Põhjanaabrite suurim filmifestival „Armastus ja anarhia“ (HIFF) toimus tänavu septembris juba 38. korda. Augusti lõpus kostitas Soome kinopublikut ka „Espoo Ciné“, mis oli Helsingi filmipeole omamoodi sissejuhatus. Espoo filmifestival ja HIFF astuvad päris mõnusat paarisjalga: poolteist nädalat festivali, siis paar nädalat puhkamiseks ja siis veel kümme päeva filme peale.

HIFFil on oma roll ka Soome filmitööstuse arendajana. Paraku jättis tänavusele festivalile märgi valitsuse teade, et plaanitakse märkimisväärselt kärpida Soome Filmi Sihtasutuse (SES) rahastust. See tähendab vähem oma filme riigis, kus iga kolmas kinokülastaja vaatas 2024. aastal kodumaist filmi.¹ Vastusena valitsuse otsusele korraldas festival spontaanse meeleavalduse ning võimalikke kärpeid mainiti peaaegu igas tänu- ja lõpukõnes.

Armastus Aasia ja Ameerika indie vastu

Juba kaks nädalat enne HIFFi algust olen täpselt kell 12 piletijärjekorras. Muidugi virtuaalses, kus „ooteruumis“ koos minuga on peaaegu 2000 inimest ja loenduri järgi pääsen pileteid ostma alles kolme tunni pärast. Hetkeks on tunne, nagu jahiks mõne suurkontserdi pileteid, mitte kohaliku tähtsusega filmi­festivali pääsmeid.

Mina jahtisin ava- ja lõpufilmi, Joachim Trieri peredraamat „Sentimentaalne väärtus“² ja Jafar Panahi poliitikast läbi imbunud teekonnafilmi „Lihtsalt üks õnnetus“³. Kas neis festivali raamivates filmides peegelduvadki armastus ja anarhia, mille vahele jääb kogu ülejäänud filmimaailm? Panahit võib rahumeeli nimetada anarhistlikuks filmitegijaks, Trier aga kujutab armastuse keerulisi väljendusi peresuhetes.

HIFFi publiku maitse-eelistustest annab aga ehk parema pildi hoopis populaarsemate filmide esikolmik: Tai žanrisegu „Kasulik kummitus“⁴, Kelly Reichardti vaikne kunstiröövifilm „Meistervaras“⁵ ja Hiina režissööri Bi Gani müstiline allegooria „Ülestõusmine“⁶.

Anarhia kumab läbi niisugustest teemaprogrammidest nagu „Fight the Power“ ja „Eat the Rich“, aga tõelise poliitilise toetusavaldusena, peegeldusena teiste filmifestivalide narratiividest⁷ ja ehk isegi teatava mõjutustorkena festivalikeskusest mitte kaugel paikneva eduskunta suunas oli festivalikavas ka alamprogramm „Free Palestine“. Soome on (koos Eestiga) nende riikide hulgas, kes ei ole (senini) Palestiina riiki tunnustanud. Seejuures on protestid Palestiina toetuseks Helsingi kesklinnas regulaarsed ning ka filmisaalidest väljudes jäi sageli silma näiteks toetussõnumitega rinnamärkide kandjaid.

Eriprogrammi filmid ei olnud seejuures sugugi kõik tõsised, üdini poliitilised seisukohavõtud. „Yalla parkuuri“⁸ keskmes on parkuurimine kui vastu­panuvorm. Järjepideva pommirahe tõttu on aina rohkem Gaza linnu varemeis, aga järjest laieneb ka parkuurijate mänguväljak. Film on jutustatud peategelase ja režissööri vaheliste videokõnede kaudu, mis on lootustandvaks ühenduseks nii filmi tegijatele kui ka vaatajatele. Ühtegi Iisraeli filmi festivali kavast ei leia.

Eestit esindasid „Aurora“ ja „Emalõvi“⁹, mõlemad „Eurotrip’i“-nimelises alaprogrammis. Muidugi sai Helsingi publik ka kohtuda meie filmitegijatega. Muide, „Emalõvi“ lavastaja Liina Triškina-Vanhatalo tõdes, et kuigi film hakkab vaikselt oma festivalitiiru juba lõpetama, kuulis ta just Helsingis selliseid küsimusi, mida teistes riikides pole esitatud. Koos Soome publikuga arutleti filmi järel näiteks muusika ja värvide rolli üle „Emalõvis“, selmet küsida lihtsalt „aga kuidas parem lapsevanem olla?“.

