Vahel tundub, et inimkond on jõudnud mingile platoole, hetkeks seal ringi vaadanud, õlgu kehitanud ning siis kõik täis lagastanud. Kuhu on siit veel edasi minna ja milleks üldse? Planeet närbub meie jalge all, sest inimene on kogu eksistentsi jooksul peamiselt enda peale mõelnud. Nüüd on raske lülituda teistsugusele toimimisloogikale ning mõista, et elurikkus ja suhete-erinevuste rohkus ökosüsteemides, isegi argielus, on hea asi. Eks tulnud rohepööregi peamiselt sellepärast, et inimene mõtleb ikka ainult endale, taipamise tõttu, et meil pole varsti enam kindlat pinnast, millel elada. Millele aga üldse mõtleb see, kes enda peale ei mõtle? Ta pea on tühi, ta ei mõtlegi. „Bugonia’ga“ tahetakse vaataja panna mõtlema, kuhu inimkonnana jõudnud ollakse, ja ebaõnnestumist tunnistama. Päästetakse maailma, mida pole võimalik enam päästa. Kuna see tõdemus enam ei üllata, on ka kogu teekond selleni kahjuks igav ja etteaimatav.

Mesinikest ja vandenõuteoreetikutest nõbud Teddy (Jesse Plemons) ja Doni (Aidan Delbis) röövivad suure farmaatsiafirma juhi Michelle’i (Emma Stone) usus, et tegu on Maad hävitama saadetud tulnukaga, andromeedalasega. Nende ülesanne on tulnukas peatada ja kaubelda välja kohtumine suure keisriga, kes saabub kosmoselaevaga järgmise kuuvarjutuse ajal. Kas Michelle ongi päriselt tulnukas? Kas võidavad vandenõuteoreetikud või jääb peale selge(?) mõistus? Röövitult ülestunnistuse saamiseks võetakse kasutusele aina äärmuslikumad meetodid, kuni kõik väljub kontrolli alt.

Aga tegelikult ju ei välju. Äkki ma lihtsalt ei lasknud end üllatada? Läksin ehk vaatama eelarvamuse või liialdaste teadmistega? Teadsin küll vaid, et see on Lanthimose uus film, kus Emma Stone on kiilakas. Üllatus on ju miski, milleks ei saagi valmis olla, isegi kui ollakse valmis kõigeks. Seega, midagi ootamatut ei juhtunud, kõik kulges tuttavat teed pidi. Vähem filme näinuna oleksin ehk „Bugonia“ teemaarendusest ja lõpplahendusest rohkem vaimustuses, kuid kõik on liialt tuttavlik ning ka pantvangitrillerina pigem üksluine.

Pingest on puudu, kuna teadmine, et tegemist on satiiriga, ei tee panuseid vaataja seisukohalt eriti suureks. Miski pole seetõttu ülemäära tõsine ja keeruline on filmi vaadata kui põnevikku. Sõnulseletamatu sära võiks tulla kuskilt mujalt, näiteks sestsamast satiirist ning mustast huumorist, millele rõhutakse filmi reklaamimisel ja mis on ka Lan­thimose firmamärk. Kuid selgi tasandil jääb mäng kuidagi lahjaks ja tühjaks, sest sellest, mida võinuks kunagi võtta absurdina, on saanud meie pärismaailma osa: pole midagi uskumatut kahes alternatiivmeediast läbi imbunud mehes inimröövi sooritamas. Absurdne pole enam film, vaid elamegi ise absurdses maailmas. Fiktsiooni alla kuuluv näiline absurd, näiteks meie elu kontrolli all hoidvad tulnukad (appi!), on aga nüüdseks lihtsalt kulunud vormel. Nii jääbki alles nali, mis ei aja naerma, vaid teeb pigem veidi nukraks. Võiks vaielda, et see ju ongi must huumor, kui peegel näkku surutakse, kuid ometi on nii dialoogis (sellele film suuresti toetub) kui ka loo üldises kulgemises vähe vaimu­erksust ja kirge, midagi, millest päriselt hoolida.

Lõpuks valdasid mind kurvameelsus ja tüdimus, mitte uus energia, taipamine või vaade maailmale. Lanthimos on seni seda värskust suutnud pakkuda, kuid seekord on jäänud oma krutskitega tagasihoidlikuks.Teemade poolest on film ka ehk pisut hiljaks jäänud, sest keskendutud on asjadele, mis on viimastel aegadel ikka ja alati päevakorras, nagu kliimakriis, ühiskondlik ebavõrdsus, radikaliseerumine jms, lisamata aga diskursusse midagi uut, mistõttu on keeruline siit leida uudset vaatepunkti. Kõik alateemad võetakse läbi pigem pinna­pealselt, koondatuna ühisnimetaja „kõik inimkonna probleemid“ alla.

Kuna „Bugonia“ on Lõuna-Korea filmi „Päästke roheline planeet!“¹ uusversioon, siis pole ime, et mõned teemad on ära leierdatud – on ju originaalversioon kirjutatud teises ajas. Lanthimos on küll ümber jaotanud mõnede tegelaste soo (olulisim on firmajuhi muutmine naiseks), mis tähendab, et vähemalt kunstis on jõutud naisjuhtide olemasolu normaliseerimiseni, isegi kui nad on nagu tulnukad inimeste seas. Samas rullus minust üle järjekordne masenduslaine, kuna algversioonist on möödas üle 20 aasta, kuid seal käsitletud mured on endiselt aktuaalsed, seejuures suuremad kui varem. Paratamatult tekib küsimus, mis mõte neil filmidel siis üldse on. Need panevad ehk korraks mõtlema, mitte aga otseselt tegutsema.

