Filmifestivali „Festheart“ korraldajatele sai juba üheksandat aastat järjest esitada traditsioonilise küsimuse, miks pole ometigi väikelinnast Rakverest kosmopoliitsemasse Tallinna kolitud. Oleks ju pealinnas otsekohe mitu korda rohkem (LGBT+) publikut! Aga ei, festival ajab oma kväär-jonni edasi, võõrustades igal aastal sügise alguses rahvusvahelist filmifestivali kompaktselt just hubases Rakvere Teatrikinos.
Filmifestival on oma algusaastatel loksunud sinna-tänna: eriseansse on korraldatud Kuressaares, Pärnus, Narvas ja Tartus. Seda on saatnud konservatiivselt provintslikud LGBT+-vastased protestiaktsioonid ja skandaalikesed. Nüüdseks on Rakveres nädalavahetusel näidatava eel võimalik täismahus filmiprogrammi vaadata ka Tartu Elektriteatris. Rakvere ja Tartu festivali toimumiskohtadena on omavahel kenasti sünkroonis. Filmigurmaanile peaks selline lahendus hästi sobima, kuna nii saab vajadusel mõlemas linnas terve rehkenduse asemel pool teha.
Festivali avafilmiks oli tänavu Berliini filmifestivalil parima filmi Kuldkaru võitnud Norra suurekssaamislugu, psühholoogiline draama „Unistused“1, viimane osa režissöör Dag Johan Haugerudi triloogiast, kuhu kuuluvad ka „Seks. Meeste jutud“ ja „Armastus“2. Filmis on käsitletud psühholoogiliselt peenelt ja oskuslikult teismelise tüdruku (Ella Øverbye) armumist keskkoolis prantsuse keele tunde andvasse vanemaealisse naisõpetajasse (Selome Emnetu). Vastuolulisele teemale on lähenetud teismelise tüdruku maailma kaudu õrnalt, taktitundeliselt ja täiskasvanulikult. Kuldkaru võit Berliinis oli Norra filmiajaloos esmakordne.
Avapäeva lõpetas Rumeenia filmi uut lainet esindava Emanuel Pârvu draama „Kolm kilomeetrit maailma lõpuni“3, mis räägib teismelisest noormehest (Ciprian Chiujdea), kes langeb suvel oma kodukülas käies homofoobide peksu ohvriks. Väikeses kalurikülas tunnevad kõik üksteist ning seetõttu kulgeb tegevustik õigluse jaluleseadmisel spiraalina absurdi. Rumeenia esitas filmi läinud aastal ka võõrkeelse filmi Oscarile kandideerima, mis on ääretult julge samm, arvestades riigi konservatiivset suhtumist LGBT+-kodanikesse. Norra „Unistuste“ ja Rumeenia filmi „Kolm kilomeetrit maailma lõpuni“ LGBT+-teismeea teemakäsitluse kontrastsus võis nii mõnegi kinokülastaja une röövida.

Laupäeval sai vaadata kaht Argentina filmi. Esimene oli mustvalge arthouse-draama „Kutsu, kutsu“4. Sõpruse hülgamise temaatikat lahkavas filmis kujutatakse homoseksuaalset meest võpsikus hulkuva kodutu koerana. Kas meeste omavaheline soojus ja lähedus ilma seksuaalse aktita on võimalik? Film võib peavoolufilmide nautijatele jääda arusaamatuks, ent arthouse-filmi huvilistele võis tegemist olla festivali huvitavaima teosega. Teisena linastus komöödia-draama „#300 kirja“5, mille kergemeelsem lugu paljastas ootamatult geisuhte lõpetanud noore poeedi silmakirjalikkuse, kuigi kuni filmi lõpuni mängiti kaardile, et suhte purunemises oli süüdi justkui kulturismihuviline mees.
Põneva avastuse pakkus täispikk fantaasiarikas ja värvikirev muusikaline ulmeanimatsioon „Kosmose lesbiprintsess“6, mis viib vaataja seiklema kauges geilaktikas asuva Clitopolise planeedi lesbikuningannade tütre Saira enesekindluse leidmise radadele. Animatsioon on originaalne, armas, humoorikas, käsitledes seksuaalvähemuste teemat lõbusalt ja kergelt didaktiliselt.
Brasiilia režissööriduo Filipe Matzembacher ja Marcio Reolon tutvustasid Rakveres kohal olles oma uut erootilist trillerit „Öine lava“7. Filmi süžee on melodramaatiline ning režissöörid pole end šokeerivalt puänteerivate võtetega tagasi hoidnud. Lugu linnapeaks kandideeriva poliitiku, kes pole veel kapist välja tulnud, ja karjääri alustava näitleja vahel jõuab sõna otseses mõttes valgustavalt üle võlli kliimaksini. Filmitegijad esitlesid nüüdseks kohtulikult süüdi mõistetud paremäärmuslasest presidendi Jair Bolsonaro ajal rahastuse kindlustamiseks otsustajatele heterosõbralikuma käsikirja, mis hiljem kväär-radikaalsemaks ümber kirjutati.