Võistlusprogrammidest ja kadedusest

Tänavu andis programmijuhi ameti ametlikult oma nooremale kolleegile Outi Rehnile üle Pekka Lanerva, festivali üks asutajatest ja senine programmidirektor. Lanerva jääb siiski kunstiliseks nõuandjaks ning küllap ei tasu karta, et festivali filmivalik tulevatel aastatel sootuks teist nägu hakkab minema. Rehn on programmivalikus kaasa löönud juba aastaid ja rõhutas ka oma avakõnes, et mitmekülgse programmi koostamiseks on ka koostajate hulka vaja kaasata erinevaid inimesi. Fakti, et HIFF suudab kaasatuse sõnadest ka tegudesse viia, kinnitab tõsiasi, et 48% festivali filmidest ei ole meeslavastajate tehtud.

Eraldi võistlusprogrammi moodustavad Soome uusimad lühifilmid. Kui Süüria vangla kongist filmitud võidufilm „Minu nimi on Lootus“¹⁰ on võimas ja avatult poliitiline, siis tegelikult ühendavad kõiki auhinnatud lühifilme sellised teemad nagu identiteet, inimsuhted ja inimlikkus.

Samuti linastusid festivalil kõik filmid, mis kandideerivad Põhjamaade Ministrite Nõukogu filmiauhinnale, mille võitja selgub oktoobri lõpus. Soome kandidaat „Helsingi efekt“¹¹ on arhiivimaterjali alusel tehtud uus film 1975. aasta Helsingi OSCE konverentsist.

Filmis vaadeldakse konverentsil tehtud otsuseid kui liblika tiivalööki, mis lõi lõpuks võimalused NSV Liidu lagunemiseks ja külma sõja lõpuks. Ka režissöör ise nimetab konverentsi ülesvõtteid poliitikute kõnedest surmigavateks, seega saadab filmi tema enda hääl ja nalja­viskamine, mis vahepeal on küllaltki kentsakas fiktiivses telefonivestluses nii Ameerika presidendi Gerald Fordi kui ka Leonid Brežneviga. Riigijuhid on rääkima pandud diplomaatiliste vestluste ümberkirjutuste põhjal ning Brežnevile on antud kohati karikatuurne inglise keele oskus, küll tugeva vene aktsendiga.

Saksamaaga koostöös valminud film on ajalookäsitluselt ehk liiga laiade pintslitõmmetega, kuid süstib siiski vaatajasse pisukese lootuse. Naiivselt võib loota, et see vähemalt tekitab vajalikke küsimusi neis, kes ei ole Venemaa kõrval üles kasvanud. Omalaadne kogemus on ka vaadata filmi vaid paari kilomeetri kaugusel seal näidatavast ajaloolisest Finlandia konverentsikeskusest.

Kuigi ka „Helsingi efekt“ sai festivalikavasse lisalinastusi, oli märksa populaarsem Norra auhinnakandidaat „Unistused“¹². Dag Johan Haugerudi Oslo triloogia viimast filmi nägi HIFFil tervelt viiel korral! Võib aimata, et ka Põhjamaade filmiauhinna võitmise šansid on siin norrakate kasuks.

Välismaalt tulijale annab HIFF ka tõhusa ülevaade Helsingi kinodest ja teeb kadedaks, et meil on asjad ikka üsna anonüümsete kobarkinode poole kaldu läinud. Helsingis on jäänud paigale nii ajaloolised kinod nagu Orion, Maxim või imposantne Bio Rex, aga leitud filmi­näitamiseks ka uusi kohti kunagistes tööstuspiirkondades, näiteks Korjaamo ja Konepaja endistes töökodades.

Ka Tallinna mahuks kenasti üks kinosaal mõne Kopli või Telliskivi veel kasutust leidmata hoone sisustamiseks. Suurem osa Helsingi saale on ka üks­teisest paraja jalutuskäigu kaugusel, nii et kui juba lõikav septembrituul liialt ei näpista, siis on päris mõnus kahe linastuse vahel pead puhata, nähtut seedida ja linnas tuuritada.

Minu põlvkonnale ongi vist nooruspõlve reisid „lähme Helsingisse šoppama“ viimasel ajal asendunud pigem kultuuriturismiga, näiteks festivalile „Flow“ või Ateneumi hittnäitustele. Nende kõrval soovitan aga Helsingit järgmistel aastatel külastada ka sügisese filmifestivali ajal, teha omamoodi väike linnapuhkus kinodes pimedate ööde sisse­juhatuseks.