Eesti Nüüdismuusika Keskuse kutsel käis siin Soome juhtiva nüüdismuusika festivali „Musica nova“ kunstiline juht Tuuli Lindeberg. Soome publik ja muusikakolleegid hindavad Tuuli Lindebergi nii varase kui ka nüüdismuusika esitajana. Ooperilauljana eelistab ta rääkida endast kui muusikust, kelle instrument on tema hääl. Sõltumatute nüüdis- ja varajase muusika produktsioonide kõrval õpetab Lindeberg Sibeliuse akadeemias. Ta on esinenud mitu korda Tallinnas, viimati 14. septembril koos Anna-Liisa Elleri ja Taavi Kerikmäega. Vestlesime Tuuliga nüüdismuusikast ja nüüdisooperist, selle olukorrast ja muredest, sealhulgas rahastusest.

Tuuli, olete osalenud paljudes Soome nüüdisooperi produktsioonides ja nüüd olete festivali „Musica nova“ kunstiline juht. Millised on festivali võimalused ajaloolise repertuaari kõrval nüüdisooperi kõlapinda laiendada?

Esiteks räägin festivalijuhi vaatenurgast. Nagu enamik klassikalise muusika festivale, keskendub ka Helsingi „Musica nova“ kontsertide korraldamisele. Meil pole vahendeid ooperite või lavastuste välja toomiseks, kui just ei ole tegemist mitme partneri koostööprojektiga. Harilikult on meil iga aasta festivalil olnud vähemalt üks lavastus, kas kammer­ooper, tantsulavastus või midagi sellist. Seda on tavaliselt rahastatud nii, et mõni Soome eraõiguslik kultuurifond annab raha sõltumatule kunstirühmitusele või -kollektiivile ning minu festival on toiminud lavastuse turundus- ja kommunikatsiooniplatvormina.

Soome Rahvusooper oli varem „Musica nova“ üks põhikorraldajaid ning kaasprodutseeris igal festivalil oma väiksemal laval ühe kammerooperi, kuid eelmisel aastal loobus rahvus­ooper sellest omadel põhjustel. Ma austan seda otsust muidugi täielikult, kuid on kahju, et minu festival ei tee enam koostööd meie riikliku kultuuriinstitutsiooniga. „Musica nova“ põhikorraldajate koosseisu muutumises pole aga midagi ebatavalist ega dramaatilist – enne minu aega on olnud palju eri perioode.

Laulja seisukohast võiksin öelda, et laulja ruum ja roll võib institutsionaalses keskkonnas olla piiratud, kuid vabakutseliste lavastuste puhul on sageli võimalik tunda end kunstilisse protsessi rohkem kaasatuna. Mulle meeldib väikeste nüüdisaegsete kammerooperite marginaalses, peavoolust väljaspool olevas valdkonnas just kunstiline vabadus. Seda tahaksin toetada ka oma festivali tööga, kuid selle žanri tingimused ja rahastamine muutuvad üha raskemaks.

Väikesed vabakutseliste rühmitused võivad keskenduda ambitsioonikamale või eksperimentaalsemale ainesele, kuna selliseid lavastusi rahastatakse sageli toetuste abil – seega ei põhine eelarve suure piletitulu ootusel. Kuid isegi väikeste kammerooperite puhul on professionaalse lavastuse jaoks vajaliku rahastuse hankimine muutunud üha raskemaks. Ja lisarahastust on tõesti vaja – vabakutselise kammerooperi lavastuse kulusid ei ole võimalik katta pileti­müügist.

Kas Soome Rahvusooper tellib ja esitab soome nüüdisoopereid?

Muidugi. Minu arusaama järgi on uute soome ooperite toetamine rahvusooperile seadusega pandud ülesanne. Seal esitatakse soome oopereid regulaarselt pealaval, nii traditsioonilisi kui ka nüüdisoopereid. Igal aastal või üle aasta esietendub seal üks uus soome ooper. Siiski kahtlustan, et Soome Rahvusooperis on olukord sama nagu tänapäeval igas sama suurusega ooperiteatris: sellise teatri ülalpidamine on nii kallis, et pealaval piisava piletimüügi huvides tuleb uute ooperite puhul leida tasakaal paljude eri aspektide vahel ja teha kunstilisi valikuid, mis põhinevad mõnikord muudel kriteeriumidel kui ainult muusikaline sisu.

