Eesti kunstiakadeemia avatud loengute traditsioon jätkub sel hooajal kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi ning arhitektuuriteaduskonna koostöös. 2025/2026. loenguaasta fookuses on ruumiline keskkond hoole-eetika vaate­punktist: kuidas vastab ruum inimese füüsilistele, sotsiaalsetele ja emotsionaalsetele vajadustele. Kui kõike hoole­tööga seonduvat on seni eelistatud vaadelda kui privaatsfääri, siis tegelikult on küsimus, keda, mil moel ja mil määral hoolimise vääriliseks peetakse, kelle eest hoolitsetakse, ühiskonnas keskne kokkulepe. Arhitektuuril on seejuures väga suur roll nii konkreetsete ruumitingimuste loojana kui ka sõnastamata hoiakute kujundajana ja ühiskonna subjektide vormijana. Paljude loengusarja esinejate lähtekohaks on intersektsionaalne feminism: soov võimestada ruumikasutajaid, kes ei ole soo, seksuaalsuse, rahvuse, sotsiaalse tausta, vanuse, kehalise või vaimse eripära tõttu standardses arhitektuuri- ja planeerimispraktikas pälvinud täit tähelepanu ja tuge. Käsitlemisele tulevad teemad ulatuvad feministlikust linnaruumi­kriitikast arhitekti rollini sõdade ja põgenikekriisi ajal, füüsiliste erivajaduste ja neuroerinevusega arvestamisest projekteerimisel kväär- ja transinimeste ruumikogemuseni.

25. septembril avas loengusarja Viini kunstiakadeemia professor Elke Krasny, feministlik kultuuriteoreetik, linna­uurija ja kuraator, kes on olnud arhitektuuri ja hoole-eetika kokkupuutepunktide peamine mõtestaja juba üle kümne aasta. Ta on edukalt ühendanud akadeemilise uurimistöö ja õpetamise ning mõjuka kuraatoripraktika: 2012. aastal Viini arhitektuuri­keskuses toimunud näitus „Käed-külge-urbanism“ („Hands-On Urbanism“) oli üks esimesi laiahaardelisi rahvusvahelisi ülevaateid omaalgatuslikest kollektiivsetest ettevõtmistest linnaruumis, eelkõige linnaaiandusest ja ajutisest ruumikasutusest Chicagos, Leipzigis, Viinis, Bremenis, Amsterdamis, New Yorgis, Pariisis, Hongkongis, Havannas, Quitos ja mujal. Sama näitust sai vaadata ka Veneetsia biennaalil, Brnos, Ljublja­nas, Torontos ja Calgarys. 2019. aastal koos Angelika Fitziga valminud näitus „Kriitiline hool. Arhitektuur ja urbanism haavatud planeedil“ („Critical Care: Architecture and Urbanism for a Broken Planet“) koos samanimelise kataloogiga koondas üle maailma 21 juhtumi­uuringut, kus analüüsitakse arhitektuuri rolli haavatavamate ühiskonnaliikmete võimestajana ja kogu­kondade toetajana, aga ka ökoloogiliste probleemide lahendajana. Krasny on nendega osutanud, et hoole-eetikast lähtuv ruumiloome ei piirdu kindlate hoonetüüpide ega probleemistikega ning kindlasti ei tähenda see ka esteetilisi eelistusi. Vastupidi, hoolivamat ruumi saab luua kõik­võimalikes vormides, tüpoloogiates ja kontekstides: selles väljendub teadvustatud eetiline hoiak, mis eeldab pühendunud koostööd ning püüdu leida uusi lahendusi nii poliitilistes ja finants­mudelites kui ka kultuurilistes hoiakutes ja argisuhtumises. Samamoodi mõtlevate aktivistide toetamiseks ning koroonaaegse isoleerituse seljatamiseks kutsus Krasny koos Urska Jurmaniga 2020. aastal ellu rahvusvahelise kuraatorite võrgustiku „Hooleökoloogia“ („Ecologies of Care“), pan­deemia­kogemuse mõtestamisest sündis ka tema viimane raamat „Elu nakatunud planeedil. COVID-19, feminism ja hoole­töö globaalne eesliin“ („Living with an Infected Planet. COVID-19, Feminism and the Global Frontline of Care“, 2023).

