Mis on EstLit? Estonian Literature ehk EstLit on eesti kirjanduse tutvustamiseks asutatud ingliskeelne väljaanne. Ajakirja annab välja Eesti Kirjanduse Teabekeskus. Väljaande sisu eest vastutab peatoimetaja Kristjan Haljak koos kolleegiumiga, kuhu kuuluvad Ilvi Liive-Roosipuu, Elle-Mari Talivee, Kerti Tergem, Tiit Aleksejev ja Elisa-Johanna Liiv. Ajakirja kujundaja on Asko Künnap. Praeguseks on ilmunud kaks numbrit. Ajakirja veebiaadress on https://estonianliterature.ee/

Eesti kirjandusel on pärast aastapikkust pausi taas oma ingliskeelne ajakiri: Estonian Literature ehk EstLit. Kevadel ilmus ajakirja esimene veebinumber ning nüüd tuli välja pabernumber. Ajakirja esitletakse sel nädalal Frankfurdi raamatumessil ning 11. novembril Tallinna Kirjanike Majas. Uurisin väljaande peatoimetajalt Kristjan Haljakult, millega tegu.

Kas ja mil määral on EstLit tegevuse lõpetanud Estonian Literary Magazine’i ehk ELMi järglane?

Mõnes mõttes EstLit muidugi jätkab seda, mida tegi ELM. Eesmärk on ju sama: tutvustada eesti kirjandust välismaal ingliskeelses ruumis. Samuti kattub esmane sihtgrupp, see on tõlkijad ja kirjastajad, aga mitte täielikult: püüame teha kvaliteetset ingliskeelset kirjandus­ajakirja kõigile neile, kes huvituvad väärtkirjandusest kui niisugusest. EstLiti juurde toob nad mingi side Eestiga.

Erineb võib-olla see, et EstLitis proovime ELMiga võrreldes rohkem panna rõhku luule ja proosa terviktekstide avaldamisele. Muidugi avaldame ka inter­vjuusid, esseistikat ja raamatuarvustusi. Erineb ka väljaandja. Tegu on täiesti uue ajakirjaga.

Palun tutvusta ajakirja EstLit koostamise põhimõtteid ja rubriike.

Proovime alati luua temaatilise sidususe. Esimese numbri puhul on raamiks psühhedeelse ja tumeda huumori antoloogia, mõneti tõukus valik mu enda uurimisvaldkondadest. Kuigi EstLiti kolleegium koosneb väga meeldivatest, haritud ja oma kindla maitse-eelistusega, ent laia kirjandusilma hästi tundvatest inimestest, on mul peatoimetajana siiski mõningad vabadused ja võimalused ajakirja kontseptuaalselt suunata. Olen pikalt tegelenud sellise autoriga nagu Jaan Oks ning veebinumbris on ilmunud Ian Gwini vahendusel mõned tema tekstide tõlked ning paber­ajakirjas on üks tekst veel.

Veebis on uus rubriik „Intermedia“, kus põimitakse eri meediume. Avanumbris käsitletakse selles rubriigis Vaino Vahingu loomingut: tutvustatakse Rainer Sarneti filmi Vahingu päevaraamatust, samas numbris on ka ühe etüüdi tõlge. Tulevikus võib selles rubriigis tulla juttu näiteks filmi, kunsti ja kirjanduse suhetest, aga miks ka mitte arvutimängude ja kirjanduse suhetest – seegi võib välispublikule huvi pakkuda.

Muidugimõista ei ole tegu väljaandega, kus soovitakse avaldada ainult ammu surnud autorite, veel vähem ammu surnud meesautorite loomingut. Asja iva on tutvustada praegust elusat ja tunglevat kirjandust. Uues numbris oleme asetanud rõhu praegustele naisautoritele.

Mis on uue numbri temaatiline kese?

Ajakirja kaane järgi saab natuke juba aimu, mida number sisaldab: võib-olla torkab silma Maarja Kangro nägu ja väike pealkiri „Last tango in Kyiv“ („Viimane tango Kiievis“). Mingil määral ühendab numbrit sõjatemaatika, seotuna just Venemaa agressiooniga Ukrainas. Möönan, et ei ole mõistlik sõja­seisukorda lõpmatult esile manada, aga paraku tingib meie geograafiline asend praegu selle, et see pakub just praegu tulist huvi. Näiteks küsiti mult nii­suguste tekstide järele Suurbritannia raamatumessil.

Väljaanne peaks sisaldama ka välispilku, soovime, et eesti kirjandusest ei kirjutaks ainult siinsed autorid. Seetõttu oleme kaasanud saksa tõlkijaid ja väliskirjastajaid, kes kirjutavad eesti kirjandusest.

Mil määral kattub veebi- ja paber­väljaande sisu?

Esimese veebinumbri ja esimese pabernumbri vahel on võib-olla olemuslikult, temaatiliselt ja ka autorivalikut silmas pidades tihedam kontseptuaalne side, kui see tulevikus eri numbrite vahel olema hakkab.

