Kõigepealt ehitame, siis vaatame, kas tegevusi ja publikut jagub. Kui ei jagu, kehitame õlgu ja asume lammutama, et siis uuesti ehitada. Võiks arvata, et selline suhtumine on unustuse hõlma vajunud koos nullindate silmapiiri taha kadumise ja kauboikapitalismi taandumisega. Tahaksin näha, et suure ruumilise ja veel suurema rahalise mõjuga otsuste tegemisel on jõutud strateegiale ja mõjuhindamisele tuginevate otsusteni. Paraku mitte.

Veerand sajandit vana Rein Langi legendaarseks saanud ütlus „kuuldes sõna „kultuur“, haarab eestlane kellu järele“¹ kehtib kultuuriinvesteeringute aluspõhimõtte(lageduse) kokkuvõttena ka tänapäeval. Ikka arvatakse, et kultuur, sh kehakultuur, vajab õilmitsemiseks eelkõige taristut – oma maja. Kaks tosinat aastat tagasi oma riiki kiirustades üles ehitades oli õigustatud suhtumine, et enne teeme, siis mõtleme. Praegu tahame, et enne kellu järele haaramist mõeldaks otsused põhjalikult läbi ja oleks juba ette selge, et selleks ajaks, kui betoon on kuivanud, on teada, kas maja sai õigesse kohta, kas igapäevaselt ja suursündmuste vahelisel ajal sinna tegevust jätkub ja kas on raha nii hoone ülalpidamiseks kui ka töötajatele palga maksmiseks.

Mõjuanalüüs ja strateegiline vaatepunkt. Aga võta näpust! Kõrvalt­vaatajale paistab, et vähemasti sporditaristut – sel korral siis korvpalli megahalli – tahetakse rajada ikka samas vaimus. Kellelgi tekib visioon – just seda, just sellise suuruse ja funktsiooniga maja on hädasti vaja nii valdkonna arendamiseks kui ka regiooni majanduse käima tõmbamiseks. Visioon leiab mõttekaaslasi ja kõlapinda ning edasi läheb juba rebimiseks, kuidas arendus käima lükata, ilma et oleks analüüsitud ja laialdaselt arutatud, kas sellise funktsiooni ja suurusega, kõrvalt vaadates ka võrdlemisi spetsiifilise kasutuse ning siseruumiga, maja on üldse tarvis.

Olukorras, kus meil on avaliku raha kaasabil ehitatud ja aastakümneid raha- ja ürituste puuduses virelenud, kahjumit tootnud ja pankrotistunud suurhall Haabersti ringristmikul (mahutab umbes 2000 inimest)² ja Baltimaade suurima kontserdisaalina (1829 istekohaga) reklaamitav kontserdimaja südalinna kaubanduskeskuse keldris, millest kiviviske kaugusel on nii 7200 istekohaga linnahall (4200 kontserdisaalis ja 3000 jäähallis)³ kui ka 20 saali ning 1700 seisukohaga Kultuurikatel. Kruiisiterminalist, Krulli kvartalist, Eesti Näituste messikeskusest rääkimata.

Suuremate puhul on jutuks, et need on liiga prisked, et seal püsivalt sündmusi korraldada. Eriti valusalt puudutab see muidugi linnahalli, mis ei ela ega sure juba nullindate algusest, kui linna ja riigi investeeringuraha liigutati uue suurhalli ehitamisse, mitte olemasoleva mitmeotstarbelise kasutusega hoone renoveerimisse. Ja nüüd on lendu lastud idee, et vaja on 10 000 vaatajat mahutavat suurhalli ühe konkreetse ja harvaesineva ürituse korraldamiseks.

Mulle kui kõrvaltvaatajale paistab, et arutelu asukoha üle on alanud enne, kui on selgeks saanud, kas meil on just sellist megahalli vaja. Kas on kindlust, et üheskoos suudetakse sinna tegevust leida ka suurürituste vahepealsel ajal ning nii äriplaan kui mõjude analüüs on kooskõlas strateegiadokumentidega, alternatiive on hoolega kaalutud ja vaagitud? Ja miks on võimaliku asukoha võistlusringis ainult Tartu ja Tallinn? Miks mitte Pärnu või Rapla, mis saavad pärast Rail Balticu valmimist nii Riia kui Tallinna eeslinnaks?

Ämbrid, kuhu järjest astutakse. Kui põgusaltki analüüsida, kuidas siinmail suurehitisi kavandatakse, siis selgub, et virnade viisi strateegiadokumente ja arengukavasid võib ju olla, aga otsustatakse ikka nii nagu 30 aastat tagasi – suurt pilti nägemata langetab otsuse väike kildkond. Näiteks riiklikult tähtsate kultuuriobjektide puhul riigikogu otsuse alusel ja kultuurkapitali eelarve kaudu. Mõjub absurdsena, et iga riigi­kogule esitatav seaduseelnõu peab sisaldama mõjuanalüüsi, aga näiteks kultuuriobjektide puhul ei ole see vajalik, ammugi mitte otsustamisel määrav.

Peamiseks ei saa kooskõla strateegiliste dokumentide ja pika plaani või mõjuanalüüsiga, vaid kildkonna veenmisoskus. Näiteks 2021. aastal tähtsate kultuuriobjektide nimekirja kinnitatud⁴ ja nüüdseks juba kurikuulsaks saanud rahvusooperi juurdeehitis. Juba selle otsuse menetlemise ajal tehti komisjonides hulganisti selgitustööd, et juurdeehitisena ei pruugi siin head lahendust tulla, mõistlik ei ole otsust sellisena lukku panna, kuna asukoht, kus on nii muinsus- kui looduskaitse piirangud ja maagi ei kuulu riigile või teatrile, vaid Tallinna linnale, ei pruugi seda võimaldada. Aga ei, rahvusooperil oli visioon, see sai riigikogust kinnituse ja nüüd oleme veetnud mitu aastat vaieldes, kas see on hea plaan või mitte. Kas keegi on selle väitluse käigus näinud ka mõnd mõjuanalüüsi, sh sellele, miks juurdeehitis peaks olema just 1000 istekohaga, aga mitte näiteks 600 või 800ga?