Tundub, et hoolimisest ja hoolitsemisest räägitakse järjest enam, võib-olla arhitektuuriväljal veidi vähem, aga näiteks nüüdiskunstis praeguseks juba küll päris palju. Kui sa 2000. aastatel suuresti feministlikule filosoofile Joan Trontole toetudes hoole-eetika arhitektuuris käibesse tõid, siis mis sind selleks ajendas, millest tundsid arhitektuuridiskursuses kõige enam puudust?

Tõepoolest, näiteks Saksamaal ja Austrias arutatakse praegu väga palju poliitilise kontseptsiooni „die sorgende Stadt“ (hooliv linn) üle. Neis poliitilistes debattides arhitektuur siiski sageli esile ei tule, tihti on eesmärgid nii laialivalguvad, et on üsna saavutamatud. Viinis on Eva Kaili ja nn Frauenbüro eestvõttel aastakümnete jooksul tehtud tööga soolise võrdõiguslikkuse nimel tõesti küll palju saavutatud, kuid tahtmatult on see tugevdanud ka paljusid konservatiivseid arusaamu. näiteks et hooldajad on just naised, lapsevankritega liiguvad naised – seega kultuuriline status quo. Arhitektuuri ja hoole temaatika on aga märksa laiem kui soopõhine planeerimine. Olen pigem mõelnud arhitektuuri puhul, kuidas ühitada keskkonna ja inimese vajadused ilma neid vastandamata, nagu seda tihti juhtub. Oluline on näha just kõigi aspektide vastastikust sõltuvust: mis on hea keskkonnale, on hea ka inimesele.

Argisest hooldamispraktikast tuleb õppida seda, et vajadused muutuvad: ühel päeval toimib üks asi, teisel päeval teine. Seega lahendustele keskenduv lähenemine, mis näeb ühes projektis leitud vastust mudelina järgmistele, ei aita meid. Mind huvitavad pragmaatilised lahendused, mille puhul ei kuulutata, et need on universaalselt rakendatavad, ei langeta ideoloogilisse lõksu ega esitata neid universaalselt õigeina. On oht, et „hoolimisest“ saab õõnes moesõna, nagu paljudest asjadest on teatud kultuuritootmise sektorites või isegi poliitikas saanud n-ö minitrendid. Aga ma arvan, et seda tuleb vaadata kui sümptomit – praegune aeg vajab hädasti rohkem hoolimist.

Hooleteemat on tõepoolest keeruline teoretiseerida. Ühelt poolt ilmneb hoolitsemine ühiskonnas, elutegevuses ja ruumiloomes niivõrd erinevates aspektides, et on õigupoolest kõikjal; teiselt poolt valgub see samal põhjusel justkui läbi sõrmede. Sageli on raske osutada, milles see suurem hool siis õigupoolest seisneb, või sellest kõneldagi. Kui puudub selle teema jaoks sõnavara ja kontseptuaalne raamistik, siis on seda ka raske esile tõsta ja väärtustada – pole võimalik tähtsustada asja, mida ei saa sõnadesse panna.

Sellepärast meeldibki mulle väga Tronto ja Fischeri välja töötatud raamistik, sest see ei ole tõesti ainult kirjeldav. Seda saab kasutada analüüsivahendina näitamaks, kuidas teatud asjadest hoolitakse ja teistest mitte, et hool koosneb eri osadest, nagu hoolevajaduse märkamine ja teadvustamine, otsus tegutseda ja sekkuda, hoole vastuvõtmine, selle adekvaatsuse ja piisavuse hindamine ja nii edasi. Seda raamistikku peaks kasutama ka töös kasutajatega, et hinnata, kuidas hooneid tajutakse, kas keskkond vastab nende vajadustele. Vaja on dialoogi hoolesfääri ja arhitektide-planeerijate vahel. Tronto ja Fischeri raamistik pole küll loodud arhitektuuri silmas pidades, nii et olen selle kohandamise ruumiküsimustele ette võtnud ja jätkan seda tööd. Kui tegin Trontole ettepaneku kirjutada essee raamatusse „Kriitiline hool“, oli ta üsna üllatunud, kuid pärast mitut vestlust nõustus ja kirjutas tõesti ilusa artikli.

