Oktoober on olnud üks tihedalt muusikat täis pikitud kuu: nii mõnelgi õhtul toimus ainuüksi Tallinnas ühel ajal eri kohtades mitu ahvatlevat sündmust. Kuu sisse mahtus ka mitu festivali, mida on juba eraldi kajastatud, seega piirdun siinses ülevaates enamasti üksikkontsertidega.

Et alustada päris algusest, kerin oma mälulindi tagasi 1. oktoobri õhtusse, mil Tallinna teletorni teise korruse vitraažisaalis kõlasid ühiskontserdil hääl, vioola, kannel ja tuuba. Neid väga erineva kõlajõu ja muusikaloolise pagasiga pille üheskoos kõlamas ei kuulda just iga päev ning koosluse eripära mind sinna uudistama viiski. Põnevust lisas asjaolu, et muusikud olid kõik pärit eri riikidest: Kristjan Kannukene (vioola ja hääl) Eestist, Annika Johanna Sirkiä (tuuba) Soomest, Sakiko Ishii (eesti kromaatiline kannel) Jaapanist. Ühise keele leidsid nad vabas improvisatsioonis, kus nende pillid said kõlada tõeliselt võrdsete partneritena. Korraks või paariks puudutati ürgsemaid kultuurikihistusi ning laenati intonatsioone ja meloodiaid pärimusmuusikast, siis aga võeti appi laiendatud mängutehnikad ja söösteti industriaalsesse tänapäeva. Muusikalistel Ameerika mägedel lendas tunnine kontsert mööda kui linnutiivul.

Arvo Pärdi 90. sünnipäeva tähistamise järellainetus ulatus ka oktoobrisse. Arvo Pärdi keskuses 5. oktoobril toimunud Eesti Sinfonietta (dirigent Erki Pehk) ja Estonian Percussion Groupi ehk Eesti Löökpillikvarteti kontsert „Silhouette“ sai pealkirja juubilari teose järgi, mis oli jäetud õhtut lõpetama, kava teise poole alguses kõlas aga Riho Esko Maimetsa uudisteos „Soliloquy“. Helilooja on kirjutanud, et see on loodud intiimse ja ausa vastusena teda ümbritsevale maailmale ning ta püüab selles võidelda valu ja kurbusega. „Soliloquy“ võlus ja vapustas erilist sädelust ja sära kujutlusse manava tämbripaletiga ning tõi pikaks ajaks esiplaanile kõrgete sageduste registri nii viiulitel kui ka löökpillidel, seejärel tõmbas teose otsad kokku kumeda kõlaga saateta löökpillipartii, mis pärast hingekriipivalt ilusat ja habrast keelpilliosa jättis otsekui keset tühjust seismise tunde. Pean „Soliloquy’d“ väga õnnestunud teoseks, mis ühtlasi haakub helikeele ja autori hoiaku poolest väga hästi Arvo Pärdi muusikaga, mis ümbritses seda Laulasmaa kontserdil ja hakkab ümbritsema ka tõenäolistel edasistel esituskordadel. Kuuldavasti tellis kontserdi ja uudisteose sellises kombinatsioonis Budapesti festival „Liszt Fest“, kus see 11. oktoobril samuti ette kanti.

24. oktoobril oli 100. sünniaastapäev nüüdismuusika ühel suurkujul Luciano Beriol. Festival „Afekt“ tähistas seda peaaegu täpselt ajastades, pühendades Berio loomingule 25. oktoobri kontserdi. Berio 100. sünniaastapäeva tähistati ka 4. oktoobril Muba suures saalis dirigent Ingrid Männi eestvedamisel. Kava algas XVI sajandi Londoni tänavate turulaulikute hüüetest ja madrigali helikeelest inspiratsiooni saanud teosega „Cries of London“ kaheksale lauljale (esitajad Anna Mazurtšak, Mari-Liis Urb, Susanna Paabumets, Saale Kreen, Artjom Pahhomov, Ryan Adams, Tõnis Kaumann ja Ott Kask). Järgnes „Altra voce“ altflöödile (Maria Luisk), metsosopranile (Tuuri Dede) ja elektroonikale (Tammo Sumera), seejärel „Chants parallèles“ lindile ja lõpuks „Sequenza III“ soolohäälele (Tuuri Dede). Laias laastus Berio loomingu eri tahkudest ülevaate pakkunud kontsert Mubas oli mitmekesisem kui vastav festivali „Afekt“ kontsert Kirjanike Majas – viimasel keskenduti klarnetile, flöödile ja häälele loodud sooloteostele, mis enamasti pärinesid Berio sarjast „Sequenza“.

