Valimisvõistlus on lõpusirgele jõudnud ning peagi saab valijaskond teenitud puhkuse ega pea enam ägama võimule pürgijate lubaduste ja enamjaolt sisutühjade loosungite koorma all. Osa taustavõitlejaist jääb küll püsivasse erutusseisundisse ja peab oma lootusetuid lahinguid edasi, kuid need kolivad õnneks ühismeedia ääreala kaugetesse kõlakodadesse, kust purskuva pritsmetega pihtasaamisest on rahumeelseil lihtne hoiduda. Ohtralt väitlusi vahendanud ajakirjandust peab seekord kiitma. Maa on suur ja igas nurgas elu küllalt eripalgeline ning sedapuhku jõudsid ajakirjanikud üsna paljudesse paikadesse ja vahendasid valgustavat teavet, mismoodi elatakse, mille üle rõõmustatakse ja kurvastatakse väljaspool suuremaid linnu, olgu Viru-Nigula või Saaremaa vallas.

Eranditult igas väitlussaates pani keegi kas etteheitena või enesekiitusena jutu keerlema selle ümber, kas kohalik võim on „rääkinud kogukonnaga“ ja „kogukonda kaasanud“ või mitte, ning seejärel ruttasid kõik debateerijad lubama, et tulevikus teevad seda veelgi rohkem. Keegi, ei erakondade ega valimisliitude esindajad, aga ei selgitanud kordagi, kes või mis see kogukond kui vestluspartner on ning millest ja miks üldse peaks selle defineerimata mütoloogilise imeloomaga rääkima. Kahjuks ei jäänud mulle kõrva – ja vabandust, kui kellelegi liiga teen –, et ajakirjanikud oleksid kandideerijatelt järjekindlalt definitsiooni ja tegevuse kirjeldust nõudnud. Nii on jäänud kogukonnaflirt kõige õõnsamaks petulubaduseks terves valimiskampaanias.

Teema pole uus, aga mood püsiv. Aet Annist kirjutas Müürilehes juba kümne aasta eest, et „üha amorfsemaks muutunud kogukonna mõiste on kaotanud ajapikku teoreetikute silmis oma analüütilise mõtte ja pagenud jutumärkide kontseptuaalsesse kaitsevarju“¹. Alles hiljuti näitlikustasid Kaarel ja Madli Vanamölder Sirbis kogukonnanuhtluse Tartu juhtumite põhjal². Kuid volikogude valimise kontekstis on see kõik nagu hane selga vesi. Munitsipaalpoliitikud ei näi aimavat ega tajuvat, milliseid takistusi oma tulevases töös ja selle tulemuslikkuses nad endale ise ehitavad, kui kavatsevad ka kinni pidada lubadusest kogukondadega kõneleda ning nende tahtmist arvesse võtta.

Asi on selles, et kogukond kui amorf­ne nähtus ei sobi sugugi Eesti poliitilisse süsteemi ega võimukorraldusse, kus subjektiks on kodanik või volikogude valimise puhul kohalik elanik, kes esindusdemokraatia reeglite järgi valib ennast tähtajaliselt esindama volitatud isiku. Rahvastikuregistri abil määratakse ühemõtteliselt, kes ja kus on valimisõiguslik kohalik elanik. Kõik on võrdsed sõltumata sellest, kas nad kuuluvad ka mõnda „kogukonda“ või mitte. Sõltumata sellest, kas mõned kogukondlased tegutsevad organiseeritult huvirühmana ja on oma tahtmiste mõju suurendamiseks ka juriidilise keha registreerinud.

Oleks ebaloogiline arvata, et kui huvirühm on piisavalt arvukas, siis ükski erakond või valimisliit selle konkreetset huvi ja soovi häälte saamise nimel oma programmi ei korja ja hiljem esindada ei püüa. Kuid nagu reeglid ette näevad, moodustatakse valimiste järel võimukoalitsioon, mis asub ellu viima enamuse tahet. Nende ülesandeks, kes jäävad opositsiooni, on maksimaalselt pingutada selle nimel, et vähemuse huvid oleksid võimaluste piires arvesse võetud ja kaitstud. Aga pingutus ei tohi seisneda võimuorganite töö takistamises vahendeid valimata, sest nagu parlamendis proovitud obstruktsiooni näitel teada, kaotavad otsustajate töövõimetusest, seisakust ja tulemuste puudumisest kõik, sealhulgas kogukondlased.