Kui hooleteemat ruumi seisukohalt lahata, tulevad vastuolud sageli üsna kohe esile: looduskeskkonnaga arvestav lahendus ei pruugi olla inimesele ei sobiv ega mugav. Tihti lähevad konflikti eri kasutajarühmade vajadused. Isegi ligipääsetavus iseenesest sisaldab hulka vastuolusid, näiteks nägemispuudega inimestele vajalik kontrastsus võib olla häiriv neuroerinevatele. Konkreetsete valikute tasandil on vastuolusid palju.

Võib-olla tulekski olla palju tagasihoidlikum ja teadvustada, et kõigile ideaalseid lahendusi ei ole. Tuleb olla ausam, mida saab ja mida ei saa teha, ning seda ka paremini selgitada. Palju hoolivam on ebatäiuslikkust tunnistada: kui on teada, et keskkond ei ole täiuslik, saab selleks valmistuda. Ootus, et hoole-eetikast lähtuvad lahendused on kõigiti täiuslikud, on sama ebaadekvaatne nagu ootus, et feministina ollakse n-ö täiuslikult feministlik elu kõigis aspektides.

Näitus ja raamat „Kriitiline hool“ koondas eri probleeme käsitlevaid projekte väga erinevatest maailma paikadest. Kuidas jõudsid just sellise valikuni ja kuidas sa kuraatorina globaalses mastaabis töötad? Lääne­keskse pilgu laiendamine on muidugi möödapääsmatu. Aga kuidas ikkagi saavutada tegelik mitmekesisus ja tasakaalustatus, mitte taastoota korduvalt mööda näitusi ringlevaid n-ö plakatobjekte? Konteksti tajumine eeldab kindlasti vahetut kogemust, ometi toob kas või reisimine kaasa eetilisi dilemmasid.

Kuraatoritöö hõlmab suurt hulka meetodeid: kirjanduse ja veebimeedia jälgimine, põhjalikud vestlused arhitektide ja ruumi kasutajatega. Aastate jooksul on tekkinud toetav uurijate võrgustik mitmetel maadel. See on väga risoomne viis uurimistööks: arhitektuuriajaloo kõrval laenan meetodite mõttes palju ka kultuuriloost ja antropoloogiast. Traditsiooniliselt on arhitektuuriajaloos siiski paljus tegeldud stiili- või vormiprobleemidega. Hoole aspektist on see aga teise­järguline, rohkem on tegemist mingit laadi modus operandi või eetilise hoiaku esiletoomisega. Huvitavad projektid on vägagi kohaspetsiifilised, ometi on nad relevantsed rahvusvaheliselt. Üks kogemus ei pea olema teise konteksti otseselt üle kantav, kuid lähenemisviisidest, eetikast ja poliitikast on mõndagi õppida. Hooleökoloogia võrgustikus (Ecologies of Care), mis ühendab feministlikke ja keskkonnaga tegelevaid kuraatoreid, on paljud asjad, millega me tegeleme, seotud ka Euroopa koloniaalajaloo mõistmisega. Koloniaalne, imperialistlik, patriarhaalne ajalugu on ruumilisse keskkonda tugevalt salvestunud. Loomulikult püüame vähendada reisimise ökoloogilist jalajälge, kombineerida välitöid muude ülesannetega, konverentsikutsetega ja nii edasi. Aga arhitektuuri puhul on kehaline kogemus ikkagi väga oluline, ainult distantsilt ei saa seda uurimistööd teha.

