10. oktoobril oli põhjust sattuda vähemalt mõõdukasse muusikalisse elevusse, sest Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ette tuli pianist Kirill Gerstein, keda parimad kontserdipaigad üle ilma aina tagasi ootavad. Paari aasta eest andis ta koos Berliini Filharmoonikute ja dirigent Kirill Petrenkoga välja Sergei Rahmaninovi 150. sünniaastat alla jooniva albumi, mida võib kõigiti tunnustada tooniandva panusena. Rahmaninovi loomingut esitas Gerstein ka nüüd ERSOga, Olari Eltsi juhatusel kanti ette helilooja kolmas klaverikontsert. Rahmaninovi oopuste tüsedast reast oli kavas veel kolmas sümfoonia ja kokku andsid need küll kaunis kaaluka laengu.
Luule ja vaoshoitud väljendus
Kontsert algas Evelin Seppari värske teosega sümfooniaorkestrile, selle luulelennuline pealkiri andis juba mingi tundetooni kätte ka enne avataktide kõlamist. Pealkiri „… viimase siiluni tagasi“ olevat saanud tõuke Jaan Kaplinski 1976. aastal kirjutatud luuletusest „Aga mina tahan õhk olla“, mille lõpusõnad leidsidki koha orkestriteose pealkirjana. Selle varjust ei maksa otsida Kaplinski luuleridade tõlget muusikasse, pigem tasub nautida teost kui iseseisvat muusikalist poeesi. Muide, Evelin Seppari senises loomenimistus on puhtakujulisem orkestrimuusika esindatud vaid nelja teosega: klarnetikontsert „Kraft“ (2023), akordionile ja orkestrile loodud „and stars moon sun fall rise come go“ ehk „ja tähed kuu päike loojuvad tõusevad tulevad lähevad“ (2015), samuti ligemale kümnendi vanune orkestritöö „Pilved“ (2015) ja nüüd siis lisandus värske poeetiline uudisteos. Mis hakkas selle juures kõrva?
Esmajoones avaldas muljet hea maitse materjali tundlikul piiramisel. Orkestrile kirjutades tabab heliloojaid vahel kihk valada mõne minuti sisse kõik väljapääsu otsivad värvikad ideed, ent Evelin Seppar on ülesandele lähenenud targa diskreetsusega. Teose avab meisterlik helisev-kõlisev žest, mille moodustavad puhk- ja löökpillide alla tormlev voog ja keelpillide staatilised flažoletid – osav ja avanguks tähelepanu püüdev kõlaline leid. Edasist kulgu jäävad kandma eri vältustes kohakuti asetatud noodikorduste mustrid, mis paisuvad ja taanduvad. See kõik on justkui sissejuhatus järgnevale episoodile, milles avaldub midagi passacaglia-laadset. Madalate pillide kanda on korduma kippuv liin, mis siiski ei osutu identselt korduvaks mustriks. Kolmanda episoodina püüab kõrv kinni klaveri ja keelpillide koostöise trioolide rannikujoone, millele tasahilju lisandub klarneti voolujooneline kontuur, aegamisi liituvad teisedki puupillid. Asja arenedes kujunevad välja iseseisvad ja selgelt eristatavad kihid. Tähelepanu haaravad oma pikanoodiliste paisutustega nüüd vaskpillid, mis justkui püüavad kogu mäsleva faktuuri vahel säilitada rahu ja tasakaalu. See rahu on edasise taustal märgilise tähtsusega. Teose lõpmises episoodis kehtestubki pikkade nootide paisumise ja vaibumise läbi rahunev ja peaaegu nagu ärevushoost taastuv nokturn – öine ja õhuline hingamise kiige.
Heast kõlast ja kirurgiast
Kõrva lõikavate ja paitavate kooskõlade spektril paistab Seppar kalduvat tollesse malbemasse serva, olemata seejuures tuim tõestatult ilusa kliiniline vormistaja – jah, neid on meie muusikas ka! Ja küll nad ajavad haigutama! Nonde muusikaliste ilukirurgide töödes puudub inimlik hingus, mida Seppari muusikas paistab õnneks jaguvat varuga. Päris ilma kirurgiata ei saa siiski ka Seppar, kes osavasti lõikab ära muusikaliselt liigse ja õmbleb tihedaks vahendite piirid, et leida vähesest paljut. Ja see on tal värskes uudisteoses õnnestunud suurepäraselt, tulemuseks mõjuv ja haarav orkestritöö, mida võiks ja saaks eri puhkudel pruukida veel ja veel.
Hea kõla tõeline musternäidis on ka muusikaõhtu peategelane Sergei Rahmaninov. Sel korral oli aga Olari Elts kava kokku pannes läinud õige riskantsele rajale, sest küllap oleme kõik tähele pannud tõika, et Rahmaninovi „kolmandad“ pole mingil põhjusel kaugeltki samavõrd armastatud, kui on tema „teised“ – nii klaverikontsert kui ka sümfoonia. Miks?
