Mida sügavamale sügise hämara südame poole liigume, seda ebamaisemaks muutub kogu õhkkond. Inimsuurused kanad käivad keskööl saunatamas, metsarajal kohatud kääbik kõneleb kähiseval häälel tagurpidi ning kuusepuu ladva kohal õhus pöörab must ronk ennast muudkui ümber oma telje. Isegi Eesti Pagari Pealinna koogil on väike valge, imestusest lahti jäändki suuga martsipanist (mardisandist?) kummitus. Käes on november, hingedeaeg, ja ümberringi võib igal pool leida tumedaid märke ja võbelusi. Kui sellel süngevõitu ajal otsib inimene enamasti instinktiivselt küünlavalgust ja pesasoojust, siis mõned ringi kondavad vaimud kontrakultuuri äärealadelt kogunevad endise konservivabriku kõledasse garaaži, et pühitseda kätte sattunud prahist valmistatud kolaorkestrit. Kohaletulnud tajuvad varsti, et tõenäoliselt on valmistatud mingisugune kratilaadne toode.
Industriaalajastu metalne järelkaja
Elektronmuusik Lauri Lest, kelle ilmest ei ole võimalik kuidagi välja lugeda, kas tema ettevõtmiste näol on tegemist rafineeritud naljaga vaatajate kulul või ongi ta kehastunud meediumiks, kes kanaliseerib vaimudeilma läbi gaasipliidi, jätkab juba ei tea mitmendas vormis mööbli, olmetehnika ning kööginõude ergastamist vibratsioonkõlaritega, luues midagi, mis jääb oma olemuselt kuhugi kammerteatri ja lunapargi õuduste toa vahepeale. Objektide akustilisi omadusi aktiveerivad kõlarielemendid võimaldavad heli elektromagnetilise ülekande füüsiliselt otse esemetele ja panevad need seeläbi helisema-kolisema-kõlama, kandes kõige mahlasemalt üle just eseme enda resonantssageduse. See annab igale objektile iseloomuliku värvingu ning mõjub ühtlasi salapäraselt ja tontlikult.
Varateismelisena vaimustas mind ja kindlasti ka paljusid teisi minuealisi pehmete lamineeritud kaantega tore raamat „Sajanditagused tehnikaimed“, mis sisaldab varajasest industriaalajastust pärit leiutisi ja kurioosumeid kujutatuna ajastu vaimust kantud vasegravüüridel. Surnukeha elektrogalvaanilisel meetodil mumifitseerimisele või elektri jõul töötavale minirongile järgneval leheküljel võib väikese mõttelennu abil vabalt näha ka gravüüri kõvakübaraga Lauri Lestast seismas, kõrv vastu gaasipliidi plekist seina, seda omavõnkele häälestamas. Õhtu sissejuhatus, kus külastajad kogutakse vabriku garderoobi ja tomwaitsiliku tämbriga MC Villem Varik viib nad seejärel edasi mööda kitsast hämarat seinaäärt kuhugi pimedusse, on kahtlemata järgnevale etendusele kohane, XIX sajandi lõpu Londoni udude vääriline avang.
Emaileeritud orkestrandid
Ruum, kuhu niimoodi pärale jõutakse, on soe, hämar, niiske vineeri järele lõhnav, ruumikas kõrge angaariots, mille laest ripuvad alla elektrilised kandelaabrid ja massiivne diskokera. Kõiki instrueeritakse võtma sisse kohti algavaks etenduseks, mille jooksul ei ole soovitav sündmuspaigalt lahkuda. Eelmisel nädalal on siin olnud veel konservivabriku lao riismed, nüüd sisendavad siin-seal kulunud pärsia vaipadel seisvad esemed (tumeda spooniga kummut, lauake kristallpokaalidega, avatud tühi riidekapp ja valge emailiga kaetud kodumasinad) pigem kummalise vabamüürlaste või salakaubavedajate klubi tunnet.
Kohe kustubki vaskne valgus, algab vaatemäng ja nii prožektorikiires kui ka helis joonistub praeahjust välja kime metalne meloodia. Iga kord, kui üks objektidest soleerib, on sellele suunatud valgus, nii et orkester pulseerib kordamööda või hulgakaupa heli- ja valgusvoos. Helidega liituvad parajal ajal ka mikrolaineahi ja kastekann ning teisedki asjad-orkestrandid. Komponeeritud lood – ja on aru saada, et see on tõenäoliselt tulevane plaadimaterjal, mitte kohapeal sündiv improvisatsioon – kõlavad füüsilisena, väga mahlases kehalisuses, nihestatud krautroki moodi. Edasi liitub helidega kuidagi alasti mõjuv kraanikauss ja minu kõrval asuvast lahtisest riidekapist hakkab kostma madalat puist bassimatsu.
