Põneva ja isegi müstilise eellooga Lepo Sumera balletti „Sisalik“ kannab sümfooniline lähenemisviis ja selle teljeks on julge, rikas, mahlane teatraalsus. Sumera maalib oma kõlavärvidega hoogsalt ja suurejooneliselt, muusikalised kujundid kerivad end ajatelge mööda lahti: auditiivne katkematu voogamine, korraks vaibumine, siis uus tõus ja lahti­rullumine. Laia haardega heidetakse õhku romantilisi kõlakujundeid.

Legendi järgi tõi Sumera lõpetamata partituuri balleti „Sisalik“ tarvis sahtlist välja Olari Elts, kes uuris muusikajuhina seoses 2023. aastal esietendunud Ojasoo ja Semperi „Macbethiga“ tema loomingut ning dirigeeris ses lavateoses „Pikse­loitsu“ ja katkendeid sümfooniatest. Koreograaf Marina Kesleri loojakäekiri klapib hästi Sumera helimaailma sümfoonilise kihilisuse ja dramaatilisusega. Sellele iseloomulike teatraalsete kõlavärvide, tugevate kontrastide, pikkade hästi läbi viidud muusikalise arenduse liinide ning elu ja surma küsimustega. Kokku saavad põnevus, dünaamiline pinge ning vormitugevus.

Keslerile on see kuues koduteatris Estonia lavale jõudnud ballett pärast „Libahunti“ (2007), „Othellot“ (2010), „Tuhkatriinut“ (2012), „Kratti“ (2015) ja „Anna Kareninat“ (2020). Koreograafi tugevuseks on psühholoogiliselt läbi komponeeritud ja veenvad tegelaskujud, ekspressiivne, tugevate tundeimpulssidega koreograafia ning musikaalsus. Talle meeldib sorida tegelaste peas ja südames ning sealt leitu kehasse ja tantsukeelde vormida. Klassikale omane kehameisterlikkus saab lõimitud nüüdisaegse tantsuleksikaga: pikad lõpule viidud jooned, sirutused ja tõsted vahelduvad nurksete pooside, ümber telje keerlevate pöörete ja põrandatehnikaga.

Koreograafi põhijoon on klassikale omaselt sirge, välja peetud ja lõpule viidud sirutuste ning tõstetega – harmoonia sünnib sujuvalt juhitud liigutusjadade otsekui katkematust ahelast. Kesler armastab pikki keerlemiskette. Duettides juhitakse partner ümber oma telje, liigutusi pikendatakse ühele või teisele poole selgroo keerdumisega ja siis vabastatakse põrandale või tõstesse. See tekitab esteetilise ja dramaatilise laengu.

Lavamaagiaga sobivad. Tänavu tähistati Lepo Sumera 75. sünniaastapäeva. Kes Sumerat tundis, võib öelda, et tema looming ja iseloom on paljuski sarnased. Tema elujanu ja sisemine tuli ehk soe kirglikkus pani ta inimesi ja elu täiel rinnal armastama ning lisas pidevalt pulbitsevaid uusi ideid, kogemiskiirust ja intensiivsust.

Sumera on üks eelmise ja selle sajandi alguse olulisemaid eesti heliloojaid, kes on kirjutanud kuus sümfooniat, filmi-, klaveri- ja kammermuusikat, elektroonilisi ja elektroakustilisi teoseid ning loonud helimaailmu ka teatri tarbeks (Peeter Jalaka lavastatud multimeediaooper „Olivia meistriklass“, 1997). Tema suhe selle kunstiliigiga oli lähedane ka sõpruse tõttu Mikk Mikiveriga, kelle lavastustele tegi ta helikujundusi (nt „Armastus ja surm“, 1984; „Maskeraad“, 1995).

Sumera lõi muusikat ka spetsiaalselt tantsuteatri tarbeks (Mai Murdmaa „Anselmi lugu“, 1978; „Pärjaballaad“, pantomiimiõhtu üks osa, 1981) ning tema valmis teoseid on kasutatud samas žanris lavalaudadel (Anu Ruusmaa „Rohi kasvab must läbi“, 1999; Mai Murdmaa „Ruumi suletud“, 1999; Teet Kase „Go – mäng kahele“, 2014; Jevgeni Gribi „Valgus aknas“, 2018).

