Mina olen Robin. Vanust on mul 21 aastat ja õpin kolmandat aastat Tallinna ülikoolis eesti keelt ja kirjandust. Õpingute kõrvalt asutasin ja juhin nüüd TLÜ kirjandusklubi ÜDI*, kellega korraldasime 28. oktoobril kirjandusfestivali „Röögatus!“. Kuna niisugune sündmus toimus TLÜ praeguses vaimses ruumis esimest korda ja eestvedajad olid tudengid, on paslik ka mõtiskleda, kas noorus on tõesti hukas.
Noored vajavad kokkusaamisi
Vestlesin hiljuti oma gümnaasiumiaegse kirjandusõpetajaga ja sain üllatuse osaliseks: praegustest gümnasistidest loeb vabatahtlikult raamatuid umbes pool klassist. Minu kogemuse järgi on see süvenev tendents. Küllap on siin oma roll ühismeedial ja internetil, mis meid info üleküllusega väsitavad. Kirjandus loob võimaluse aegluseks, kulgemiseks omas tempos. Internet ja digitehnoloogiad pole eos halvad, vaid need on tööriistad, mille kasu ja kahju sõltub kasutamisest: ka ÜDI kohta on sõna levinud suuresti tänu internetile.
Siiski on digimaailmal võrreldes vahetu suhtlusega puudu mõningad omadused. Seal on kõik abstraktne: sa ei näe enda ees inimest, vaid tema pilti, ega kuule vestlusaknas ta häält. Inimesed on sotsiaalsed olendid, kelle keha reageerib füsioloogiliselt teiste inimeste lähedalolule – paistab, et sellisest olust on aina rohkem hakatud puudust tundma. Julgen seda väita, sest ÜDIst on leitud vahvaid sõpru, kellega vestelda ja jagada kirjanduslikke kogemusi – niisugust kogukonda on otsitud. Meie ettevõtmised ei ole kinnised ja ainult TLÜ inimestele, vaid osaleda saavad kõik. See väljendub ka arvudes: 31. oktoobri seisuga on ÜDIs 59 liiget ja oma senisel 33 üritusel oleme kokku toonud sadu huvilisi. Uskumatu, et üks väike algatus on ühe aastaga nõnda laia kõlapinna leidnud, aga eks see ütle midagi nii noorte kui ka ühiskonna kohta.
Teine põnev tahk kooskäimiste juures on see, et igaüks saab siin avada oma perspektiivi ja esitada täpsustavaid küsimusi. Noored seisavad oma maailmavaate ja tõlgenduste eest, aga seejuures ei välista ka teistsuguseid maailma nägemise viise. Püütakse mõista ja arendada dialoogi. Noorte vestlusi iseloomustab kirglikkus, näiteks oli Rita Niineste seksuaalsuse filosoofia loengut raske ette nähtud ajal lõpetada, kuna küsimusi ja mõtteid aina tuli juurde, nii et lõpuks pidid arutlejad valguma koridori. Või siis viimane kirjandusnurk, kus käsitlesime Friedrich Nietzsche „Nõnda kõneles Zarathustra“ esimest peatükki, mille vastuoluline olemus kutsus vestlejates esile vastandlikke arvamusi, kuid ka siis jäi õhustik soojaks ja mõistvaks. ÜDIsse tullakse paljudelt erialadelt, see omakorda rikastab dialoogi: enamik on humanitaarid, aga meie koosviibimistel on käinud ka matemaatika-, pedagoogika-, visuaalsete kunstide ja isegi tehnikaülikooli tudengid. See on värskendav nähtus polariseerunud maailma taustal, kus tundub, et ongi ainult äärmused ja dialoog on võimatu. Ei ole võimatu – noored on lootusrikkad, lahendustele orienteeritud. Niisugune seltskond on tohutult inspireeriv.