Tahaksin sisse tuua ka aja mõõtme. Hooliv arhitektuur ei pruugi olla visuaalselt efektne ja sageli avaldub selle mõju pikema aja jooksul. Kuidas seda aspekti enam väärtustada, kui näiteks rahastusskeemid, poliitilised otsused ja muud tingimused on tihti suunatud kiire nähtava tulemuse saavutamisele ning ka nn auhinnamajanduses on lahendustega, mis nõuavad tulemuse ilmnemiseks aega, raske mõjule pääseda? Inimesi kokku toovad, ruumi olemust kompavad, lahendustel aegamisi settida laskvad ettevõtmised nagu kas või teie meeskonna korraldatud hoolejalutus­käigud (care walks, 2017) Viini endise põhjaraudteejaama alal uue planeeringu eel on ajalises mõttes õigu­poolest suur luksus.

See on tõesti oluline küsimus. Aeglus või julgus võtta aega on asi, mille üle ka hooleteemadega seotult palju arutatakse. Efektiivsus ja produktiivsus on omaks võetud ka praktilise hooldamisega seoses: mitu minutit on võimalik kellegi eest hoolitsemisele kulutada. Hooldamisega seotud inimesed on äärmuseni kurnatud, seega on kindlasti vajalik kollektiivne vastupanu ja organiseerumine. Aga ka laiemas mõttes: kui Maggie Berg ja Barbara Seeber kirjutasid populaarse raamatu „Aeglane professor“ („The Slow Professor“, 2016), mis astub vastu tänapäeva korporatiivülikoolide takka kiirustavale mentaliteedile, siis võib-olla tuleks kirjutada manifest „Aeglane arhitekt“? Mina olen kahtlemata aeglane kuraator. Mõned asjad lihtsalt vajavad aega. Mõtlemisprotsessid, aga ka disainimisprotsessid ei ole ühtlased ja järjepidevad, vaid pigem rütmilised ja ettearvamatud, aga professionaalne arhitektuurimaailm ei sobi sellega hästi kokku. Nii et paljud on omaks võtnud hoiaku, et aeglus on halb ja kiirus on hea. Võib-olla vajame paremat sõnavara, mis võimaldaks meil rääkida ajast, mida me tegelikult vajame.

Seda enam on imetlust väärt arhitektid, kes suudavad survestavas raamistikus, kus tuleb žongleerida aja- ja kulutõhususe, seaduse nõuete, poliitiliste ootuste ja muuga, leida endas julgust ja energiat teha midagi teisiti. Selle näitena on väga kõnekas Yasmeen Lari lugu, temastki oled näituse ja raamatu koostanud. Pakistani esimene professionaalne naisarhitekt Lari alustas ju puhtakujulise modernistina, töötas end üles väga maskuliinse arhitektuurimaailma reegleid järgides, ning alles seejärel otsustas teha kannapöörde ning kasutada saavutatud autoriteeti maapiirkondade naiste võimestamiseks ja kaasavateks projektideks.

