1992. aastal Londonist alguse saanud ürituse „Open House“ üks eesmärk on tutvustada arhitektuuri ning kutsuda ruumikultuuri üle arutelu pidama. „Open House Tallinna“ üritusest räägib lähemalt arhitektuurikeskuse produtsent Aleksander Tali.

2019. aastal toimus Tallinnas esimene „Open House“. Kas ürituse programm on võrreldes selle ajaga palju muutunud?

Oleme hakanud koostööd tegema arhitektuuri eri valdkondade spetsialistide ja organisatsioonidega, näiteks arhitektuuribürood, valgustusdisainerid või maastikuarhitektide liit, ja koos sellega on laienenud eriprogramm.

Juurde on tulnud ettevõtmisi, mis ehk nii väga arhitektuuriga ei seostugi, näiteks siseorienteerumine, kuid võtame seda kui uudset arhitektuuri avastamise viisi.

Avatavate hoonete hulk on jäänud enam-vähem samaks, kuid lisandunud on tuure ja programm teiseneb. Oleme laiendanud üritust kas või sellega, et teeme rohkem tuure mitmes keeles. Sel aastal näiteks uuesti eesti viipekeeles.

Millised hooned on kõige populaarsemad? Missugustele n-ö tormi joostakse?

Kindlalt välja tuua ei saa. Peamiselt selle pärast, et mõnel hoonel on piiratud arv tuure ja need saavad ruttu täis. Aga kas see siis tähendab, et seda tahetakse kõige rohkem näha? Võib-olla jäi ukse taha sada inimest, võib-olla 30.

Täituvuse poolest saab eelmise aasta puhul välja tuua kaks hoonet. Esiteks Nõmme viljaelevaator: huvitav tööstuspärand, aga natuke unustatud. Teiseks Kadrioru pargi oranžerii. Vastupidiselt viljaelevaatorile hoopiski moodne lahendus. Selle hoone teevad paeluvaks nii tema ilme kui ka huvitav funktsioon: kontor, talveaed ja kasvuhoone. Eks ta erineb muust Kadrioru arhitektuurist ja ka see meelitab.

Sel aastal avasime registreerimise kuu aega enne sündmust. Esimeste minutitega broneeriti ära kümmekonna objekti külastused. Näiteks ERRi telemaja külastus täitus kiiresti, sinna pole ka palju tuure. Samuti Wise’i uude kontorihoonesse, mida tutvustavad Lävi sisearhitektid. Lisaks linnahalli elukaare tuur. Kolme tunniga broneeriti ära pea 90 protsenti kohtadest.

Kui „Open House“ esimest korda Tallinna tuli, ilmus Sirbis intervjuu liikumise ellukutsuja Victoria Thorn­toniga. Ta ütles toona, et idee avada üldsusele suletud majade uksed sündis soovist tuua arhitektuur elanikele lähemale. Kas see idee on ka Tallinnas teostunud? Kes meie „Open House’i“ külastavad?

Pingutame igal aastal, et seda eesmärki täita: tuua kohalik elanik linnale, arhitektuurile ja ruumile lähemale. Tutvustada kodulinna. Kuidas seda kõige paremini teha? Muidugi tasuta, nagu tuurid on. Samuti et need tuurid ja külastused oleksid ka ruumikaugele linlasele tarbitavad. Alati ei saa spetsiifiliselt ja ainult rääkida arhitektuurist ning inseneri­lahendustest.

„Open House“ püüab kaasa haarata kõiki linlasi olenemata soost ja vanusest, rahvusest või sotsiaal-majanduslikust taustast. Et tuleksid noored, tudengid, pered, täiskasvanud, kuulmispuudega huvilised jne. Seepärast pakume tuure neljas keeles. Ligi 80 protsenti külastajatest on linnaelanikud. Ülejäänud 20 protsendi seas on Tallinna lähiümbruse elanikke, siseturiste ja loomulikult ka välismaalasi, kes on näiteks „Open House’il“ käinud oma kodumaal ja nüüd on selle Tallinnas üles leidnud. Ka need, kes elavad mõnes naaberriigis, on saanud meeldiva kogemuse ja mõtlevad läbi tulla.

Ringkäike läbi viivad vabatahtlikud on samuti värvikas seltskond. Esindatud on eri vanusest ja rahvusest tublid tegijad.

Vabatahtlikud pole ruumiloome taustaga. Kui palju koolitusi või loenguid nad enne läbivad, et võiksid majadest rääkida?

Kindlasti on läbinud kõik vastavad koolitused. Alustades esinemisest, esmaabist ja konfliktide juhtimisest kuni konkreetse objekti ajaloo ja ruumi­kunstini välja. Eesmärk on tõsta ka vabataht­likkuse kultuuri ja vabatahtlike kompetentsi. Mida paremini meie korraldajatena neid arendame ja neisse panustame, seda rohkem annavad nad tagasi mitte ainult antud üritusse, vaid kogu kultuuri.