Tontlikkus jätkub
Riidekapist kostavad nüüd pruunjad helid, mida täiendab avatud pesumasina põrisev metalne tämber. Neljandaks looks jõuame kuhugi Tangerine Dreami vaibi. Soolotrummi praeahjulikkus (või on see mikrolaineahjulikkus?) ja eelmainitud riidekapp kõlavad taas mahedalt kokku. Valgus suundub laes rippuvale diskokerale, rõhutades situatsiooni klubilikkust, vaibad ja soe valgus panevad unustama, et liigume sügavamale sügise kaleda südame poole. Mõtlen toale kui helimasinale või varjulisele mehaanilisele aiale, mille ainus eesmärk on pakkuda teatraalseid kuulmisnaudinguid. Ühel hetkel valgus võimendub ja laes lööb hüperboloidses prožektorikiires võimsalt helendama diskokera. Ruum on korraga täis tikitud tillukesi ümaraid valgussarvekesi ja ma oleksin justkui tagasi Inglismaal, juhuslikult Margate’i lähedalt põllult avastatud müstilises ebamäärase päritolu ja otstarbega maa-aluses grotis, kus miljonid hoolikalt mustrina seintele pikitud kahkjad merikarbid loovad koopas kõhedust tekitava rituaalipaiga õhustiku. Kraanikausist hoovab midagi saksofonilikku, ruumiheli on burdoonne, madal ja meeldivalt tagasisidestatud – sellist heli on võimalik kätte saada vaid seda paraja kuivusega männilaudadest uksest läbi filtreerides –, klaasid kandikuga laual klirisevad ja mikrolaineahi soleerib parajalt plekise tämbriga.
Ühel hetkel tekib helist küllastus ja täpselt siis vaibubki heli pimedusse. On hetk koos tunnetatud vaikust ja uue loo sissejuhatuses antakse järg edasi ruumi teises otsas rippuvale välja valgustatud suurele tühjale filmikarbile – teatraalseks tilisev-kõlisevaks tehnopeoks, mille käigus kuuleme kastekannu soolotrummi dialoogis baarileti trombooniga. Kristallist klaasid tiksutavad klirinal rütmi ja kraanikauss hoiab mahlast meetrumit, et teha õigel hetkel ruumi praeahju emailist pragunevale füüsilisele soolole. Atmosfäär on jätkuvalt salapärane ja kaasakiskuv, isegi mõnevõrra humoorikana mõjuv, kohalolnud jälgivad seda vandeseltslaslikult ja muigvel sui. Lõpupoole muutub helind kosmilisemaks, atmosfäärilisemaks, ulmelisemaks. Leian end mõtlemast, millist filmi me nüüd vaatame.
Vedru kerib maha
On see ülemäära mahlastest tämbritest või millestki muust, aga olen helidest piisavalt täitunud. Hakkabki kõlama üksiku öölambi nostalgilis-eleegiline väljajuhatus, kutsuva (või kustuva?) tulukese öine sume signatuur. Lambiga liitub lõppakordiks terve orkester ning igast köögimasinast ja mööblitükist saab kogu helimahl veel kord välja pigistatud, kinematograafiliseks nightcap’iks kokku segatud. Lambike tundleb veel hetkeks ja vaimude tund konservivabriku endises laos ongi lõppenud. Lisaloo ajal on üks väike tüdruk kummargil põrandal asjalikult ametis, korjates maast endale taskusse suveniiriks väikesi metallseibe, kõik vaatavad enda ümber ja ärkavad aegamisi nõidusunest.
Võib tekkida küsimus: milleks see kõik vajalik on? Ent sama hästi võiks küsida ka oranži jume, hingeõhu või keerdus narvalisarve kohta. See ei anna meile mõttekaid vastuseid. Võib-olla on vihjeks artikli alguses viidatud ajamäärus: kui kõik muutub jälle süngemaks ja hämaramaks, pakub hingerõõmu-kosutust just selline teadvuse hajusal vahealal vibreeriv kurioosumite kabinet, mis surub Lauri Lesta absurditajuga üles keeratud mängutoas kastekannu ja kraanikausi omavahelisse duetti. Ja veel, mäletan, et kooliajal ütles bioloogiaõpetaja: inimesele on oluline tunnetada, et on mingi oskus või omadus, mis on päris tema oma. Ilmselgelt on hr Lesta mehaaniline vaimorkester kõigist teistest muusikalistest atraktsioonidest siin ja praegu vähemalt kahe-kolme kõneleva köögimasina ja matsuva riidekapi jagu erilisem.