Muba kontserdi algusse paigutatud madrigali-meeleolusid elustav „Cries of London“ on nõudlik teos ja eelmainitud oktett tuli keeruka ülesandega auga toime. Tuuri Dede kui võimeka vokalisti nüüdismuusikalembus on mulle juba varasemast teada ning tema etteasteid kuulasin mitte niivõrd uudishimu kui teravdatud tähelepanuga. Altflöödile ja metsosopranile kirjutatud „Altra voce“ on Berio üks viimaseid teoseid: flöödi ja inimhääle partii põimuvad selles kord kassikangana ja siis annavad jälle teineteisele teed. Selle keerukat ilu ja meisterlikku teostust oli nauditav jälgida.

Muba kontserdi kavas viimaseks jäetud „Sequenza III“ kõlas kolm nädalat hiljem uuesti teise metsosoprani Iris Oja esituses festivali „Afekt“ kontserdil „Berio 100“. Kahest esitusest oli mulle seekord sümpaatsem Tuuri Dede oma: see oli terviklikum ja lähtus minu mulje kohaselt justkui (laulva) tegelaskuju sisemisest loogikast. Iris Oja esitus näis mulle kuivem ja emotsioonitu. Tuuri Dede esitust soosis seekord ka akustika, mis Muba suures saalis oli tunduvalt mahlasem kui Kirjanike Maja musta laega saalis.

Rõõmustavalt võis Tuuri Dedet sama kuu jooksul veel kuulda: ta soleeris 17. oktoobril Jean Sibeliuse „Kullervo-sümfoonias“ koos bariton Andrew Foster-Williamsiga ERSO ja Eesti Rahvusmeeskoori ees (dirigent Matthew Halls). Sünge sisuga „Kalevala“-aineline teos käsitleb intsesti, häbi, süü ja enesetapu teemasid ning tegelaskujude valule kaasa­tundmine pani kurvalt mõtlema, kui vähe on võrreldes ennemuistsete aegadega muutunud … Teiste juubilaride kõrval möödub ka Sibeliuse sünnist tänavu ümmargune arv aastaid (160), mis annab tema muusika esitamiseks lisapõhjuse.

Jutuga juubelite teemal jätkates oli 16. oktoobri kontserdi „Ajastute telg“ puhul liidetud Arvo Pärdiga sama vanaks saanud teose, aastatel 1935-1936 valminud Carl Orffi „Carmina burana“ aastapäeva tähistamine. Liisi Laanemets on sellest 24. X Sirbis juba põgusalt kirjutanud, aga tahan eraldi kiita nii solistide valikut kui ka nende sooritust. Suurimat avastamisrõõmu pakkus tenor Rafael Dicenta, kelle kõrge ja terav tämber näis tema partiile antud kõhedusttekitava teksti („Cignus ustus cantat“ ehk „Praetud luige laul“) esitamiseks sobivat nagu rusikas silmaauku. Teatavasti on „Carmina burana“ tekstid üks kirju kogum XIII sajandi nalja-, joogi- ja armusalme, mis olid tänuväärselt kavalehel ka eestikeelses tõlkes ära toodud. Oma karakterisse elas hästi sisse bariton Aare Saal, keda muuhulgas märkasin kas sihilikult või juhuslikult just kõrtsistseeni alguses oma soolo ajal valget kikilipsu kaelast lahti sõlmimas ja kraenööpe avamas. Tema partii oli solistidest kõige mitmepalgelisemaks kirjutatud: see ulatus eneseirooniaga vürtsitatud rämedatest napsulauludest armuvalus õhkamisteni. Õhkamiste puhul jäi tema falsett paraku kohati liiga vaikseks ega kostnud hästi minu iste­kohani saali tagumises otsas.