Kui vaadata viimaste aastate Põhjamaade ja Euroopa ooperiteatrite pea­lavade jaoks tehtud tellimusi, hindaksin enda (tunnistan, et rangelt muusikavaldkonna) seisukohast, et mõned heliloojad on valitud pigem konservatiivselt ja mõned tellimused ei ole kujundatud rangelt muusikalistel alustel, vaid püüdes jõuda uue ooperipublikuni – see on klassikalises muusikas sama oluline teema. Siiski mõistan ka neid valikuid. Paljude muusikute jaoks on muusika esikohal, kuid ooper ei ole ainult muusika. See on kallis mitme kunstiliigi live-etendus, mis nõuab palju spetsialistide tööd paljudes kunstivaldkondades. See vajab publikut, inimesi, kes ostavad pileteid ja tulevad tagasi uute elamuste järele.

Olen veendunud, et ooperiteatrid sooviksid lavastada rohkem nüüdisoopereid, kui ainult pileteid müüdaks rohkem. Savonlinna ooperifestivali kunstiline juht Ville Matvejeff ütles hiljuti, et ta sooviks festivalil esitada rohkem soome oopereid ja tellida uusi teoseid, kuid ta ei saa seda teha, kuna lavastused ei näi müüvat. Mul on hea meel, et Soome Rahvusooperis on viimasel ajal olnud paar suurepärast nüüdisaegset ooperiteost, mis müüdi välja: Kaija Saariaho „Innocence“ ja Aleksandr Raskatovi „Loomade farm“. Soome publik armastas neid.

Piisava arvu piletite müümine mitmeks suure saali etenduseks on suur katsumus, olenemata sellest, kui palju vahendeid turundusele ja kommunikatsioonile eraldatakse. Mõnikord märkan kunstnike seas veendumust, et kui me suurendame turunduseelarvet, suureneb publiku arv lõputult. Kahjuks ei usu ma, et see siin Euroopa osas kehtib – selle žanri publiku arvul on ülempiir.

Soome Rahvusooper on just käivitanud nüüdisooperi laboratooriumi. Neli töörühma, kuhu kuuluvad helilooja, libretist ja lavastaja või dramaturg, loovad igaüks 15–20 minuti pikkuse miniooperi ning pärast ühe aasta pikkust koostööd, juhendamist ja nõustamist kantakse need miniooperid ette. Leian, et see on põnev algatus ja ootan põnevusega lõpptulemust. Siiski ei saa ma jätta mõtlemata, kas see helde rahastus, mille meie peamine ooperiteater Soome Kultuurifondilt sai, mõjutab meie kiduvat vabakutseliste tööpõldu: kas tulevikus tehakse vähem vabakutseliste lavastusi, kusjuures Soome vabakutselistel kunstnikel on vähem töövõimalusi ja võimalusi arendada oma oskusi täispikas lavastuses?

Eestis käib arutelu uue ooperimaja ehitamise üle, kuna praegust 900 kohaga saali peetakse ebapiisavaks nii publiku mahutavuse kui ka akustika tõttu ja orkester vajab väidetavalt rohkem ruumi.

Tegelikult on 900 kohaga saal laulja seisu­kohast just sobiva suurusega, et publikuga suhelda ja kontakt luua. Tavaliselt unistavad just orkestrid ja dirigendid suuremast saalist. Orkester on muidugi ooperiteatri kroonijuveel ja väärib kindlasti häid töötingimusi.

Kui Helsingi praegune ooperiteater projekteeriti ja 1993. aastal avati, oli orkestril lõpuks piisavalt ruumi. Vanast keiserlikust Aleksandri teatrist, kus oli alla 600 istekoha, tänapäevaseks 1300 istekohaga teatriks oli järsk pööre nii orkestrile, lauljatele kui ka publikule. Uues teatris kõlab orkester kahtlemata suurepäraselt, kuid pean ütlema, et paljudele lauljatele, eriti lüürilistele või noortele häältele on pealava akustika väga nõudlik. Tuleb laulda üsna valjusti ja seepärast väga mõistlikult, vastasel juhul võib hääl hakata keskmises registris liiga vara halvenema. Üldiselt saavad meeshääled (loomulikult rohkem rinnakõlaga hääleaparaadiga) Helsingi pea­laval paremini hakkama, kuid lauljatele on see siiski proovikivi.