Olen igati selle poolt, et igasugune vabakondlik tegevus õitseks ja inimesed, kelle bilansis leidub vaba aega, seda üheskoos ja kultuurselt sisustaksid, midagi looksid ja arendaksid. Kui aga (varjatud) ambitsioon on avalikule võimule otsuste dikteerimine, siis on mindud üle piiri, esindusdemokraatia toimimisest valesti aru saadud ning pigem liigitub end kogukonnaks kuulutanute tegevus terrorismiks ametlikult valitute suunal, kuid terroriseerib ka neid, kes end selle virtuaalse kogukonna liikmena ei taju, seisukohtadega ei nõustu ja on juhtumisi täitsa rahul kohaliku võimu plaanide ja töö tulemustega.

Selgitan. Kohalik võim püüab näiteks rangelt planeeringuprotsessi reegleid järgides ära lahendada mingi murekoha, mis puudutab tuhandet inimest. Kõik on avalik, kuulatakse ja räägitakse, kaasatakse asjatundjaid kõrvuti asjatundmatutega, leitakse kompromiss. Ühtäkki aga ärkab kogukond ehk need kümme inimest, kes iial millegagi rahul ei ole ja kel on kärategemiseks ja palvekirjade kirjutamiseks palju vaba aega. Nad käivad koos, moodustavad ühingu ja väidavad, et esindavad kogukonda, see tähendab kõiki. Mis on sama tõene väide, kui et Hamas esindab absoluutselt kõiki palestiinlasi. Volinik kuuleb seda kära, mis ta uksest ja aknast sisse tungib, aga ta ei pruugi kuulda vaikust asjade käiguga rahul enamuse ja ükskõiksete leeris. Ja mõistagi ei ole igas üksikküsimuses võimalik läbi viia esinduslikku küsitlust või uuringut.

Rahulolematute aktivistide des­informatsioonikampaania ja mõjutustegevuse tasakaalustamiseks ei jää seega üle muud kui samuti organiseeruda, luua rahulolijate ühing ja kogukond ning koormata ametnikke omalt poolt infotulva, kiidu-, tänu- ja julgustus­kirjadega. Aga kui selleks, erinevalt aktivistist, sugugi vaba aega ei leidu, nagu töötavate inimeste olukord üldjuhul on? Millise tegevuse peaks oma aja­kasutusest välja arvama, et pühenduda end kõiki esindavat väitva aktivisti valeütluste ümberlükkamisele? Kust üldse tuleb tema õigus minu eraellu sekkuda, haugata tükk mu napist ajast? Mis muu see ikka on kui terror.

Kõige reljeefsemalt paistab terroristide tegevus välja, kui jutt läheb liikluskorraldusele, eriti suuremates linnades või põhimaanteedel. Liikluseeskirja saririkkujad ja huligaanid moodustavad vaid tühise osa kõigist liikluses osalejatest ja ka autojuhtidest. Aga neil on ülihäälekas esindus, kes ei pruugi endale ise arugi anda, et kui nõuavad näiteks kiiruspiirangute kaotamist või vähendamist, kiiruskaamerate keelustamist või muude elupäästvate võtete kasutamise lõpetamist liikluskorralduses, siis taotlevad nad keelatu muutmist lubatuks, seni kuriteoks peetava legaliseerimist, kaudsemalt õigust tappa.

Reeglitest kinni pidavate ja ohutult sõitvate autojuhtide ülekaalukal enamusel, keda ühendab muu hulgas ka pahameel liiklushuligaanide vastu ning võime uute vajalike piirangutega kohaneda ja neis head näha, oma esindusühingut ega isegi aktivistide salka ei ole. Miks peakski, sest õigusriigis ei ole ükski seaduskuulekas kodanik kohustatud oma seadusi järgivat käitumist iga päev tõestama. Praeguseks ei ole kõigi autojuhtide eestkõnelemise ambitsiooniga Eesti Õige Kiirusega Sõitjate Liitu (mida oleks aus nimetada liiklushuligaanide ja kiiruseületajate liiduks) veel moodustatud, aga kaugel seegi päev, sest kogukond ju on, nagu näha sellest, millise innuga üks väike rühm politsei ja omavalitsuste mis tahes liiklusohutust parandavaid algatusi ründab ja terroriseerib. Aga kõiki autojuhte esindaks see sama vähe nagu Eesti Autoomanike Liit, mille liikmed ei taha maksuseadusi täita, kõiki autoomanikke.

Kokkuvõttes ei palu ma valitavatelt volinikelt üle maa muud kui meelekindlust kogukonnaterrorile vastuseismisel ja kannatlikkust nende erandjuhtude väljaselgitamisel, kui mõni kogukond reaalsuses olemas on ning midagi arutamisväärset ka ette paneb. Üldjuhul aga on vaikse enamuse ohutuse tagamiseks vaja panna kogukondade väidetavate elupaikade juurde nagu raudtee ülesõidukohtadele välja silt „Hoidu kogukonna eest!“