Ma imetlen Yasmeen Lari puhul seda, et ta ei varja ega häbene ka oma varasemat tööd. Teda on püütud raamistada narratiivi kaudu, mis lähtub tema praegusest tegevusest, justkui ta oleks algusest peale soovinud selles suunas liikuda, olnud algusest peale sisimas feminist. Ma arvan, et see ei ole nii. Ta tahtis arhitektiks saada juba väga noorena. Tal oli julgust ja kangekaelsust ja järjekindlust saada esimeseks naisarhitektiks ­Karachis ja Pakistanis, samuti tõid tellimusi ühiskondlikud sidemed. Aga ta tunnistab väga avatult kõige sellega kaasnevaid vastuolusid. Ajapikku hakkas ta mõistma, et tema arhitektioskuste ja organiseerimisvõimega saab teha kasulikumaid asju, ning oli järjest rahulolematum globaalsete korporatiivklientide ootuste ja ettekirjutuste suhtes. See ja 2005. aasta maavärina tagajärgede nägemine ajendas teda oma praktikat täiesti ümber suunama, keskenduma selles olukorras kõige haavatavamatele ehk maapiirkondade naistele ning hakkama tegutsema selle nimel, et nood õpiksid ise ehitama, et suunata oma elu ja võimalusi. Sellegipoolest ei identifitseeri Lari end feministina. Lääne feminismi kontseptsioonid ei kõneta teda – ise nimetab ta end humanistiks. Sellel on kindlasti palju põhjusi. Esiteks islam: Karachis on tugev feministlik liikumine, aga näiteks naiste marsil osalejaid on korduvalt happega rünnatud. Nii et see on tõesti ohtlik. Rolli mängib ka keeruline suhe impordina tajutud valgesse feminismi, sellest on kirjutanud näiteks Pakistani päritolu USA autor Rafia Zakaria. Seega on oluline feminismi määratlemine transnatsionaalse praktikana. Paljude sotsiaalsest ja ökoloogilisest õiglusest ajendatud projektide algatajad, kes tegutsevad kooskõlas feministlike eesmärkide ja eetikaga, ei määratle end feministidena ja neil on selleks täielik õigus. Seevastu feministlike kuraatorite ülesanne on sellegipoolest teha nende inimeste töö nähtavaks, et see inspireeriks teisi, sealhulgas feministe, tegutsema samamoodi.

Kuraatori võimuses on kahtlemata tõsta teatud nähtusi esile, luua neile ühendav raamistik, mis võib anda projektidele jõudu juurde. Siiski mõtlen ma mõnikord, kas mul on õigust sildistada kellegi sisuliselt ilmselgelt feministlikku praktikat nimetusega, mis mitmetel, näiteks ajaloolistel või kultuurilistel põhjustel, talle ebamugavust valmistab.

Arvan, et tuleb lihtsalt olla võimalikult aus, selgitada, et see on minu tõlgendusraamistik. Näiteks ka „Kriitilise hoole“ näituse 21 projekti autoritest ei olnud mitte keegi oma tööd sellisel moel mõtestanud, nad ei kasutanud hoolitsemise või hoole-eetika mõisteid. Ometi olid nad kõik sellisel alusel kokku­toomisega lõpuks rahul või isegi selle üle õnnelikud, et nende tööd nähti kui püüdlust tuua hoolivust juurde. Muidugi ei tahetud selle valikuga öelda, et hooliv saab olla ainult sellistel viisidel. Pigem oli soov suunata nägema, et tegelikult lähtub hoolivusest suur hulk arhitektuuri, võib-olla ebatäiuslikult, aga ehk palju rohkem, kui oleme seni märganud.

Kuidas hoiad kuraatoritöö ja akadeemilise elu tasakaalu? Kuidas need teineteist mõjutavad?

Need on väga erinevad tööviisid. Teatud mõttes loob kuraatoritöö silla akadeemilise maailma ja laiema avalikkuse vahele. Kui piirduda vaid akadeemilise maailmaga, jääksid paljud potentsiaalselt muutusi loovad ja kriitilised perspektiivid isoleerituks: need ei kõneta inimesi, kes on akadeemilisest ringkonnast väljaspool. Eelretsenseeritav kirjastamissüsteem, mille väljakujunemist olen oma elu jooksul näinud, ei soosi tugevate mõtlejate kujunemist avaliku elu intellektuaalideks. Nii et kuraatoritöö on üks väärtuslik võimalus jõuda palju rohkemate inimesteni. Mulle on see väga tähendusrikas ja rahuldust pakkuv töö, aga see ei ole üldse iseenesestmõistetav ega lihtne. Arvestades, et Euroopa Liidus on ülikoolidel täita nn kolmas missioon – midagi ka ühiskonnale tagasi anda –, võiks seda laadi tegevust märksa enam soosida ja tunnustada.