Sumera jõuline kõlakäsitlus, milles leiab mitmesuguseid muusikalisi mõtlemisviise, ning dramaatiline ja ekspressionistlik väljenduslaad klapivad vägagi lavamaagiaga. Rikas, mitmekihiline, pillavate värvidega helikeel sobib tantsimiseks ideaalselt: mängulised rütmid, mis narritavad ja vahelduvad eleegilise voolavusega, on justkui kehaga kõnelemiseks mõeldud.

Eellugu ja alusteosed. „Sisalik“ on põneva ja müstilise saatusega teos. Nimelt tellis Sumeralt selle muusika tollal Moskva Suure teatri koreograaf Andrei Petrov ning 1985. aastal sõlmiti heliloojaga leping. 1990. aastal moodustas koreograaf aga lojaalsete tantsijatega Kremli Balletiteatri. „Sisalik“ pidi esietenduma aastal 1993, aga paraku läks teater enne pankrotti ja kõik kadus aegade hämarusse ehk balletimuusika jäi helilooja sahtlisse lõpetamata kujul. Viieosaline, balleti tervikstseene sisaldav süit on kõlanud ERSO ettekandes kahel kontserdil raadioteatris aastatel 1987 ja 1988.

Kesleri koreograafiaga „Sisaliku“ tarvis tegi suure töö ära Sumera õpilane Märt-Matis Lill, kes pani kokku partituuri Sumera juba valmis materjalist ja toorestest visanditest. Ta tõlkis päris palju muusikat uuesti balletidramaturgia keelde. Omalt poolt lõi ta džässisugemetega tänapäeva tegevustikuga moodsa aja osad.

Balleti libreto aluseks on Aleksandr Volodini 1982. aastal ilmunud näidend, mis on arhetüüpsete sümbolite ja kujunditega omalaadne filosoofiline mõistujutt, poeetiline, üheselt tõlgendamatu sürrealistlik või isegi maagilise realismi sugemetega lugu. Volodini psühholoogiliselt sügav tekst on tugevast, vabast, sensuaalsest, ent emotsionaalselt õrnast naisest – „Romeo ja Julia“ omalaadne tõlgendus mütoloogilises ajas. Laval avaneb isiklikult läbi tunnetatud tõe ja ühiskonna reeglite konflikt, kahe vastandi – lüürilise ja eetilise – ning teiselt poolt julma tegelikkuse kokkupõrge.

Helikude ja tants. Sumera „Sisaliku“ keelpillid ja löökpillid on eriti domineerivad, kellade partiid annavad juurde pidulikkust ja sakraalsust. Rütm ja tämber tagavad tragöödiale omase intensiivse pinge. Balleti algustaktides on laval mütoloogiline mets ja helikoeks meloodilised ksülofon ja harf, sellesse põimuvad puhkpillihelid. Nõtke ja kaunis Sisalik-naine mõnuleb päikese käes, kui järsku sõidab üle lava droon. Lavaloo kandvaks teemaks on kahe hõimu võitlus. Piisoni rahvas on tulnud Sisaliku rahva maavarasid vallutama. Salarelvad droonid, mis üle laotuse tuld külvavad, jätavad endast maha laibad ja kõrbetaolise laastatud maa. Siis läkitatakse kõige kaunim Sisalik-naine spioonina vastasleeri.

Rütmid mängivad jõuliselt ja rõõmsalt, renessansilikud vaskpillikäigud lisavad hoogu, sügavat kõla ja elulusti. Nakatav hoog, raputav elurõõm annab valitsuse üle sügavale, dramaatilisele ja kurvale. Miski ei jää pikalt ei üheks ega teiseks seisundiks: korduvad muusikalised teemad saavad avanedes kihistusi järjest juurde. Minimalistlikke korduvstruktuure on helilooja arendanud sümfooniliselt. Mõõtmeid ja kihte tekib ruumi kui suitsulõimi. Tõukejõuks, impulsiks on tugevad tunded, mis vormuvad ekspressiivselt helideks, kuid struktuur, kuhu need kinnituvad, on seejuures täpne ja raamistav.