Esialgu mõtlesime, et kevadine veebinumber ja sügisene pabernumber on märksa ühenäolisemad, ent töö käigus hakkas n-ö rõõmus paljusus vohama – ning kombinatsioonid said rikkalikumad, kui alguses lootsimegi.

Esimeses veebinumbris leidub mõningaid ilukirjanduslikke tekste, mis on varem ilmunud juba näiteks portaalis Lyrikline ja Balti kirjanduse almanahhis No More Amber (almanahhi tekstid ei olnud varem veebis kättesaadavad). Pabernumbris on kõik tõlked uued, neid pole varem kuskil mujal ingliskeelsena olnud.

Millalgi jõuavad ka paberväljaande lood veebi, samuti osa ruumipuudusel välja jäänud materjali.

Psühhedeelia ja sõda – EstLiti algus on üsna raju. Mida kolmas number tuua võib?

Selle hoian natuke saladuses. Kuigi on mõned detailid, millest hakkame koos kolleegidega tervikut moodustama, ei ole ma kolmandale numbrile ranget kontseptuaalset vundamenti veel valanud. Lubame endale mõningat vabadust, kevadeni on veel aega. Pealegi tahame kindlasti teada, kuidas võetakse vastu esimene pabernumber, et vastukaja arvesse võtta.

EstLitil on kirjaniku käekäigule kindlasti teatav mõju. Kuidas pääseda EstLiti veergudele? Kuidas valitakse teosed või autorid, mis/kes ajakirjas esile tõstetakse?

Ositi tuleb arvesse see, mis siinses kirjanduselus on aktuaalne. Otse loomulikult loeme eesti kultuuriväljaandeid: Loomingut ja Vikerkaart, ka Värsket Rõhku. Eelis on luulel ja lühiproosal, terviktekstidel, kuigi ka romaanikatkendid võivad mõjuda terviktekstina. Soov on anda edasi autori intentsioon.

Muidugi mängib rolli minu ja kolleegiumi liikmete maitse. Kuna aga väljaandja on Eesti Kirjanduse Teabekeskus, kus ollakse väga hästi kursis sellega, mis huvitab väliskirjastajaid, siis ajakiri saab olla abiks. Koostöö on tihe.

Kirjanikule, kes tahab, et tema teoseid EstLitis avaldataks, ei saa olla paremat soovitust, kui et kirjutagu häid tekste ja avaldagu need eesti keeles – siis on võimalus, et teie väga head tekstid jõuavad ka ajakirja EstLit kaante vahele. Kevadnumbris leidub küll autor, kelle osa tekste on kohe kirjutatud inglise keeles, sest Triin Paja kirjutab kahes keeles.

Kuidas ja kus ajakirja lugeda saab?

Ajakirja esimene number ilmus kevadel veebis festivali „HeadRead“ ajal ja on kõigile kättesaadav. Esimene pabernumber ilmus sel nädalal toimuva Frankfurdi raamatumessi jaoks, kus seda jagatakse kirjastajatele, kirjandushuvilistele, tõlkijatele. Samuti võetakse ajakiri kaasa Londoni raamatumessile. Suurt huvi tunnevad ajakirja vastu saatkonnad.

Soovime jõuda kuidagi ka nende lugejateni, kes raamatumessidel ega saatkondade üritustel ei käi. Esimese numbri puhul panime rohkem rõhku eksperimentaalsele kirjandusele ning olen avanumbrit jaganud mõnel pool veebis, näiteks kontakteerudes rahvusvahelise sürrealismi assotsiatsiooniga. Ühe Walesi kirjandusajakirjaga on olnud jutuks võimalik koostöö. Loodetavasti kujuneb EstLitist kvaliteetkirjanduse-huvilistele piisavalt paeluv ajakiri. Proovin seda tutvustada nii hästi, kui saan, kõigile võimalikele lugejatele.

Eesti lugejateni jõuab EstLiti uus number novembris. Esitleme seda 11. novembril Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis ning see tuleb ka müüki.

Olen pabernumbri üle äärmiselt uhke. Tekstid, mis sinna said, on väga hästi tõlgitud ja toimetatud. Protsess oli pikk ja mulle üpris keeruline, aga lõpptulemusega olen rahul. Väga hea oli koostöö Suurbritannia keeletoimetaja Simon Smithiga. Tänan kujundajat Asko Künnapit, kes leidis stiilse lahenduse nii veebi- kui ka paberväljaandele. Nagu kaanelt aimub, tutvustame ajakirjas ka eesti kunsti. Aitäh Eesti Kunstimuuseumile, kes lubab meil kasutada oma digikogu neid töid, mis ei kuulu autorikaitse alla. Soovime kasutada ka uuemat kunsti ja seda ka teeme.

Oled just õige isik, kellelt küsida: millal saab esimene eesti kirjanik Nobeli auhinna?

Ma ei ole kindel, kas minust on selle ennustajat. Meenutan aga, et meie hea autor, Eesti Kirjanike Liidu esinaine Maarja Kangro on seadnud Nobeli auhinna Eestisse toomise oma eesmärgiks.