Turg paneb kõik paika. Kestab ka usk kapitalismi toimimisse: kui on nõudlust, siis järelikult tekib ka võimalus. Ometi suurobjektide rajamisel ei ole see oluline. Kui meil leiduks nõudlus megahalli järele, siis oleks ju kukepea saada 7000 saaliga linnahallile – megaehitisele keset logistilist tuiksoont, pealinna südames, kiviviske kaugusel sadamast, lennujaamast, trammi-, sõidu-, jalgteede ristumiskohas – püsiv kasutus ja uus hingamine.

Võib ju olla, et seniste suurte ruumidega majade puudus ongi see, et ambitsioon on liiga väike ning 10 000 inimest mahutav saal täitub kogu aeg iseenesest, aga ikkagi tahaks ette teada ja kindel olla, et ärimudel on jätkusuutlik ning ei plaanita jällegi avaliku rahaga ruletti mängida.

Raharingluses majandus kasvab. Avaliku raha pööritajatele on jäänud mulje, et ühest taskust teise tõstes tekib seda justkui juurde. Raha ringleb, majandus kasvab. Kõik võidavad! Aga kui ei võida? Kultuurivaldkonnas on alati vähe raha ja iga otsus mõjutab tugevasti kogu sektorit ja valdkonda. Linnahall vaagub hinge, sest linna ja riigi raha läks uue suurhalli ehitamisse, mis seejärel aasta­kümneid rahapuuduses vireles. Terve põlvkond gümnasiste õpib Viimsi riigigümnaasiumis, kust sõidetakse tellitud bussiga liikumisõpetuse tundi ja tagasi kolme kilomeetri kaugusele rajatud jalgpalli- ja kergejõustikuhalli, mille rajamiseks riigilt toetusraha saamiseks pidi vald otsustatama kiiresti, nurki maha lõigates, kohaliku jalgpallientusiasti innukal suunamisel⁵, elanikega kohut käies⁶ ning eirates riigigümnaasiumi rajamisel sõlmitud kokkulepet ehitada kooli kõrvale selleks riigilt saadud maale spordikompleks. See investeering on nüüd määramata ajaks seisma pandud, sest valla investeerimisvõime sai jalgpalli­halliga aastateks ammendatud.

Mitmeotstarbeline ruumiringlus. Arvatakse, et kui üks ruum sobib kõige tegemiseks, siis on see kaua kestev lahendus. Megahalli visionäär on ju kuulutanud, et see võimaldab spordisuursündmuste vahelisel ajal täita tühimik konverentside ja kontsertidega. Olen 20 aasta jooksul mitmeid konverentse korraldanud ja veel rohkematel osalenud. Siin ei paista mingit turutõrget, mida uue suurhalliga lahendama peaks. Võib muidugi olla, et küsimus on jällegi ambitsioonis, et konverentside asemel oleks tarvis megakonverentse, kontsertide asemel megakontserte. Võib-olla tõesti, aga siis on vaja ka avalikku debatti, mis selgitaks nii turutõrget kui ambitsiooni. Võib-olla tõesti ei pea väikese Eesti eeliseks olema butiigihõng, vaid lüüa tuleks massiga. Jah, võib-olla tõesti on möödas ajad, kui Eestit turundati metsmaasikana.⁷

Ma ise spordi ja kultuuri ruumikooslusse ei usu, meeletult keeruline ja kallis on ehitada ruumi, kus saab nii palli põrgatada kui kõrgel tasemel ooperit või džässi nautida. Haabersti suurhalli kontserdil on ka vähenõudliku ja koolitamata kõrva jaoks heli kvaliteet madal ja emotsiooni tapab heli tärisemine plekist paneelil.

Kuidas siis targalt otsustada? Arvan, et oleme ühiskonnana piisavalt küpsed, et visiooni ja otsustamise vahele jõuab kenasti sättida ka süsteemse mõjude analüüsi ja alternatiivide kaalumise. Nii jõuamegi targ(em)ate otsusteni.

llmar Raag pakkus 12. X oma Facebooki postituses, kuidas Estonia juurdeehitise kavandamisel saaks kasutada kaitsevaldkonnas tavapärast otsustusprotsessi, kaasata selleks nii huvilisi kui eksperte. Pädevust, kuidas targalt otsustada ja kuidas megaehitisi ja -investeeringuid suunata üleriigilise planeeringu valguses, s.t silmas pidades nii strateegiat kui ka taktikat, saab pakkuda ka riigiarhitekt oma kooskonnaga.

Väga loodan, et megahalli rajamise või rajamata jätmise otsus on hea võimalus näidata, et oleme vabanenud senisest otsustamismustrist, mis puudutab suure mõjuga ruumi- ja investeerimisotsuseid. Tahan, et mudel, kus visionäärid askeldavad tagatubades ja ruumiloojate osaks on põhjendada juba tehtud otsuseid, saadetaks lõplikult ajaloo prügikasti.

Anni Martin on arhitekt-linnaplaneerija ning kultuuripärandi ekspert, kes töötab teadusarendusprojektis LIFE IP BuildEST, kus tegeldakse hoonete renoveerimise ja kestliku ehitamisega.