Tänapäeva ilmestab Märt-Matis Lille loodud svingilikum, džässilikum helikude. Selgub, et laval on õigupoolest tegu tantsufilmi võtetega. Režissöör peatab stseeni, operaator, klapitüdruk, näitejuht Helgi Allo, riietajad ja grimeerijad toimetavad võtteplatsil. Reaalsus on vahetunud: Sisalik on režissööri naine Tiina. Peegli ja režissööri ees proovib parukaid Mari, kes on Piisoni rahva kauneim naine ning soovib ise mehe tähelepanu ja pearolli. Filmi kulgedes soojenevad tunded Sisaliku ja röövli vahel ning vastastikune sümpaatia on ilmne. Tiina mehes süttib armukadedus.

Sumera jõuline kõlakäsitlus on vägagi teatraalne, selles on valguse ja varju, fantastilise ja humoorika lõimumist. See tuksleb, sirutub, narritab, peidab end eri pillirühmade kõladesse – vaskpillid ja keelpillid, kellad ja löökpillid. Kiirus ja rütmilisus kaob ning löökpillide kumavad löögid kutsuvad aja ja ruumi puhkama.

Tiina mees on teinud oma valiku ja teda petnud, Sisalik, kes täitis ülesande ja tõi oma hõimule vastase salarelva drooni, armus filmiloos teise hõimu mehesse. Seda käsitleti reetmisena ja ta visati n-ö kodust välja. Kunst ja reaalsus on täiesti segi. Tiina teeb küll katset pastilaakarva tegelikkusega kohaneda, ent kõik tundub võlts ja mõttetu. Tema hinges on segadus ning äng, ta murdub pinge all. Lõpu tantsutrio naise ja kahe mehe vahel toob rahu, alistumise, leppimise – mõrkjas kurbus jääb lainetena õhku.

Maaliline kujundus. Reili Evart on loonud arhetüüpset ja ajatut tabava maalilise kujunduse. Olulised on märgilised värvid ja Rasmus Rembeli efektsed valgusmängud. Sisaliku hõimu kostüümid on siugjate siluettidega hõbedased, mustjashallid, Piisoni rahva peaehted sarved ja narmaspintsakud on kollase tooniga. Lavakujunduses on kõrbe, sõja- või öötaeva ja arhetüüpsed loodusmotiivid. Valged pikad narmad mängivad mitmesuguseid liikuvaid vorme. Õhus ümber telje keerlevad hõbedased kujundid meenutavad DNA-struktuure. Nüüdisaja maailm toimetab rohelisel taustal, rekvisiitideks otsekui prinditud futuristlikud toolid, diivanid ja meigilaud.

Kehakeelsed näitlejad. Sisaliku koreograafiline leksika on hapralt jõuline ja sensuaalselt plastiline. Huvitav on vaadata, kuidas eri osatäitjate rollid keha- ja andelaadipõhiselt vormi võtavad.

Marta Navasardjanil on lavale ilmumise algusest laubal saatuslik kurd, milles on aimata lõppvaatuse traagika. Ta kannab endas mõrkjat saladust, mis näitleja Tiina loos reetmisena ilmsiks saab ja maailma kokkuvarisemise ahastuses antiiksete tragöödiate kangelannade mõõdet kannab. Anna Roberta Sisalik on oma pehmelt kehaplastikalt nagu siug ise. Ta avatud haavatavuse ja nõtke füüsise koosmõju on Volodini naistele ehk kõige lähedasem: idealistlik, puhas, isepäine, tütarlapselikult siiras. Ta elab ise orgaaniliselt tegelas­kujuna, tema liikumine on kantud tugevast sisemisest impulsist. Ta reaktsioonid on nii ehedad ja usutavad, et lummavad täielikult. Näitleja Tiina armumine, pettumine, äng ja lõpuks murdumine …