Pühapäeval võis näha Prantsusmaa ja Luksemburgi koostöös valminud psühholoogiliselt ja emotsionaalselt valusat draamat „Armasta mind õrnalt“8. Film näitas traditsioonilisest peremudelist ja väikekodanlikust elust välja astunud naise (Vicky Krieps) eneseavastuse teekonda lesbinaisena, kirjanikuna ning keerukat võitlust lapse hooldusõiguse nimel kontrolliva ja manipuleeriva eksmehega. Film pakub emotsionaalset raputust, kuid korrutab narratiivselt ühte ja sama, midagi eriliselt uut lisamata. Siiski, film pälvis hõbedase koha festivali publiku lemmikuna.
Publiku lemmiku tiitli pälvis sel aastal aga Islandi südamlik komöödia-draama „Kummalised kalad“9. Tänavuse programmi filmidest sobitus see Eesti konteksti kõige paremini, sest on ju Island Eestist veelgi väiksema rahvaarvuga riik, mis tähendab, et väikesearvuline on ka sealne LGBT+-kogukond. Filmi keskmes on keskealine heteromees (Björn Jörundur Friðbjörnsson), kellel tuleb päästa oma abielu ning aktsepteerida väikeses kalurikülas oma parima sõbra Björni (Arna Magnea Danks) muutumist transnaiseks Birnaks. Filmiloo teebki huvitavaks eluraskustes valge heteroseksuaalse keskealise islandi mehe asetamine pearolli.
Festivali lõpetas arvatavasti rahvusvaheliselt kõige enam tähelepanu pälvinud „Kväär“10. Luca Guadagnino filmis teeb särava rolli Daniel Craig, kes kehastab narkootikumidega, alkoholiga ja oma homoseksuaalsusega kimpus kirjanikku William S. Burroughsit. Leedus saatis filmi oodatust väiksem kassatulu, sestap pole see tänini Eestis kinolevisse jõudnudki – ja sellest on tuline kahju.
Üheksandat korda toimunud festivali „Festheart“ programm sisaldas kunstiliselt ambitsioonikaid ja kõrgetasemelisi filme, mille temaatiline ning žanriliselt eklektiline kontrastsus pakkus intelligentset ja emotsionaalset mõtteainet seansijärgseks mõtiskluseks ja läbitunnetamiseks. Seksuaal- ja soovähemuste teemasid käsitleva väiksemahulise filmifestivali puhul ongi keeruline saada tasakaalu näitamisele tulevate filmide žanriline ja kunstiline osakaal. Tänavu oli kaalukauss kaldu väärtfilmide suunas ning romantiliste komöödiate ja armastuslugude näitamisele ei keskendutud. Loodetavasti jõuab nii mõnigi festivalil nähtud väärtfilm kas või ETV2 programmi.
Kuid kelle näoga on siis see LGBT+-filmifestival? „Festheart“ on festivali järelpeol Rakvere kultuurikeskuse keldrisaalis pärlikeed kandnud noormehe nägu. Ta otsustas närvilisena tundunud pealinnast kolida tagasi rahulikuma rütmiga sünnilinna Rakverre, kus ta elab koos samast soost elukaaslasega, tundes end kodulinnas turvaliselt ja toetatult. „Festheart“ on brasiillastest abikaasade ja loominguliste partnerite nägu: nemad elavad Berliinis, aga leidsid aega külastada Rakvere festivali enne oma filmi „Öine lava“ linastust Brasiilia olulisimal filmifestivalil Rio de Janeiros. „Festheart“ on uudishimuliku, empaatia- ja mõtlemisvõimelise kinokülastaja nägu.
1 „Drømmer“, Dag Johan Haugerud, 2024.
2 „Sex“, Dag Johan Haugerud, 2024; „Kjærlighet“, Dag Johan Haugerud, 2024.
3 „Trei kilometri pâna la capatul lumii“, Emanuel Pârvu, 2024.
4 „Perro perro“, Marco Berger, 2025.
5 „#300cartas“, Lucas Santa Ana, 2025.
6 „Lesbian Space Princess“, Emma Hough Hobbs, Leela Varghese, 2025.
7 „Ato Noturno“, Marcio Reolon, Filipe Matzembacher, 2025.
8 „Love Me Tender“, Anna Cazenave Cambet, 2025.
9 „Ljósvíkingar“, Snævar Sölvason, 2024.
10 „Queer“, Luca Guadagnino, 2024.