Viimasel kümmekonnal aastal on uute päästekomandode ning politsei- ja piirivalveameti ühishoonete rajamine huvipakkuv fenomen. XXI sajandil on kerkinud pea 30 uut hoonet. Sealhulgas kuus uhiuut (alla kümne aasta vanust) komandohoonet, mis on mõeldud peamiselt professionaalsetele päästjatele: Vastseliina (Kavakava Arhitektid, 2018); Türi (2023) ja Jüri (2024, Anu Kulbach, Ivo Rannaste, Kavakava projekti järgi); Haapsalu, Viljandi ja Paide (kõik Kuu, 2024).
Lisaks on riigi abiga rekonstrueeritud nii kutseliste kui ka vabatahtlike päästjate vanu hooneid ning ehitatud ka uusi (Rõuge, Kostivere, Luutsniku, Luhamaa).
Varasematest pritsimajadest on vahvaid õige mitu: Raua tänaval Tallinnas klompkiviga kaetud maja (Herbert Johanson, 1939), juugendlik paberi- ja tselluloosivabriku depoo (Jacques Rosenbaum, 1912), Viljandi Toomas Reinu hoone (1977), mis osati arhitekti „jonnimise“ tõttu või ka muul põhjusel algsest sisust ilma jäi … Pluss kenad maamärgid Kuressaares, Kärdlas, Võhmas, Võrus ja mujal.
Liikumine Põhjamaade poole. Uute kutseliste komandode seintelt leiab tahvleid, kus väärtustena rõhutatakse abivalmidust, usaldust ja julgust otsustada, tegutseda ja vastutada (ühiskonnas tõeline defitsiit!). Samuti tuuakse esile kümmekond aastat tagasi visiooniks seatu: tõsta turvalisus 2025. aastaks Põhjamaade tasemele ja parandada kriisideks valmisolekut. Kohal me siiski veel pole. Põhjamaade tulekahjustatistika (2010–2021) kohaselt on Taanis, Soomes, Norras ja Rootsis tulesurmade tase sarnane, hukkunute arv on väiksem Islandis ja kõrgem Eestis. Ometi on olukord paranenud ning „lihtsad“ suitsu- ja vinguandurid, aga ka esmaabikoolitused ning muu teavitustegevus aidanud tublisti kaasa olukorra parandamisele. Ka hooned mahuvad Põhjala poole liikumise tegevuskava raamistikku, et abi oleks kärme ning professionaalne.
Perifeerne, ent kiirust soosiv asukoht. Kui XX sajandi esimesel poolel ja varem paiknes tuletõrjehoone linnade ja asulate keskuses, et tagada kiire abi, siis nüüd asuvad depood sageli asumi servas, suuremate teede ääres (Türi, Paide, Viljandi, Kilingi-Nõmme). Siseministeerium ja päästeamet on veendunud, et see võimaldab reageerimisaega vähendada, kuna väljasõidupiirkond on laiem ega piirdu ühe asulaga. Selle tulemusena ei ole päästekomandod enam linna- ja külakeskuse vaatamisväärsused. Samal ajal pakub perifeerne asukoht selliseid eeliseid nagu mugavam väljasõit ning rohkem ruumi treeningväljakutele ja varustuse ladustamisele, nt konteinerid.
Kuna koostöö ja ennetus on aina olulisemad, siis murekohaks võib osutuda kaugus elurajoonist: hooned ei pruugi olla ühissõidukiga või jalgsi hästi külastatavad. Kaasa ei aita ka teisenenud turvanõuded, mistõttu peavad uksed jm vastu pidama rahutustele ja paljusid komandosid ja ühishooneid ümbritsevad erinevalt XX sajandi hoonetest piirdeaiad.
Väikestes kohtades on sidemed elanikega tihedamad. Näiteks Ruhnu saare ühendhoones on jõusaal, mida kindlatel kellaaegadel saavad kasutada kõik saare elanikud.
Tüüpsus ja sümboolsus. Kuigi levinud arhitektuuristilistika – minimalism, neomodernism, kohalikud materjalid, nt puit – on esteetiliselt lähedane Põhjamaadele, siis uute hoonete korruseplaanid ja nende aluseks olevad disainipõhimõtted peegeldavad globaalseid suundumusi tuleohutusest energiatõhususeni. Praegu mõeldakse väga hoolega, kuidas kulude optimeerimisel leida kesktee. Nimelt on kulukas nii tehnika, selle nõuetekohane hooldus kui ka tööjõud, karmistunud on kõikvõimalikud standardid, normid, õigusaktid ja kasvanud ka avalikkuse abisaamise ootused. Seega on loobutud atraktiivsetest maamärkidest pragmaatiliste valikute kasuks.