Sacha Barberil on röövli ja näitleja Marguse rollis nooruslikku kohmakust ja küpsema Navasardjani partnerina järgib ta pigem tantsuskeeme, toetab naist ega paista silma sügava tunnetusega. Küllap see ajas muutub. Joel Alexander Calstar-Fisher on röövlina siiras ja vahetu. Tema tunded Sisaliku vastu on suures plaanis ja kannavad kauneid duette. Roberta orgaanilisus ja sensuaalsus on selle paari liimiks. Ali Urata režissöör Marko ja Tiina abikaasana on võimukalt mehelik ja reljeefne, tema füüsis ja põnev välimus lisavad ekspressiivsust ja domineerivust; tema vastab ka kõige enam Marko Matvere loetud hääle tüpaažile. Marcus Nilsson Tiina mehena on uljalt poisilik, kahtlev ja solvuv ning sellelt pinnalt võimu näitav.

Laura Maya Piisoni hõimu kauneima naisena ja näitleja Marina on plastiline ja sire ning tema võistlushimu tundub olevat sotsiaalselt kujunenud käitumismustri jäljendamine, mitte tugev sisemine vajadus. Ami Morita on pigem harjunud parim ja kauneim olema. Ta on eksootiliselt võimukas, seega taanduvad tavaelu pehmus ja naiselikkus välise ekspressiivsuse ees, mis on oma tahtmise saamise teenistuses, maksku mis maksab.

Tantsuleksika. Kesleri käekiri on ajas juurde saanud sujuvust liikumisjoonistesse ja keerukust tõstetesse, ent baasi moodustavad juba tuttavad elemendid ja väga hea muusikatunnetus. Näha on otseseid või kaudsemaid viiteid tantsumaailma suurkujudele Martha Grahamile, Jiří Kyliánile, Maurice Béjartile ning isegi sotsiaalse närvi ja naise tundeelu psühholoogiliselt ilmekale vormijale Pina Bauschile.

Põnevad on tegelaste reaalse elu nimed Tiina, Mari ja Margus – otsene viide koreograafi esimesele balletile „Libahunt“. Dünaamika loovad kordeballeti misanstseenide ja pas de deux’de või tantsutriode rütmiline vaheldumine. Tänapäeva stseenides on vaimukaid tantsufraase (tants kohvitassidega) ning humoorikaid tegelaskujusid (näitejuht Helgi Allo).

Nool Ameerika moderntantsu suurkuju Martha Grahami (1894–1991) suunas on tugeva ja emotsionaalselt intensiivse siseeluga naise valu, iha ja elukogemuse suurde plaani toomine nii „Libahundis“, „Anna Kareninas“ kui ka „Sisalikus“. Psühholoogiliselt on Kesleri lavalood algusest viimase taktini laetud ning tantsijad pole pelgalt andekad kehad, vaid oma sisemise seisundi füüsilised manifestatsioonid – peeglid ja väljendajad. Emotsionaalne tõde on oluline, liikumisel on alati põhjus, sisesund. Nende käed-jalad, torso ja pea on kuulsa kokkutõmbumise ja vabastamise tehnika teenistuses, keha lausa eri osade vastandamise võitlustanner. Paljud liigutused sünnivad keha keskpunktist, kõhulihastest, süvalihastest, et seejärel füüsis lõdvestada, luua energiapahvak ja liikumine.

Tšehhi päritolu legendaarse koreograafi Jiří Kyliáni (snd 1947) tantsustiil on voolav, rütmiline, efektne, esteetiline, kujundiküllane, tempereeritult täpne. Rõhk on partnerlusel ja musikaalsel tundlikkusel. Keha on Kyliánile poeetilise mõtte edasiandja. Kesleril pole abstraktset liigutustega muusikasse joonistamise soovi. Tema ballettides on laval psühholoogiliselt viimse detailini läbi tunnetatud narratiiv ja meisterlik partnerlus helimaailmaga.

