud saavad professionaalses muusikukarjääris mahti süveneda ka teistesse stiilidesse, sest vahepeal igatseb kõrv teisiti häälestatud trumme, mitmekülgsemaid tämbreid, harmooniaid ja rütmikat, pisut teistsugust kõlaesteetikat, mis ei põhineks pealiskaudsel muljel mõnest muust stiilist, vaid valdkonna sügavamal tundmisel. Aga see kõik tuleb, ma ei kahtlegi.

Kahes sarja episoodis pidid osalejad esitama seadeid teistest paladest, kuid paraku olen mina küünik ja töötlustele allergiline. Töötluste vooru eel kartsin, et mind ootab näosaatelaadne paroodia, näiteks püütakse kõlada džässilikult, hakates, sonimüts viltu peas, puiselt, kuid see-eest enesekindlalt, svingima. Liiga palju häid lugusid on tehtud talumatuks, sest on peetud vajalikuks neid töödelda. Malbeks bossanoovaks tehtud rokk – oeh, palun ei. Ja popmuusikat ei identifitseeri üleliigne scooping ehk liialdatult ühelt noodilt teisele libisemine. Seega on mul järgmiseks hooajaks ettepanek produtsentidele: artiste võiks abistada mõni oma stiili spetsialist. Kuigi olin Annabel Soode räppimisest lummatud, oleks tallegi ehk olnud huvitav selle kallal töötada näiteks koos Jarek Kasariga.

Tendentsina on märgatav muusikute arusaam, et tänapäeval ei ole edu võti vaid filigraanne instrumendi valdamine. Näiteks Annabel Soode ja Harald Trass on juba osalenud Eesti Kontserdi mentorlusprogrammis LIFT* ning karjääri planeerimine ja mõtestamine on muusiku töö osa. See on juba suur samm põneva karjääri poole, kui ollakse mõistnud, et edusse saab kõvasti panustada, kui tehakse tööd strateegiliselt. Kindlasti on ka „Klassikatähtedes“ osalemine strateegiline samm: iga saatega oli märgata, kui palju soravam on muusi­kute jutt telekaamerate ees, kus pinge on niigi suur. Muidugi on suur pluss televisioonist kogutav tuntus: meenub näiteks Karl-Erik Taukar, kes jäi saates „Eesti otsib superstaari“ 2012. aastal neljandaks, kuid keda teab iga eestlane, sest ta pole jäänud loorberitele puhkama, vaid on teinud oma muusikuteel õigel ajal õigeid asju.

Hääl, flööt, löökpillid, klaver, klarnet ja kitarr on niivõrd erinevad ja nende esitust on raske võrrelda, kuid saate formaat ongi tehtud nii, et pillimänguoskuse kõrval oleks võimalik hinnata loovust. Loovusega sama kaalukas on ka originaalile truuks jäämine. Mida siis üldse hinnata? Kohanemisvõimet? Või unustada, et tegemist on võistlusega ja pühitseda seda, et üksteisele kaasa elades ja üksteist innustades jõuavad kõik kaugemale? Niiviisi mulle meeldiks. Palju tuult tiibadesse kõikidele osalejatele ja suur tänu liigutavate elamuste eest.

* Karin Sarv, „Klassikatähed“ ja LIFT. – Muusika 2025, nr 11.