Vaate- ja voolikutornid ei ole uutele tuletõrjedepoodele enam kohustuslikud, kuna nüüd kasutatakse voolikute pesemiseks, kuivatamiseks ja parandamiseks nüüdisaegseid seadmeid. Siiski on mitu päästekomandot saanud torni meenutava korruse, mis seob neid hooneid ajalooliste tuletõrjemajadega. Nendest näidetest on ilmekaimad Põltsamaa, Vastseliina ja Jüri.
Üldiselt on kohalik arhitektuuriklassika ning kuulsad rahvusvahelised ilmingud – näiteks Zaha Hadidi vastuoluline, skulptuurilaadne Vitra tuletõrjemaja (1993) Saksamaal – jäänud praegusele päästeametile ja siseministeeriumile kaugeks. Kuna erilahenduste iga kord väljatöötamine on kulukas ja aeganõudev, siis otsustati 2015. aastal tüüpsete kujunduste kasuks. Esimese tüüplahenduse arhitektuurivõistluse võitsid Kavakava arhitektid Siiri Vallner ja Indrek Peil, kelle kavand „Tuur“ pidi olema aluseks vähemalt kümnele uuele päästekomandole. Hoone funktsioonile viitavad torn ning suured klaasuksed, kust paistavad masinad.
Esimene Kavakava projekti järgi tehtud hoone valmis Vastseliinas 2018. aastal. See julgelt puidust ehitatud ja diagonaallaudisega viimistletud hoone pälvis parima puitehitise auhinna. Hiljem ehitatud majade puhul on tehtud mõningaid kohandusi, näiteks on garaažide suurust sobitatud vastava tehnikaga ning püütud on leida ümbruskonnale sobilikku asendit. Kandvate konstruktsioonide puhul puitu ei kasutata, pigem siseviimistluses.
Teine ilmekas rühm on ühishooned, mis on seotud Kuu arhitektidega, kes said 2017. aastal ülesandeks analüüsida Ida-Virumaa ruumiprogrammi, et leida otstarbekas lahendus uute hoonete toimimisele. Sellest ajast alates on seda funktsionaalset disaini rakendatud nii ühishoonetes kui ka eraldi komandodes (nt Paide, Haapsalu ja Viljandi). Kuigi korruseplaanid on sarnased, antakse hoonetele eriline välisviimistlus. Näiteks Paide (2024) betoonfassaad on mustriline ning ootamatult roosa, mitte punane. Haapsalus (2024) on modernismi vaimus rafineeritud disain ning arhitekt Juhan Rohtla soovis, et garaaži plastots helendaks pimedas nagu jaaniussi taguots. Sillamäe ühishoone (konkurss 2017, valminud 2020) eristub sama meeskonna projekteeritud silmatorkava piirdeaia poolest, Viljandi maja ees on väike park.
Aina enam on tähelepanu pööratud ehitiste autonoomsusele, päästevõime säilimisele kriisiolukorras ning jätkusuutlikkusele. Ilmekalt on Kilingi-Nõmme A-energiaklassi maja, mis on samuti varustatud päikesepaneelidega ning on tormikindel elektrikatkestustele, tagatud on madalad hoolduskulud. Lisaks kasutatakse ära vihmavesi. Kuna kustutamine ja tehnika puhastus nõuavad palju vett, on vee kogumine ja kasutus üks võimalik keskkonna säästmise viis.
Saastevabad komandod. 2020. aastal avati Tallinnas Nõmme ja Lilleküla põhjalikult rekonstrueeritud komandohooned, mis juhatasid sisse uue ajastu päästekomandode funktsionaalsuse: need olid esimesed saastevabad komandod, kus on eraldatud mürgiste kemikaalidega jms saastunud tehnika ja rõivaste jaoks mõeldud nn must garaaž ja puhas tsoon.
See lahendus peegeldab kasvavat teadlikkust terviseriskidest. Tuletõrjujate töökeskkond on ohtlik ja mitmes riigis on teatud vähivormid liigitatud päästjate kutsehaiguseks. Sestap käivitati 2006. aastal Rootsis koostööprojekt „Friska brandmän“ („Terved tuletõrjujad“). See tõi kaasa Skellefteå mudeli ehk siis täpsema tuletõrjedepoo kujundusmalli ja veelgi selgemad tervishoiu põhimõtted, kuidas käituda tulekahjul ning komandos.
Töö- ja puhkeruumid. Lisaks garaažidele on tavaliselt teisele korrusele kavandatud meeskonnaruumid, kus paiknevad köök, puhkeala, õpperuum ja sageli ka jõusaal. Magamisruumid on tavaliselt mõeldud kahele inimesele. Oluliselt on paranenud pesemisvõimalused ning Eestile omase lisandina on ka saun, mis on hea näiteks talvise põlengu kustutamisest taastumiseks.