Südamete võtmed ja pingutuse paradoks
Kui Rahmaninovi teine klaverikontsert pakub vahetut sidet oma lopsaka melodismi, lüürilise kõlapildi ja mingi tundelise läbipaistvusega, ongi südamete võti juba käeulatuses. Seevastu kolmas on punutud pingsamalt, sissepoole avarduv, emotsionaalselt nõudlikum ja nüansseeritum. Kolmas klaverikontsert justkui kehastab kedagi, kelle võidud ja voorused on teada, aga keda ometi on raske armastada. Ent sellest hoolimata on tema seltsis hea, tema hoolikas ärakuulamine pakub lõpuks sügavat rahuldust.
Loova inimese alaline kaaslane on kunstilise pingutuse paradoks: mida tähendustest tihedamaks ja „suuremaks“ kasvab loodav teos või tekst, seda ahtamaks muutub tolle vahetu emotsionaalne ligipääsetavus. Pingutusele tuleb pingutuse lõhn ligi. Ja ometi on mõlemad vastandid ligitõmbavad: teine klaverikontsert kutsub meid enda lohutavasse embusesse, kolmas aga hoiab distantsi, ootab meie enese pingutust.
Selge see, et Rahmaninovi klaverikontsert nr 3 on igas mõttes tüse teos, mis nõuab solistilt nii sportlikku võhma kui ka nobedat virtuoossust, aga ühtlasi ka kõlaküllast ja täpselt juhitud orkestrit. Pealegi on see teos ka kontsertide kategoorias pikemate servas – ligemale 45 minutit. Ehk seegi ülevoolav mõõt võib olla üks põhjus, miks too pole nii populaarne kui helilooja mõnedki teised teosed. Õnneks on Kirill Gerstein sobivalt väljendusjõuline solist ning nõudlik suurteos oli kahtlusteta kindlates kätes. Gersteini muusikaline osavus mõjus otse hämmastavalt nagu ka ta mängu jõulised jooned. Seejuures on ta väline olek stoiline ja hoolimata kohatisest muusikalisest ilutulestikust ei ole tema esituses midagi valel moel välist. See sisendas usaldust.
Kõik kolm osa esitasid ERSO-le küllalt kompromissituid nõudmisi – esimese osas kõikuvast ja voogavast tõsidusest kuni tormilise finaalini. Keelpillid aitasid erksa ja hea kõlatajuga luua Rahmaninovile iseloomuliku suurejoonelise kõla, samal ajal kui metsasarved sekkusid kohati lausa kiiduväärse värvikusega. Igas osas on klaveri pikad soolokadentsid ning ka lühemaid soololõike, kus solisti saadavad episoodiliselt väikesed pillirühmad. Suuremas osas õnnestusid need meisterlikult.
Esimene osa rahuneb vaikseks ning teine osa (adagio) algab aeglase keelpillide sissejuhatusega, ent solisti muusikaline kõnelus muutub peagi elavamaks – klaveri kiiremad käigud justkui vabanevad adagio ahelatest. Nagu selles kontserdis tihti, on orkestripartii klaveriga võrreldes pisut sunnitult vaoshoitum – pizzicato-keelpillid koos fagottide ja klarnetitega. Metsasarved ja teised puhkpillid omandavad enesele taas aeglase teema, enne kui klaver katkestab ja alustab finaali ilma pausita. Sünkopeeritud algus libiseb aeglasematesse, lopsaka kõlaga keelpillide rüppe, kuni klaver toob kuuldavale virtuoosse minikadentsi, mida saadavad keelpillid ja vaikselt kõlavad timpanid. See vahehetk eelneb täisorkestri hiilgavale apoteoosile: trompetid, tromboonid ja tuuba säravad, samal ajal kui keelpillid tõusevad kõrgele ning teos tormab jooksujalu finišisse. Oivaline mäng Kirill Gersteinilt ja ERSO-lt pälvis tänuliku publiku entusiastliku imetluse.
Pärast nii mahukat ja poeetilist teost osutus lausa võimatuks end uuesti koguda, et kogeda ka Rahmaninovi kolmandat sümfooniat täie vastuvõtuvõimega. Ei aidanud isegi vaheaeg oma rõõmustavate kohtumistega ja hoogsad vestlused tuttavatega. Ent ka Rahmaninovi kolmandast sümfooniast jäi siiski kogukas ja igati sümpaatne üldmulje, mida õnneks aitab detailides taaskogeda ERSO TV või Klassikaraadio ülekanne, mis mõlemad on ka post factum igaühele kättesaadavad. Saadagu need siis kätte, sest seal tõesti on, mida (taas) kogeda.