Konkreetselt hoonet tutvustavatel koolitustel püüame kaasata hoone arhitekti, aga kui tegu on ajaloolise hoonega, siis ajaloolase. Mõnikord tuleb kaasa ka mõni hoonega seotud töötaja, kes oskab juurde rääkida toredaid lugusid. Eks „Open House’i“ tuuridel räägitakse nii arhitektuurist kui jutustatakse lugusid. Seda selleks, et huvilisele hoone, linn, ruum või mõni teema lähemale tuua, muuta see isiklikumaks.

Kui meelsasti omanikud ja valdajad külalisi vastu võtavad? Sel korral on võimalus külastada näiteks Kopli poolsaarel Balti laevaremonditehast ja see on väga kinnine asutus …

Üldjuhul tulevad haldajad kenasti vastu, aga vahel on ka piiravaid tegureid. Kultuuri tuleb toetada ja „Open House’il“ saavad kõik oma kultuursust ja kultuurilembust välja näidata. On aru saadud, et parema teadlikkusega panustatakse paremasse linnaruumi.

Programmis on tõesti institutsioone ja maju, kuhu sisse pääsemine ei ole üldsegi mitte lihtne. Lisaks laevaremonditehasele näiteks Eesti Panga hoone või välisministeerium. Ka Ülemiste vee­puhastusjaam.

Kuidas avatavad majad ja ruumid üldse leitakse? Kuidas valik tehakse?

Juba aasta alguseks või lausa eelmise aasta lõpuks on nimekirjas mõni objekt, mida tahaksime avada. Jälgime tagasi­sidet, mida soovitakse näha, ja arenguid linnas. Sellel aastal on umbes kolmandik objekte sellised, mida varem pole programmis olnud.

Püüame otsida väga eriilmelisi objekte, et kõik leiaksid midagi – oleks midagi, mis paneb külastajal silma särama ja ta tahab kindlasti just seda hoonet vaatama tulla. Hüljatud ja transformeeruv tööstuspärand, moodne arhitektuur, ajalooline vanalinn jne. Siis vaatame, et objektid ei satuks ühte kanti, vaid võimalusi oleks üle linna, et jõutaks mõnda uude paika.

Tallinna „Open House’i“ eriprogrammide hulk on aasta-aastalt kasvanud. Mis eriprogrammid eriliseks teeb?

Eriprogramm sai alguse sellest, et tahtsin ruumiloojad ja külastajad kokku tuua. Põhiprogrammi viivad valdavalt läbi vabatahtlikud, eriprogrammis saab seigelda koos spetsialistide ja loojatega. Pakutakse tutvumiseks mingit kindlat vaatenurka või valdkonda. Sel aastal on 18 eriprogrammi sündmust, kuhu kuuluvad näiteks välkloengud, tuurid arhitektidega, töötuba noortele ja rattatuur. Näiteks ühel tuuril räägitakse muu hulgas sellest, mis on „söödav linn“ ehk linna põllumajanduse taristust. Teisel tuuril tutvustatakse Pirita valgustus­disaini ja süüdatakse olümpiatuli.

Algusest peale on „Open House’i“ mõte olnud ka linlaste teadlikkuse tõstmine, arhitektuurist rääkimine nii, et see oleks kõigile arusaadav. Mil määral tallinlased näevad pärast avatud majade külastamist on kodulinna teisiti?

Ma arvan, et muutus on toimunud. Annan endale muidugi aru, et minu vaade on kallutatud, sest olen ise selles kõiges nii sees.

Statistika ja tagasiside põhjal saab samuti öelda, et muutus on toimunud. Teeme pärast tuure tagasisideküsitlust ning kogume statistikat. Uurime muu hulgas, kas külastajad said teada midagi uut ja oskavad nüüd arhitektuuri teemadel rohkem kaasa rääkida. Vastavalt 95 protsenti ja 80 protsenti vastab jaatavalt. Mõni kirjutab ka näiteks, et elab selle või teise hoone kõrval juba pikemat aega ja pole kunagi olnud võimalust sisse minna. Nüüd aga käis ja sai vägeva elamuse.

Küsime ka, kas käidi mõnes enda jaoks uues piirkonnas. Ka sellele vastatakse ligi 65 protsendil juhtudest jaatavalt.

Tallinn ei ole väga suur linn, kuid siin on pidevalt võimalik täiesti uude kohta või piirkonda sattuda. Tavaliselt pendeldatakse trajektooril kodu-töö-trenn-pood ja paljudesse kohtadesse ei jõuta.

Siit edasi võib mõelda nii, et kui see inimene on nüüd tundma õppinud näiteks Kopli kanti, on näinud, kui põnev seal on, siis läheb talle ka seal toimuv palju enam korda, ta tunneb huvi, mis kodulinnas sünnib.

„Open House“ on aasta-aastalt aina populaarsem. Juba see näitab, et kodulinn huvitab. Hoolida sellest, mida tunned, on palju lihtsam kui sellest, mis on tundmatu.