Lugesin minagi hiljuti Erkki Bahovski palju huvitavat tagasisidet saanud arvamus­lugu „Liiklusaktivistide tavaline fašism“¹, kus ta süüdistab kogu autostumise vähendamise poliitikat vanainimeste dehumansieerimises ning liikumispuudega inimeste ahistamises. Nagu paljusid teisigi, pani ka mind see vihapurse kulmu kergitama, kuigi mõistan tema kui liikumispuudega ja kohutavate tagajärgedega õnnetusse sattunud inimese viha põhjusi. Aga et keegi tõesti võib arvata, et nn liiklusaktivismi eesmärk on nõrgemate ehk eakate, lastega perede ja puudega inimeste ahistamine, on mul raske uskuda.

Selle asemel, et võidelda autostumise vähendamise vastu, võiks Bahovski ju hoopiski sõdida näiteks siniste parkimiskohtade arvu suurendamise poolt. See võiks kindlasti olla ja ongi selle poliitika teine külg. Miks mitte seista selle eest, et igal puudega inimesel oleks parem ligipääs kõigele, mis enamusele endastmõistetav on? Jakob Rosin lahkas alles hiljaaegu seda teemat oma Facebooki-lehel palju laiemalt ja komplekssemalt, osutades süsteemsetele vajakajäämistele ning poliitilisele silmakirjale. Aureelia Minevi sel kevadel EKAs kaitstud magistritöös on käsitletud ligipääsetavust avalikus linnaruumis vägagi põhjalikult² jne.

Selles kontekstis tundub kogu küsimuse taandamine üksnes auto(de)le mitte ainult iseka, vaid ka primitiivsena. Liikluspoliitika eesmärk, kui üldse, on ju pigem nende ahistamine, kellele auto kui „prestiiži, elustiili ja vabaduse“³ sümbol on liigagi iseenesestmõistetav. (Võib-olla kuulun ka mina ise nende hulka, sest palju lihtsam on ju võtta auto kui hakata läbi paduvihma, lörtsi või lume mõne sihtmärgi poole liikuma jala või ühissõidukitega. Nii et, aitäh, palun ahistage mind rohkem!) Kui oled juhtumisi ülekäigurajal napilt pääsenud mõne prestiižse elustiili Porsche või BMW vabaduse manifestatsioonist, mis oleks võinud kergesti päädida sinu surmaga, või kui su 40 km/h piirkiirusega kodu­tänaval korraldatakse kiirendusvõistlusi, siis võivad seisukohad liiklusfašismi defineerimise osas olla väheke teistsugused.

Bahovski artikli kontekstis on siiski huvitav hoopis teine möödavaatamine. Nimelt defineerib autor klassikalise fašismi oma artiklis nii: „Fašistid toetasid laste saamist, sest oli vaja sünnitada üha enam uusi lapsi diviiside tarbeks, ja fašistid likvideerisid neile ebasobivad inimesed kas füüsiliselt või saatsid silma alt ära laagrisse.“ Tegemist on igati täpse ja korrektse määranguga, kuid Bahovski ei tee märkamagi, et sellesarnaseid vaateid ka praegu evivad parteid on meie poliitilisel maastikul reaalselt olemas. Alles äsja tuli välja, mismoodi Isamaa kaaperdas sotsiaalministeeriumi iiberaporti, eemaldas uuringust neile ebasobivad teadlased, tulemused ja arvamused, valetas institutsioonide osas, kellega raport on kooskõlastatud, ning taandas rahvastiku vähenemise naiste valedele väärtustele, „väärtusnihetele“ ning süüdistas naisi demograafilise kriisi põhjustamises.⁴ Poliitilised jõud, kes käsitlevad naisi peaasjalikult kas hästi või halvasti viljastatavate sünnitusmasinate ja biomassi väljutamise konteineritena riigile, ei ole mingid obskuursed minevikunähtused, vaid tegu on argise klassikalise fašismiga, mis täiesti rahulikult edasi kestab. Naistearstide vaade iibeküsimusele on märksa komplekssem, kuid see ei mahtunud eestlaste masstootmisest huvitatud „konservatiivsete“ poliitikute huviorbiiti. Palju lihtsam oli ju öelda, et väheses sündimuses on süüdi vaid väärtushinnangud, mitte seda, et kogu lapsesaamise ja lapse üleskasvatamise protsess on keerukas sotsiaalse, poliitilise ja kultuurilise tervikuna.

Niisiis, katsuks nüüd ikka ühiskonna nähtustest vähe komplitseeritumalt mõelda ning teha muu hulgas vahet päris fašismil ja kõigi ebameeldivate nähtuste fašismiks tembeldamise vahel. Keskkonna ja jalakäijaga arvestavas liikluspoliitikas ma demokraatiale küll mingit ohtu ei näe, aga sama ei saa öelda Isamaa tegevuse kohta.