Tartus toimus juba üheteistkümnendat korda Psühhodisko konverents. Ettevõtmise eestvedaja on Tartus 2016. aastast vinüülplaadipoodi Psühhoteek pidav Ahto Külvet – mees, keda saab teiste hulgas seostada vinüülplaadikultuuri taassünniga Eestis. Kuigi vinüülplaadi tagasitulek on üleilmne nähtus, väidab Külvet, et tema tegevust juhib pigem ta enda huvi kui moevool. 

Vinüülide vastu hakkas Külvet huvi tundma juba teismelisena, kui tema Õismäe paneelmaja korteri ühest toast sai vanemate heakskiidul stuudio-salong, kus ärksad noored muusikahuvilised kogunesid ja vinüüle kuulasid. Esimese plaadina soetas vinüülihuviline noormees oma kogusse Iggy Popi esimese protopungi ja psühhedeelse roki elementidega bändi The Stooges debüütalbumi „The Stooges“. Tegemist oli firma Antrop välja antud piraat­versiooniga, mille ümbrisel oli kogu tekst kirillitsas ja lugude pealkirjad vene keelde tõlgitud. See tähendas kahekordset avastamisrõõmu: paar aastat pärast plaadi ostmist sai Külvet teada, mis bänd on Студжиз, kes laulab lugu „Хочу быть твоим псом“ („I Wanna Be Your Dog“).

Külveti muusikamaitse ei kujunenud peavooluga samasuguseks. „Võib öelda, et mind huvitab kõik, mida Shazam ei tunne ja Spotify ei mängi: vinüülid ja fleksiplaadid alates veidratest loodushäältest ning lõpetades lasteplaatidega. Eelkõige on mu tähelepanu endise üleliidulise heliplaadifirma Melodija välja antud salvestistel. Selle toodang oli kolossaalne – keegi ei tea, kui palju plaate Melodija on välja andnud.“

Külveti praegune tegevus toetub kolmele sambale. Esimese, vinüülipoe Psühhoteek kohta lausub sõber Raul Viitung: „Pood ei vasta mingil kombel kriteeriumile „tavaline“. Üks väga psühhoteegiliku plaadi näide on Melodija välja antud neenetsite ja tšuktšide rahvamuusika. Ahto eesmärk on leida muusikat, mida keegi ei ole tänapäeval kuulnud, ka tema ise mitte. Psühhoteek on Tartu retroversumi keskpunkt, kus leidub peale plaatide ka plakateid ja retro­esemed. Pood on kuulsust kogunud ka lähiriikides: spetsiaalselt selle pärast on kohale tuldud nii Soomest kui ka Rootsist.“ 

Teine sammas on Psühhodisko ehk plaadimängimisüritused, mille eripära on, et selle plaadi, millelt muusika kõlab, ümbris peab olema kuulajale mängimise ajal nähtav. Valitud muusika peab vastama ka kriteeriumile „keegi teine pole seda varem mänginud“. Külveti tegevuse kolmas sammas on aga psühho­visioon ehk hea sõna levitamine, mille alla kuuluvad konverentsid, raadio­saated ja kirjasõna. 

Psühhodisko konverentside traditsioon sai alguse 2015. aastal üritusega „An Introduction to Essential Stereo“ ehk „Sissejuhatus stereosse“. Külveti kirest levitada „teistmoodi teadmist“, rännata alternatiivsetel muusikamaastikel ja lennukast fantaasiast annavad tunnistust konverentside teemad. Vaatluse all on olnud eksperimentaalne kosmiliste helimaastike ja rituaalse tantsumuusika vahel paiknev kosmiline disko (2017), räägitud on psühhedeeliast kui heli- ja visuaalkultuuri nähtusest (2017). On käsitletud mineviku vinüülplaadikogusid ja vinüülipärandit (2023) ning mõtiskletud tuleviku teemal (2018). Geograafilises mõttes on ette võetud rännakuid endistesse idabloki riikidesse („West of the East“, 2018) ja Ukrainasse („Vuntsidega funk“, 2021). Eesti muusika piire laiendati eelmisel aastal, kui keskenduti ulgu- ehk väliseesti muusikale. 

Tänavuse konverentsi idee kohta lausub Külvet, et see tärkas juhuslikult, kui kätte sattus Melodija 1968. aastal välja antud seitsmetolline plaat, millel kõlab festivalil „Tallinn 1967“ salvestatud Bakuust pärit Rafik Babajevi Ladina-Ameerika rütmidega „Improvisatsioonid mugami teemadel“. 

Siinne ülevaade on kirja pandud inspireerituna kirjanik Vassili Aksjonovist, kelle isepäisus ja vaba vaim hõljus konverentsi kohal mitmeski mõttes.

Konverents. Tartu ülikooli raamatukogu muusikaosakond. Kui alati jukerdama kippuv helitehnika on lõpuks inimtahtele allutatud, kuulutab Ahto konverentsi avatuks. Olen see, kes asjaga algust teeb, ja seda täiesti arusaadavatel põhjustel – keegi teine pole seni vaevaks võtnud sedavõrd põhjalikult „Tallinn 1967“ teemasse kaevuda. Seekord ootab vastust küsimus, miks on vaja ikka veel, peaaegu kuue aastakümne pärast, rääkida festivalist „Tallinn 1967“. Põhjusi on mitu. Festival on svinginud end kogu Nõukogude-aegse eesti džässielu tippsündmuseks, kõrgemotsionaalsete meenutuste tõttu katartiliseks hetkeks: „see oli hullumeelne pidu“, „Nõu­kogude džässi orgasm, pärast mida partnerid teine­teisest lahkusid“. Püüdlikud eestlased näitasid maailmatasemel korralduse kõrgklassi. Lava kaunistas Nõu­kogude džässitähtede pillide ja muusika hiilgus. Emotsionaalset kõrgpinge­särinat tõi kaasa USA tolle aja kõige-kõige parem džässimees Charles Lloyd, keda ümbritsenud liiga kirgas sära ja meediamüra ning riiki sisenemise viis tekitasid Nõukogude võimukoridorides sedavõrd teravaid dissonantse, et muusikuid esialgu lavale ei lastud. Ja viimaks Willis Conover – terve Nõukogude Liidu džässmuusikute kultusfiguur, Ameerika Hääle saate „Jazz Hour“ juht, kes kuulutas otsekui preestrina kantslist igal õhtul oma sektile džässiusku.