Mitmes uudisehitises on mõned seinad klaasist, et meeskonnaliikmed näeksid, kas pealik on kohal ja kes omakorda saab lihtsamalt jälgida igapäevatööd. Kuigi on riike, kus torudest, mida pidi kergesti alla laskutakse, on ohutuse eesmärgil loobutud, siis meil on need ka uutes hoonetes. Leidub ka ootamatuid mugavusi, näiteks hääljuhtimisega massaažitool.
Pritsunaistega arvestamine: sootundlikult või sooneutraalselt? 2025. aasta seisuga töötas valdkonnas 11 naispäästjat, mis on 0,7 protsenti valveteenistujatest. Varem oli neid veelgi vähem. See oli tingitud põhiliselt soostereotüüpidest, et see on naistele liialt raske ning ebasobiv amet. Isegi Nõukogude perioodil, mil naiste tööhõivet ning töist eneseväljendust soositi, ei olnud Eestis kutselisi naissoost tuletõrjujaid.
Kõigil naispäästjatel on komandodes omaette tuba. Näiteks Jüri komandos on naispäästja saanud oma käsutusse alul välijuhile mõeldud ruumi. Ühe erandiga eraldi pesemisvõimalust komandodes naistel pole, ent seni on toiminud ka omavahelised kokkulepped.
Meeste kõrval on ka palju naissoost vabatahtlikke. Seepärast on tõenäoline, et edaspidi on vaja teha ruumides kohandusi. Mujal, näiteks USAs, on uurijad märkinud, et puudu on eraldi ruumid garderoobidest imetamistubadeni. Rõhutatakse, et kõigile tuleb tagada peresõbralik keskkond, mis hõlmab toetust raseduse ja lastehoiu vallas.
Arvestades tuletõrjes seni domineerinud maskuliinsust, võib paralleele tõmmata kaitseväega, kus naised on kogenud ahistamist ja ebamugavust näiteks ühiste magamistubade, kehvade pesemisvõimaluste ja käimlate tõttu. Probleem on aktuaalne: Eestiski on kaitseressursside amet intensiivistanud naiste hulgast värbamist. Kampaania veebisaidil naisedvormi.ee märgitakse, et mõnes komandos on naistele eraldi magamistuba, teistes aga vaheseintega meestest eraldatud ruum. Pesemisvõimalused ja tualetid on eraldi, hügieenitooteid ei pakuta.
Päästes võib täheldada ühisosa kutseliste komandodega, kus töötatakse 24 tundi järjest. Ruumilisi lahendusi, kus on spetsiaalselt naistega arvestatud, on raske leida. Enamik kohaldusi – näiteks eraldi magamistuba – on improviseeritud. Tõenäoliselt ei toeta see naiste värbamist.
USA arhitektide Trevor Franki ja Brian Bergstromi arvates võiks soospetsiifiliste lahenduste asemel eelistada sooneutraalseid ruume privaatsete magamisruumide ja vannitubadega, kuna sageli on valvekorras eri arv mehi ja naisi ning aastatega töötajad vahelduvad.
Avalikud kunstiteosed. 2011. aastast kehtiva seadusega tuleb riigi rahastatud avalikesse hoonetesse tellida kunsti. Kui päästekomandosid on tõlgendatud mitte avalike hoonetena, vaid pigem tehniliste objektide, garaažidena, siis seevastu politseinike jt jagatud hoonetes on nn protsendikunstiteosed olemas. Näiteks Sillamäel on seestpoolt valgustatud siniste n-ö marjadega objekt „Mustikas“ (Urmas Viik, 2020), mis on inspiratsiooni saanud operatiivsõidukite sinistest vilkuritest. Uusim on Kilingi-Nõmme maja peasissepääsu juures olev klaaspannoo „Süsinik ja kevlar“ (Maret Sarapu, 2024). Seaduse abiga on seega üle maa toodud avalikku ruumi kvaliteetset nüüdiskunsti.
Alati ebatäiuslik. Tuletõrjemajade kujundus on XIX sajandist saati koos kiire tehnika arenguga palju teisenenud. Garaažides on hoitud käsipritse ja vankreid, hiljem aina suuremaid autosid. Uute tehniliste võimalustena on hakatud kasutama näiteks ATVsid, UTVsid, merepäästekaatreid, droone ning mujal ka näiteks kustutusroboteid. Needki vahendid vajavad sobilikke hoiutingimusi. Nii kiire protsessiga on arhitektuuril ränkraske kärmelt kohaneda. Ometi on selge, et kuigi tehnilise täiuseni pole võimalik jõuda ning ei ministeeriumil ega päästeametil pole kohalike sümbolehitiste tegemise soovi, siis uued päästekomandod on töökeskkonnana hea kvaliteetne platsdarm elanikkonna kaitsel.
Artikli aluseks on Karin Pauluse ja Ivo Pauluse artikkel „The promise of Nordic quality: Mapping changes in the architecture of Estonia’s new rescue stations. Security Spectrum“. Artikkel ilmus ajakirjas Journal of Advanced Security Research (2025, nr 25, lk 167–197).
