„Radikaalne regilaul. Enese ja pärimuse dekoloniseerimine“. Autor Vaim Sarv, intervjueeritavad Anne Türnpu, Andreas Kalkun ja Janika Oras. Toimetanud Sanna Kartau ja Karoliina Kagovere. Tõlkinud Sanna Kartau. Kujundanud Shubham Aggarwal. OPA! Publishing 2025. 176 lk.

Meisterdasin endale hiljuti raamaturiiuli, mille kõige vasakpoolsema sektsiooni võtab kokku viitekirje „noored poliitiliselt laetud mitte-mehed“. Järgnev mõttearendus on pühendatud selle kategooria värskeimale lisandusele – Vaim Sarve raamatule „Radikaalne regilaul“. Teos on kokku pandud intervjuudest näitleja ja lavastaja Anne Türnpu ning folkloristide Andreas Kalkuni ja Janika Orasega.

Teist akadeemilist aastat alustava folkloristikatudengina on mul keeruline käsitleda „Radikaalset regilaulu“ millegi muu kui erialase teaduskirjandusena, ehkki raamatu autor rõhutab proloogis vastupidist. Kolmele vestlusele eelneb eessõna, kus on suurepäraselt sõnastatud järgnev motiiv – provokatsioon. Enese­ärgitus? Ärgitus kindlasti, kuid kellele, jääb mitmeti mõistetavaks. Esimesel lugemisel mõjub teos autori isiklike märkmetena, omamoodi välitöö päevikuna. Olles paari nädala eest välitöödelt tulnud, tunnen end ära inter­vjueerija läbivates püüetes vestlust küsitluskava rajale juhtida.

Transkriptsioonis vahelduvad pealtnäha spontaansed mõttesähvatused hästi kalkuleeritud analüüsidega. Sellest ilmneb väga nüansitundlik toimetajatöö järgimaks autori eesmärki „hoiduda viidete lisamisest, kuid säilitada info ajalooline täpsus“. Ometi tahan teost kui pöördumist mõtestada regilaulu enda kuuluvuse kaudu. Sellekohast arutlust sisaldab esimene intervjuu Anne Türnpuga eelkõige selle kaudu, kuidas kaitsta regilaulu kui fenomeni määratlemist ja millisesse konteksti on eetiline regilaul paigutada. Mängu tuleb ka šamanismi mõiste: Vaim Sarve küsimuse peale, kas millegi regilaulusarnase esitamisel ei piisa lihtsalt headest kavatsustest, vastab Türnpu pilkava näitega isehakanud šamaanide kohta. Selle tõigaga meenub Ants Johansoni värvikas illustratsioon „Ööülikooli“ loengust: kui üks hant laulab teisele handile taeva poolt antud laulu, on viimasel õigus teda tappa.¹ Teise inimese isikulise laulu laulmine tähendab teisele kuuluva väe võtmist, ka kontekstieetika rikkumist. Eesti näitel tuleb tunnistada, et šamaanitrummi kaasamine ei ole rahvamuusika seadmisel harv näht, ehkki eesti pärimuskultuuris trumm instrumendina puudub. Pigem on see ülevõtt põhjarahvastelt, ettekujutus soome-ugri rahvaste jagatud kultuuriruumist. Sellest veidi hiljem.

Regilaul on rahva kollektiivse teadvuse looming, kuulub kõigile ja on seega mitte kellegi oma. Taive Särg nimetab samas „Ööülikooli“ loengus regilaulu voolavaks loomeprotsessiks, mille pideva ümberkujunemise tõttu on raske seda autoriõigusega kaitsta.² Ühtlasi tulevad „Radikaalsest regilaulust“ välja siinset folkloristlikku käsitlust konservatiivsena iseloomustavad jooned. Regilaulu suhtes kaitsva hoiaku võtmine võib tegelikult olla põhjendatud, arvestades, et enne XIX sajandit tuleb regilaulu esitusviiside uurimisel leppida mitte-läänemeresoomlaste kirja­panduga. Seega muudab tolle teose väärtuslikuks ainuüksi fakt, et see annab regilaulust kõnelemiseks platvormi seestpoolt kogejatele.