Mõlema koreograafi ühisnimetajaks on klassika ja nüüdisaegse tantsu sulam ning eksistentsiaalsed pinged. Kylián on aga kindlasti poeetilisem ja kontseptuaalsem keha kui meediumiga mängides. Kesler soovib pigem teatri­vahenditega olulist lugu edasi anda. Tehniliselt on neil kasutusel samalaadsed pikad, teravad jalgade sirutused ning naistantsija mähkumine ümber partneri keha, nii et tema käed ja jalad on nagu teise keha pikendused, andes putuka või linnu vormi. Mõlemad eraldavad liigutusfraasidega kehaosad ja koordineerivad need kiirelt ühtseks tervikuks.

Kyliáni moodi sügava lavaruumi kasutamine ja üksiktantsija ka trupi dünaamikaga mängimine on samuti Keslerile tähtis. Kordeballett ja kõrvaltegelased on talle alati märgilised, kannavad sageli huumorit ja heatahtlikku muiet, kuid lisavad alati lavastusele dünaamikat ja rütmi.

Maurice Béjarti (1927–2007) kombel mängib Kesler oma ballettides sümmeetria ja perspektiiviga. Kordeballeti stseenid ja duetid või üksiktantsijate etteasted vahelduvad dünaamiliselt. XX sajandi üks mõjukamaid koreograafe armastas suurvorme ja tema lavastused olid vägagi teatraalsed. Massi­stseenide muusika, lava- ja valguskujunduse ning liikumise koosmõju taotles tal sakraalset või rituaalset atmosfääri. „Sisaliku“ esimese vaatuse hõimu rütmilis-rituaalne ja võib-olla ka midagi ohverdav tants hiigelsuure Piisoni kuju juures tuletab meelde Béjarti hüpnootilisi massistseene.

Tulevikulootus. Lavastustervik koondab kihte ja eri stiile. Tähtis koht on multimeedial: ekraanidel ja laval kohapeal filmitul ning lindistatud Marko Matvere häälel. Meeleolud ja tegevuspaigad vahelduvad tempokalt.

On sõjastseenide ähvardavat rütmilist tormakust (hõimude võitlus), rituaalset kasvava tempoga ja korduvate fraseeringutega löökpillide sugestiivsust (rituaal enne Piisoni hõimu juurde minekut), tundelisi sensuaalseid duette (armastuse arg puhkemine) ja valusat dramaatilist tugevate tunnetega partnerlust (misanstseen nelja peategelasega, Tiina ja Margus ning abikaasa). Tumedakõlalisus ja fataalsus on balleti kõlapildis algusest lõpuni sees.

Sumera helikeel on lisanud Kesleri koreograafipaletile mahlasust ja küpsust. Võib isegi öelda, et muusika on võtnud tantsu otsekui käekõrvale ning juhib seda osavalt ja orgaaniliselt. Kandvaks on praegu väga tuttav ambivalentsus, isiklikult läbi tunnetatud tõe ja ühiskonna reeglite konflikt. Kahe vastandi ehk lüürilise ja eetilise ning teiselt poolt julma tegelikkuse kokkupõrge. See, kuidas Sumera sahtlisse jäänud balleti muusika Lille käe all tervikteoseks koondus, on Eesti muusikaloo ja loomulikult ka tantsuajaloo seisukohalt väga oluline.

Fakt, et ühel hooajal on esietendunud Estonias kaks kodumaisele originaalkoreograafiale ja -heliloomele rajatud balletti, on meie rahvuskultuuri arengule mõeldes äärmiselt tähtis (novembris 2024 jõudis lavale Jevgeni Gribi ja Alisson Kruusmaa „Valgus maailma lõpust“). Mõlemad on õnnestunud ning lasevad laval särada ja areneda trupi esitantsijatel ja kordeballetil.

„Sisaliku“ elu ja surm, armastus, kuuluvus, reetmine, pettumine ja lootus on kõigis kunstiliikides ajatud ja igavesed teemad. Ja lootust meil on, sest „Sisalik“ annab tunnistust meie kultuuri­taseme kõrgest hetkeseisust ja suure potentsiaaliga tulevikust. Aga seda tuleb hoida ja kasvatada. Kõrg­kultuur vajab armastust, raha ja võimukandjate tarku otsuseid. Ainult siis on Eesti hingel ja vaimul lootust.