Olete ilmselt mõelnud, kuidas me sellesse olukorda jõudsime ja miks nii publiku kui ka professionaalide esteetilised eelistused soosivad muusikat, mis on, nagu te kirjeldate, ligipääsetav. Kas põhiküsimus on muusikas endas või on mängus veel midagi muud?

Võib-olla on asi selles, mida üldiselt ooperietenduselt või klassikalise muusika kontserdilt oodatakse. Kindlasti on inimesi, kes lähevad sinna nagu nädala­lõpureisile Pariisi, luksuslikule kruiisile või uhkesse spaasse – et kogeda midagi meeldivat ja rahulikku, mis loob erilise meeleolu, ühtlasi kohtuda sõpradega ja nautida esteetiliselt ilusat kogemust. See võib olla veelgi rahuldust pakkuvam, kui nad tunnevad muusikat või lugu juba varem või kui esineb nende lemmikartist. See on täiesti sobiv viis live-esituse nautimiseks – kuid kindlasti on kunstis midagi enamat?

Kunstnikele on ilusate helide ja vaate­mängu loomine vaid väike osa sellest, mida nad suudavad või ka tahavad teha. Kunst ei ole ainult meelelahutus, ilu, mõnus äraolemine ja virtuoossuse demonstreerimine – see on ka meie inimlike puuduste, hapruse, ebatäiuslikkuse, nõrkuse, julmuse, valu ja tumeda poole uurimine ja tunnistamine. Kõik ei ole valmis ega soovi sellega klassikalises muusikas silmitsi seista. Hoolimata sellest, et tänapäeval kaldutakse üha rohkem vaatama maailma majanduse, kasumi, raha ja finantskasvu seisu­kohast, peame mõtlema ka sügavalt inimlikele väärtustele ja moraalile, mis on tähtsad igale kultuurile ja rahvale: kuidas ühiskonnana hakkama saada, mida peame elus tähendusrikkaks, küllaldaseks, vastuvõetavaks, mõistlikuks või võitlemisväärseks, kuidas üksteist armastada ja austada, kuidas edendada tähendusrikkaid suhteid ning luua ja säilitada kogukonda … Neid teemasid ei saa käsitleda majandusterminites või arvudes, aga nendega saab tegeleda kunstis.

Siis igavene teema – esteetilised valikud. Väidan, et nüüdismuusika esteetikale avaldavad mõju järgmised tegurid: iga riigi praegune kunstide rahastamissüsteem, eriti avaliku ja erarahastuse tasakaal, ning uuele muusikale kättesaadav proovide aeg, eriti orkestrimuusika puhul.

Üldiselt võib öelda, et riikides, kus avaliku sektori rahastus – näiteks linna, liidumaa ja ka valitsuse poolt – on helde, saavad heliloojad ja esinejad endale lubada kõrge kunstilise terviklikkuse ja vabadusetunde säilitamise, nad saavad töötada inspireeritult ja keskendunult ega pea tegema esteetikas suuri kompromisse. Neil on privileeg arendada aja jooksul välja oma isikupärane helikeel. Ka orkestrid saavad neis riikides tavaliselt veidi rohkem prooviaega, mis võimaldab harjutada ja esitada keerukat ja nõudlikku nüüdismuusika repertuaari.

Teisalt riikides, kus kunsti rahastatakse peamiselt erasektori ja rikaste eraisikute abiga, kaldub muusikaline esteetika ligipääsetava ja kergemini omastatava muusika poole, mõnikord meelelahutusmuusika või muusikateatri žanride poole. See ei ole seotud ainult rahastajate rahulolu tagamisega, vaid ka orkestrite sageli lühema ja optimeeritud prooviajaga: muusika peab olema tõhusalt läbi töötatud ja esituseks ette valmistatud lühikese proovigraafiku jooksul. Siin võidakse „keerulise“ või „intellektuaalse“ esteetikaga heliloojaid, kelle teoste väärtustamiseks on vaja rohkem prooviaega ja mitu kuulamiskorda, pidada liiga akadeemiliseks, äärmuslikuks ja eksperimentaalseks.

Ma ütleksin, et teatris ja tantsus on publiku ootuste ja pakutava vahel vähem konflikte. Muusikas, eriti klassikalises muusikas on aga selline vastuolu selgemini märgatav.