Arvan, et on väga oluline ka praktiseerida seda, mida propageerid. Mõtlesin su „Feministlike öömaastike“ („Feminist Nightscapes“, alates 2020, koos Claudia Lomoschitzi ja Sophie Linggiga) projekti peale – neist teemadest ei ole võimalik veenvalt kirjutada, olemata seda ise kehaliselt kogenud. Kui tõlkisin Nick Dunni raamatut „Hämarad teed. Öise linna manifest“, ärritas mind üksjagu tema privileegipimedus mehena, kelle öise linnaruumi kehaline kogemus erineb naise omast mõõtmatult.

Jah, mind huvitab ka ruumiliste projektide ellukutsumine, mida võiks nimetada avalikuks pedagoogikaks. Öö on aeg, mis ei kuulu paljudele inimestele – eelkõige naistele – sama enesestmõistetavusega nagu meestele, puhtalt seetõttu, kuidas nende keha maailmas eksisteerib. Ja see ajab vihale, sest ei saa liikuda vabalt, ilma hirmu tundmata. Seda hirmu sisendatakse paljudel tasanditel, parempoolne poliitika kasutab seda rassismi ja ksenofoobia külvamiseks. Gabriele Dietze on palju kirjutanud etnoseksismist, argumentatsioonist, et naiste keha on globaalse immigratsiooni tõttu ohus. Nii et see projekt jätkab juba 1970. aastate feministide ettevõtmisi öine ruum naistele tagasi võtta: me oleme rühm Viini kunstiakadeemia kolleege, kes korraldavad naiste retki öistele linnamaastikele. See on solidaarsusakt ja ka võitlus isoleerituse vastu, mis feministi mõnikord tabada võib. Selline koos tegutsemine annab jõudu ja toob rõõmu.

See on väga oluline nüanss. Selle kõrval, et teha asju mingite eesmärkide edendamise nimel, on ka oluline meeles pidada, et see peaks tegema rõõmu.

Rõõm on samalaadne nähtus nagu hool, seda märgatakse ja tunnistatakse liiga vähe. See tundub ähmane ja seda ei osata paigutada hindamisskaalale. Me pole harjunud küsima kolleegidelt, kas nende tegevus toob neile rõõmu.

Pandeemiaraamatus „Elu nakatunud planeedil“ („Living with an Infected Planet“, 2023) kasutad sa feministliku mure ja feministliku lootuse mõisteid. Sa oled ka öelnud, et see raamat on väga isiklik.

See raamat on isiklik ses mõttes, et sündis meeleheitest, aga olemuselt on see väga analüütiline. Mind vihastas pandeemia algusest saadik kasutatud militaarne retoorika: „eesliinitöötajad“, „sõda pandeemia vastu“, „valmisolek“. Kogu see terminivara, mis näeb hooletöötajates sõdureid, kelle kohus on end ohverdada. Kõrvutasin seda feministlike taastamiskavadega, mis räägivad poliitiliste liidrite omast väga erinevas keeles. Selle asemel et kõneleda sõjaterminites, tunnustavad need hoolitsemise ja hoole­töö tohutut tähtsust, mida pandeemia ajal tegid peaasjalikult naised, aga ka immigrandid ja teised marginaliseeritud rühmad. Kummalisel kombel on pandeemia­kogemuse mõtestamine väga kiiresti hääbunud, samamoodi nagu näiteks Esimese maailmasõja aegse Hispaania gripi kogemuse suhtes tundub valitsevat kollektiivne amneesia. Ometi on COVIDist palju õppida nii hoolekande infrastruktuuri, puuduvate haiglate ja õdede teemal kui ka ruumilise keskkonna ülesehituse kohta. Pandeemiaisolatsioon tegi ruumilistest vajadustest ja piirangutest uuel moel teadlikuks. Vajadused võivad ses olukorras üsna palju erineda sellest, mida varem arvati: näiteks rõdu või talve­aed, mingit laadi vaheruumid võivad olla koht, kus saab ohutult hingata. Sellises survestatud olukorras tulevad esile ka emotsionaalsed vajadused – paremini läbi mõeldud ruum aitab elada.