Kolmas solist sopran Olena Bražnõk oli enda kanda saanud armulaulud, mis karakterilt nii reljeefselt ei eristunud, tal jäi vaid üle need vokaalselt hästi esitada.

Kogu esitajate seltskond tegi oma asja lustiga ning energia oli võimas, kahjuks jäi kitsaskohaks Estonia kontserdisaal – (lava) mahutavuselt ja ka akustikalt. Nimelt oli nii Eesti kui ka Läti rahvusooperi koor paigutatud rõdude lavapoolsesse otsa, laval olid orkester ja Estonia poistekoor. Selline paigutus mõjutas esituse kvaliteeti, aga ka kvantiteeti ning tekitas kohatist kooride „loksumist“ üksteise ja orkestri suhtes, samuti sõltus publiku kuuldeline elamus istekohast. Mina oma asukohaga saali tagumises otsas jäin küll rahule „Carmina burana“ akustilise võimsusega, aga sama kontserdi esimeses osas kõlanud Arvo Pärdi „Credo“ jäi lahjaks. Kolm päeva hiljem kuulsin märksa väiksema kooriga „Credo’t“ EMTA suures saalis ja selle akustiline mõju oli hoopis võimsam – sest koor asus lava kohal koorirõdul ja laulis näoga publiku poole, mitte küljetsi üle publiku pea üks­teisele. Seega jäin „Carmina burana“ puhul igatsema, et seda oleks samuti esitatud EMTA suure­pärase akustikaga saalis.

Koorimuusika ja juubilaridega jätkates jõuan Veljo Tormise 95. sünniaastapäeva ja 15. tegevusaastapäeva tähistanud Collegium Musicale kontserdini 12. oktoobril Kultuurikatlas (dirigent Endrik Üksvärav). See kontsert oli peaaegu täiuslik, sest kõike oli kuulda, kuuldu oli kaunis ja vaatepilt samuti, sest kanti eesti rahvarõivaid. Suuremalt osalt koosnes kontsert tsükli „Unustatud rahvad“ lauludest.

Lõpetuseks levimuusika poole peale jäävatest kontserdielamustest. Oktoobri algul „Disainiööga“ kokku sobitatud „Sügisjazzi“ kontsert tõi Krulli remondi­tsehhis publiku ette ebatavaliste instrumentidega rikastatud ansambli I Wear* Experiment. Elektropopi märksõnaga iseloomustatud bändi arsenalis äkki gambat, harfi ja vibrafoni kohata oli kahtlemata ootamatu ning, mis peamine, see kõik kõlas kokku väga kütkestavalt.

Oktoobri viimasel päeval tabas mind ootamatu vapustus hoopis teisel põhjusel. Laval olid head muusikud ja põnevad kooslused, kuid publik ei olnud millegipärast Kumu auditooriumi üles leidnud. Kaheosalise kontserdiõhtu esimese poole sisustasid Rainer Jancis (kitarr, elektroonika), Tuulikki Bartosik (akordion, elektroonika) ja Tim Dahl (basskitarr, hääl), kes seiklesid kusagil määratlematul vahealal meloodilise instrumentaalmuusika ja abstraktse müra vahel.

Kontserdi teisel poolel astus lavale USA trummari, helilooja ja produtsendi Sam Ospovati kvintett Expressive Olympics. Ühendav lüli kontserdi esimest poolt täitnud kollektiiviga oli bassist Tim Dahl, koosseisus tundsin ära ka saksofonist Mikko Innaneni. Ospovati viisik võttis suuna nüüdisdžässile lähemale ning abstraktsete pilvetaoliselt hõljuvate kontserdi esimese poole kompositsioonide asemel võtsid kuulajate ees kuju märksa struktureeritumad (mitte vähem metsikud ja lennukad) palad, mida mängiti noodist. Publiku vähesus oli ausalt öeldes tõesti piinlik. Õhtu teise poole muusikalist suunda arvestades oleks ehk esinemispaigaks märksa paremini passinud džässiklubi Philly Joe’s, kus külalismuusikuid alati hästi vastu võetakse.