Sõna saab Ahto Külvet. Mehe tundlik vinüülinina oli peale esimese leiu juhatanud viie uueni. Melodija on festivalil kõlanu kohta avaldanud kaks kogumik­albumit. Firma Atlantic on välja andnud plaadi „Charles Lloyd in the Soviet Union = Recorded at the Tallinn Jazz Festival 1967“ (1970). Haridus- ja populaarteadusliku ajakirja Кругозор (’silmaring’) lisana on ilmunud kahe palaga fleksiplaat. Tõnu Naissoo on festivali salvestised avaldanud kogumikplaadil (Jazzagression Records, 2016), kus festivali „Tallinn 1967“ salvestiste kõrval leiduvad ka „Tallinn 1968“ eelvoorus mängitud lood. Naissoo muusikalises biograafias on „Tallinn 1967“ oluline sündmus, toona 16aastase nooruki esimene avalik ülesastumine. 

Ja siis on ekraanilaval Tiit Paulus isiklikult, et piiluda festivalil „Tallinn 1967“ osalenu pilguga ürituse mineviku­kardinate taha. Arusaadav, sündmus leidis aset 58 aastat tagasi ning kardinad on tolmunud, kuid siiski kumavad läbi emotsioonidest kantud mälestused Kalevi spordihalli liikuvatest rahva­massidest, saladuskatte all toimunud jam session’ist Sossi klubis ja Willis Conoveri sensatsioonist restoranis Kevad. 

Seejärel näitus! Plaatide originaalid, pildid ja festivali kujunduselemendid. Mis aga kõige mõistatuslikum: vitriinis lebab festivali „Tallinn 1968“ plaadiümbrise kujundus, kuigi festivali ei toimunudki. 

Konverentsi osa lõpuks saab kaeda festivali ennast. Selles on abiks kaks filmi: Astrid Lepa Eesti Telefilmis valminud „Jazz 1967“ ja Leningradi tele­visioonis linastunud Grigori Franki „Три интервью, взятые в Таллинне“ ehk „Kolm Tallinnas tehtud intervjuud“.

Konverentsil jäi lõpuks kõlama tõdemus, et mida kaugemale festival „Tallinn 1967“ jääb, seda enam eemalduvad selle kohta räägitud lood tegelikkusest. Või äkki ongi olemas mitu tegelikkust?

Restoranis Spargel võtab kehakinnitust Psühhodisko konverentsi seltskond. Laua ümber on üheksa meest, kes kaevavad tundmatute helide maailmas, salvestatud on need nii vee all, maa peal kui ka taevas. Nende meeste silmis süttib tuluke, kui silmapiirile ilmub mõni ennekuulmatu salvestis. Jussi Kantonen on arhitekt, kes keerutab õhtuti plaate ja on kirjutanud koos Alan Jonesiga diskomuusika ajaloo raamatu „Saturday Night Forever: The Story of Disco“. Plaadifirma Frotee omanik Martin Jõela tegi üle ilma kuulsaks Velli Joonase, kelle laulust „Stopp, seisku aeg!“ on saanud tõeline hitt – kümne aasta jooksul on tehtud üheksa ümbertrükki kogutiraažiga 8000. Siis David Blažević ehk Horvaatia DJ Dr. Smeđi Šećer, kes on välja andnud viis endise firma Jugoton funk-muusika plaati. Plaadihuvi on põimunud ka õpingutega, nimelt uurib Blažević Jugoslaavia plaaditoodangut. Seejärel õnnestub teada saada, et firma Melodija Nõukogude ajal ilmunud plaatide autoriõigused kuuluvad sellele, kelle käes on parasjagu masterplaat. Ja siis Kaspar Jassa, avangardikalduvustega kirjanik ja DJ, kes pani ürituse jaoks maakeelde ümber Vassili Aksjonovi essee„Простак в мире джаза, или Баллада о тридцати бегемотах“ ehk „Ohmu džässimaailmas ehk Ballaad kolmekümnest jõehobust“. Lugu kanti hiljem täispikkuses ette Tartu Kirjanduse Maja keldrikorrusel, mille hämaravõitu võlvialune andis loole igati sobiliku underground-atmosfääri. See essee on kõige kunstipärasemaks peetud kommentaar Tallinna džässifestivalile ja ilmus liberaalses kirjandusajakirjas Junost (’noorus’), mille kaasautorite hulka Aksjonov aastaid kuulus. 

Päeva lõpuks sai kogeda tõelist Psühho­disko fenomeni, kui Kirjanduse Maja kahes ruumis kõlasid retrohõngulised helid varaste hommikutundideni. Järgnenud päeval toimus ka plaaditurg, kuhu oli Eestist, Lätist ja Soomest kokku tulnud üle 40 plaadimüüja ning silma järgi mitu tuhat plaadihuvilist. Lõpuks jäi sees helisema tunne, et džässifanaatikuid ja melomaane ühendab entusiasm, sügav ja kirglik pühendumine oma tegevusele.