Noorte kirjandushuviliste ühendusi tuleb juurde
Eestis on ÜDI üks värskemaid kirjandushuviliste noorte ühendusi, aga mitte ainuke: Tartu ülikoolis tegutseb juba aastaid kirjandusring Ellips ja Eesti Kirjanike Liidu all noortesektsioon (EKLN). Samuti korraldab kirjandusüritusi ajakiri Värske Rõhk. Kahjuks mul puudub ülevaade, kas ja kui palju kirjandusühendusi Eestis veel eksisteerib. Kindlasti neid on. Äsja nägin Facebookis teadet Tallinnas Ülase keskuses tegutseva noorte uue raamatuklubi kohta. Siiski – ÜDI, Ellipsit ja EKLNi eristab samalaadsetest see, et meil on käe-jala juures kirjandusteadlased ja kirjanikud. See ei ole muidugi vältimatu eeldus – innustan teisigi noori kirjandusühendusi looma ja omavahel sidet hoidma. Just väiksemates kohtades oleks neid iseäranis tarvis. ÜDI teeb koostööd nii Ellipsi kui ka EKLNiga ning oleme valmis uuteks koostöövormideks ja ideedeks – meiega tasub julgelt ühendust võtta.
Samal ajal ei taha ma siin tekitada dualistlikku eristust: noored ja vanad. ÜDI üks eesmärke on siduda noori entusiaste ja kogenud inimesi. Meie noorim liige on gümnasist ja vanemad on ülikooli lõpetanud. Põlvkondade sidumiseks on seni olnud suurim pingutus „Röögatus!“, kus tõime kokku eri taustaga ja eri vanuses inimesi nii esinejate kui ka kuulajate hulgas: näiteks esinesid konverentsil vaheldumisi tudengid ja kirjandusteadlased. Vaja on igaühe panust ja kedagi ei tohi vanuse vm tõttu välja jätta. Maailm vajab dialoogi.
Miks korraldada kirjandusfestivali?
Milleks on vaja veel üht kirjandusfestivali, kui neid on Eestis juba üle kümne? „Röögatus!“ tähistas formaalselt ÜDI esimest aastapäeva, aga siin on ka laiem mõõde: me tahame ise midagi korraldada, katsetada uusi formaate, tutvustada oma tegemisi avalikkusele ja tuua inimesi kokku.
See pole nii lihtne, sest teeme seda kõike õpingute kõrvalt, vabatahtlikult ja puhtast entusiasmist. ÜDI-l ei ole ülikoolis kokkusaamisteks oma ruumi, on ainult üks laonurgake. Närvidele ja vaimsele tervisele on see korralik väljakutse, aga tulemused on piisavalt ägedad, et meid üha uuesti motiveerida. Me saame väärtuslikke kogemusi ja kohtume põnevate inimestega, kellega edaspidi käia ühist teed.
Just nõnda festivaliga läkski. Saime päeva jooksul üha uuesti ja uuesti tohutult positiivset tagasisidet: ettekanded olid huvitavad, esinejad pidasid ajakavast kinni, seltskond oli tore jne. See tegi südame härdaks ja vabastas viimased paar nädalat valitsenud pingest. Veel üks põhjus, miks korraldada festivali, isegi kui selle eest tasu ei saa: see arendab Eesti kirjanduselu. Mitmed avaldasid lootust, et sellest saab TLÜs iga-aastane traditsioon. Seda meiegi.
Kirjandusfestivale on tarvis, sest need loovad dialoogi, toovad kokku sarnaste huvidega inimesed ja annavad ülevaate, millega tegelevad nii noored kui ka vanemad literaadid. Formaat, kus esinevad vaheldumisi juba kogenud ja nooremad kirjandusteadlased, loob dialoogi põlvkondade vahel, mis omakorda hõlbustab tudengielu – õppejõud pole enam kauged olendid kusagilt teisest dimensioonist, vaid samuti inimesed, kellega saab vestelda ja kellelt alati nõu küsida. Festivali vastukaja kinnitab, et midagi niisugust oli väga vaja.
Kõige tähtsam on see aga noortele endile. Me soovime näidata ja ka tõestada, et kirjandus ei ole surnud – see on ÜDI moto, mida iga uue üritusega üha uuesti kinnitame.
* Vt https://www.ydi.ee/