Mulle on põnev regilaulu kui esituspraktika õppimise kontseptsioon. Kuivõrd regilaul on hetkest impulssi saav kõnetusvorm, siis see muutub ajas ning eeldab ka esitajalt improviseerimisvõimet. Hea lauliku retsept klapib kokku professionaalse improviseerija omaga. Heaks laulikuks saab pidada seda, kes valdab piisava vabadusega regilaulu vormeleid, et pidepunktiks võetuna nendega parajal hetkel relevantseid maailmu luua. Et kõik ei hakkaks liiga ilusti kõlama, tuleb mainida, et improvisatsiooniliste laulude väärtustamine on kogumistöödel võrdlemisi uus nähtus. Välitööde päevikutest ilmneb folkloristide suhtumine, et improviseeritud lauludel ei ole erilist väärtust, sest neis puudub arhailisus, jääv produkt. Vaim Sarv viitab sissejuhatuses Andreas Kalkuni väitekirjale, mille esimeses peatükis kinnitatakse: oskamatusest improvisatsioone ühegi „tüübi“ alla paigutada ei tunnistatud justkui nende kuuluvust vana pärimuse hulka.³

Hääle dekoloniseerimine

Meenutan oma kokkupuuteid autoriga – meie esimene kohtumine leidis aset ühel lõkkelõhnalisel aprillikuu õhtul, kus ma laulsin Vaimu eestlaulmisel regilaulu, järgmisel korral istusin EMTA blackbox’i rõdul. Tema loomingut vastu võttes ei ole mul tekkinud esineja ja publiku vastandust ega distantsi. Kirjeldan teda tundlik-nõudliku ruumiloojana, kelle esinemistega kaasneb sama rituaalsus, mida pakkus selle raamatu lugemine – iseeneslik dialoogipärasus. Raamatus on läbivalt nähtav ka autori enda kujunemine teema interpreteerimises, kohatised kõhklused ning pöördumised lugeja poole. Sellest tulenevalt esindab juba raamatu eesmärgipüstitus midagi kväärile omast ja püüab seda sihti mööda visalt edasi minna. Rituaalsus ja kahekõne on märksõnad ka vestluses Janika Orasega ning kaiguvad üha uuesti vastu regilaulu moderniseerumiseelses ja -järgses võrdluses. Väärtust lisab raamatule see, et regilaulus toimunud muutuste puhul on protsesse süvitsi kirjeldatud nii laulmise kui ka kuulamise-mõistmise poolelt. See on lõputuna näiv väärtuslik materjal, millest tahaksin kirjutada lehekülgede viisi remarke.

Autori häälestatus on vestlustes väga kindel: domineerib veendumus konkreetselt piiritletavast ühiskonna moderniseerumisest ning sellest tulenevalt eesmärgist saada vestluspartnerilt kinnitust või ümberlükkamist. Kui tõesti võtta tekste välitöömaterjalina, paistab, et rakendatud on poolstruktureeritud uurimismeetodit. Selline lähenemisviis toetab teema fookust, samuti nõuab kriitikat. Folkloristidega vesteldes seda kergesti ei juhtu, aga loen siit-sealt välja, et intervjueerija on esitanud küsimuse vormis, mis juba sisaldab soovitud vastust või suunab vastaja mõttekäiku. Küllaltki radikaalse lähenemise võib olla tinginud autori n-ö väljastpoolt sissepoole vaade regilaulu ruumi.

Mugride jagatud kultuuriruum

Vestlustes uuritakse regilaulu ja selle esituspraktikate muutumise põhjuse-tagajärje seoseid. Anne Türnpu osutab rahvuslikule suitsiidile kui paratamatusele, mis on taganud „metsarahva“ püsima­jäämise. Metsarahvana püüame end taas tõestada. Kui eestlane lõpetab enese skandinaavlaseks nimetamise, peab ta end soomeugrilaseks (mugri), lääne­mere­soomlaseks. Tahan jagada veel viimast mõtet, mis tekitas minus ahhaa-tunde ja sai mulle provokatsioonina pihta. Seesama väljastpoolt sisse­poole vaade ehk siinne ettekujutus soome-ugri rahvaste piiriülesest jagatud kultuuriruumist, mille mainimine tekitab pärast Ukraina sõja puhkemist konflikti.

Siin satuvad dialoogi Andreas Kalkuni väitekiri ja Art Leete artikkel Venemaa aladel elavatest soome-ugri põlisrahvastest.⁴ Kui esimene küsib, kuidas kirjutada sellest, millest pole varem peetud vajalikuks kirjutada, siis teine, kuidas kirjutada neist, kes on jäänud vait, kuid kellest on alati kirjutatud. Ukraina sõja tekitatud huvide konflikt on asetanud soome-ugri rahvaste „jagatavad kultuurilised väärtused“ küsimärgi alla ning annab dekoloniseerimise ideele uue värvingu. „Radikaalse regilaulu“ seisukohalt aga kinnitab see vaid teose õnnestumist kriitilise provokatsioonina.