Minu kogemuse järgi on tantsu- või sõnateatris palju tähtsam luua iga kord midagi uut, ja sealne publik ootabki seda. Klassikalises muusikas, pärast peaaegu sada aastat tagasi alanud salvestustööstuse tõusu, on sama teose üha uuesti ja üsna identsel viisil esitamine muutunud peavoolu ettekandenormiks. Suur osa meie püsipublikust naudib klassikalistel kontsertidel käimist ning tuttavate ja lemmikteoste korduvat kuulamist. Sageli kuulavad inimesed sama muusikat ka kodus salvestistelt. Salvestistega „treenitud“ publikule võib kontsert või etendus, kus esitatakse neile varem tundmatut muusikat, tunduda veider või ebamugav. Pealegi, kui muusika on esteetiliselt „kummaline“ või kui ei suudeta mõista muusikalisi parameetreid, mis võivad olla tuttavad ajaloolisest repertuaarist – näiteks harmoonia, tonaalsus, meloodia või rütmimustrid –, võib kogemus olla liiga koormav ja negatiivne. Ma arvan, et see kitsaskoht tuleb meil lahendada, et leida nüüdismuusikale uut publikut.

Räägime üleilmsetest suundumustest. Euroopas ei ole üldiselt kerged ajad, mitte ainult kultuuri valdkonnas. Millisena näete lähitulevikku?

Kardan, et valitsuse toetus kunstile Euroopas väheneb ja peame leidma eri rahastamisvormide vahel uue tasakaalu. Erarahastusele üleminek ei ole kunstmuusika puhul lihtne ega ideaalne lahendus. Kahjuks võivad muudatuste käigus mõned klassikalise muusika institutsioonid laguneda, eriti palju võivad kaotada väikesed keelealad. Arvan, et praeguse üleilmse majanduse puhul ei võeta arvesse väikeste keelealade, näiteks Soome või Balti riikide, spetsiifilisi katsumusi üheski valdkonnas. Meie keel ja kultuur ei jää üleilmses mängus ilma avalike fondide investeeringuteta ellu. Meie piiratud ressurssidega ei ole mingit võimalust angloameerika kultuuriimperialismiga konkureerida. Arvan, et just seepärast vajame selles Euroopa osas avalikku rahastust ja riiklikke kultuuriasutusi ning tugevat kollektiivset otsusekindlust toetada oma keelt ja kultuuri.

Klassikalise ja orkestrimuusika kese peavoolu repertuaaris hakkab nihkuma Euroopast Aasiasse, sest neil on rohkem vahendeid, publikut, suurepäraseid muusikuid tänu nende kultuuris eelistatud rangele tööeetikale, mida on vaja professionaalse karjääri saavutamiseks. Samuti hinnatakse seal üldse kultuuri, kunsti ja haridust kui vahendit, mis arendab rahva hinge ja vaimu. Euroopas ja USAs oleme minu arvates selle tahu mõningal määral minetanud.

Siin Euroopa kirdeosas peame jätkama võitlust kultuuri, hariduse, meie rahvuskeelte, tsiviliseeritud väärtuste ning kunsti vabaduse ja sõltumatuse eest.

Me peaksime toetama ja tarbima kultuuri oma lähiümbruses: käima kontsertidel, kunstinäitustel või teatrietendustel, mida korraldavad meie regionaalsed ja riiklikud institutsioonid ja organisatsioonid, ostma raamatuid oma ema­keeles.

Me peaksime hindama ja väärtustama seda, mida ei saa sõnadega väljendada: kunsti nähtamatut, immateriaalset, maagilist külge ja akustilise live-esituse ainulaadsust. Tehisaru või digitaalsed platvormid ei suuda seda minu arvates kunagi ületada. Ühised elamused loovad ja tugevdavad kohalikke füüsilisi kogukondi, mitte digiplatvorme ja näiliselt ühiseid veebikogemusi, mis paradoksaalsel kombel paistavad soodustavat üksindust ja vastandumist. Me vajame elavat suhtlust, et edendada oma lähikonnas vastastikust usaldust, armastust, lootust, rahu ja loovust. Kunst, nüüdis­muusika ja ooper on selleks hädavajalikud vahendid.

Tõlkinud Maria Mölder