Termin bugonia tuleb kreeka keelest ning tähendab usku, et lehma või muu looma surnukehast võivad iseeneslikult ärgata elule mesilased. Nii meenutab ka meie tulevik üht sünget, aga omamoodi ilusat raibet. Meist saab kompost ja elurikkus hakkab taas vohama, kui inimene on siit ilmast läinud.

„Bugonia’t“ vaadates liikus mõte Rasmus Merivoo tulnuka-filmidele, sest on ju ka Lanthimosel asjasse segatud ossid, tulnukad ning vandenõuteooriad. Lanthimose ossid tahavad küll eos olla rahumeelsed, nad on lihtsalt vaimselt kergelt ebastabiilsed. Teddy intellektipuudega nõbu Don meenutab ka väga Uku Uusbergi Raiti. Aga võib küsida, mis funktsioon Donil „Bugonia’s“ ikkagi on? Kas ehk viide inimlambale, keda valgustatud vandenõuteoreetik ja hea karjane peab harima ja omakorda valgustama, nii nagu Teddy Doni igat sammu jälgib ja tema mõtlemist vormib? Või on ta pelgalt comic relief ehk huumoriga pinget leevendav tegelaskuju? Eks see lisa totrust juurde, kui hädapätakatest mehed võtavad ette rikka ja võimuka naise röövimise. Kui filmis õnnestub see neil üle noatera, siis päriselus on jõuvahekord kahjuks drastilisem.

Lanthimos toob naised ja mehed igatahes ühele tasandile, kas siis keldrisse või söögilaua taha kokku ja laseb neil rääkida. Lisaks mehe-naise jõu­vahekorra puudutamisele näidatakse, et kuna eliit on elust niivõrd võõrdunud, mõjuvad selle hulka kuulujad lihtrahvale tulnukatena: teevad veidraid asju, elavad suurtes veidrates majades, käituvad ja räägivad samuti kummaliselt ning lõppude lõpuks hävitavad elukeskkonna, meie mesilased!

Kolmandat korda Lanthimosele heliriba loonud Jerskin Fendrixi muusika jääb seekord rohkem tagaplaanile kui eelmistes töödes „Vaesekesed“ ja „Lugusid headusest“². Pigem hõivavad pea­tähelepanu Michelle’i autos kaasa lauldav Chappell Roani „Good Luck, Babe!“ ja Green Day „Basket Case“, mille saatel Michelle’ist tulnukat piinamisega välja hirmutatakse. Filmi turundusmeeskonnale on need palad muidugi nagu vesi veskile.

Järg pöördel.

Las inimene roiskub

Algus lk 21.

Kuigi „Bugonia“ on kuulu järgi Lan­thimose seni suurima eelarvega film, mõjub see ometi kammerlikult. Võttepaikade hulk on piiratud, enamik tegevusest koondatud Teddy ja Doni rustikaalsesse majakesse. Visuaalsete efektidega pole samuti ülemäära priisatud, kui välja arvata mõni kosmosestseen ja filmi lineaarsust lõhkuvad salapärased ning grotesksed mustvalged tagasivaate­stseenid, kus ilmneb Teddy ja Michelle’i eelnev seotus. Ka näitlejate koosseisu saab mugavalt kahe käe sõrmedel üles lugeda. Kõige eredama sooritusega saab seekord hakkama Jesse Plemons, kes kõigub pidevalt kaalutletud ratsionaalsuse, lapseliku naiivsuse ja totaalse hullu­meelsuse magusal piiril, jättes sellega Emma Stone’i aga sootuks varju. Talle ei olegi jäetud eriti ruumi mängimiseks, pigem on ta lihtsalt Emma Stone. Tore, kui režissöör leiab näitlejad, kellega on klapp väga hea, aga vaatajana tahaks vahelduseks ka kedagi teist ta filmides mängimas näha.

Välja on kujunenud suhtumine, et eelmine film läks kreeklasel aia taha, aga nüüd on ta tagasi. Oma parimate linateosteni ei ole Lanthimos siiski küündinud ka seekord. Lõpukaader on küll meeldejääv ja sel lastakse ka mõnusalt pikalt kesta, kuid kogu filmi sellega ei päästa. Kõige olulisemaks kujuneb lõpuks küsimus, kas oleksime enda üle uhked, kui nüüd, kohe praegu, kõik läbi saaks. Lõpuks pole ju vahet, kas kaome siit planeedilt varem või hiljem, sest kuhu meil ikka areneda on? „Bugonia“ ütleb küll, kuid see pole mitte midagi uut ega huvitavat. Lõpuks oli mul igav, hinge valdas tuimus. Film pole ju halb, aga keskpärane, ilma särtsuta, ei jätnud täiesti külmaks, kuid ei pannud ka higistama – ja see on äkki isegi hullem. Tõdeda ei jäänudki lõpuks muud, kui et inimkond on hukas ja tõmbab kogu maailma omadega põhja, aga see on niigi teada. Seetõttu jääbki õhku küsimus, kas ma olen ikkagi pettunud filmis või hoopis inimkonnas ja iseendas.