Kamp arhitektide panus Eesti moodsasse arhitektuurilukku on märkimisväärne. Büroos on projekteeritud olulisi avalikke hooneid ja objekte. Näiteks Pärnu rannastaadion, Viimsi riigigümnaasium, Solarise keskuse sisemus. Omajagu väikseid põnevaid objekte nagu Orjaku sadam, restoran Noa. Ka avalikku ruumi: Väike-Maarja keskväljak ja iseseisvuse väljak Pärnus. Lisaks tegelevad nad sisearhitektuuri ja ajaloopärandi rekonstrueerimisega.

Vaatasin järele, et olen Kamp arhitektidega intervjuu teinud 2016. aastal, mil korjasite Eesti arhitektuuripreemiate koore. Möödunud on peaaegu kümme aastat. Kuidas vahepeal läinud on?

Jan Skolimowski: Toimekalt. Ei saa salata, et praegu on kindlasti rahulikum aeg kui kümme aastat tagasi. Kõigil on veidi vähem tööd laual, aga selle võrra saab süveneda asjadesse, milleks varem aega polnud. Näiteks saime valmis uue veebilehe – uskumatult suur töö. Ma ei ole vist kunagi nii palju kui praegu sõpradele maju ja suvilaid projekteerinud.

2016 võitsime tõesti päris mitu preemiat, sealt edasi osalesime kutsutud konkurssidel nii arhitektuuri kui sisearhitektuuri vallas. Kuidagi jäi avalikel arhitektuurivõistlustel osalemine tagaplaanile.

Kaspar Kruuse: Aega on nagu jah rohkem, aga nii palju aega ikka pole, et konkurssidel osaleda. Isegi kui suuri töid ees pole, siis tekivad väikesed tööd. Eks ikka peaks avalikest võistlustest osa võtma, sest suured ja head tööd tulevad ju just sealt.

Te alustasite aastal 2005. See oli buumi­aeg. Kuidas oli toona alustada? Kas noortel arhitektidel oli siis lihtsam oma büroo luua kui praegu?

Skolimowski: Praegu jah niimoodi tellimusi kui toona lihtsalt ei ole. Otsetellimuste pärast on võitlus ja võistlus turul palju tihedam.

Toona asutatud bürood ehitasid end üles võistlustel osalemise ja nende võitmise peale. Ma siiski usun, et andekad noored suudavad ka nüüd ennast pildile tuua.

Oleme Kaspariga selle koolkonna mehed, kes on pikalt kooli kõrvalt ja pärast kooli nii-öelda meistri juures ennast üles töötanud ja siis hakanud oma büroo peale mõtlema. Ma leian, et meistri kõrval ja käest õppimine on väga oluline: teed kõigepealt lihtsamaid töid, õpid ära klientidega suhtlemise ja alles siis liigud iseseisvuse poole.

Arhitektil on nii suur vastutus, et otse koolipingist tulla ja kohe iseseisvalt projekteerima hakata on riskantne.

Kruuse: 20 aastat tagasi oli selles mõttes lihtsam, et kõiksugu normid ja nõuded olid palju leebemad. Projekti vormistamise nõuded, bürokraatia ja määrused – seda kõike on nii palju juurde tulnud. Ehitusloa saamine oli 20 aastat tagasi ikkagi määratult hõlpsam.

Selleks, et praegu üldse tööd saada, näiteks riigitellimusi, peab olema ette näidata käive ja portfoolio. Alustaval arhitektil on kindlasti keeruline.

Skolimowski: Eks mängus on ka suuremad rahad. Riik on väga hea ja korralik tellija, aga kuna kasutatakse Euroopa toetusi, siis ei taheta eksida. Sellest tulenevalt on arusaadav, et partneriks ei võeta kedagi, kellel puudub kogemus. Eriti kui tellitakse koole või lasteaedasid.

Kuidas Kamp arhitektid sündis?

Skolimowski: Mina töötasin Andres Siimu juures. Ühel hetkel kasvas sisemine tunne, et tahaks rohkem vastutust võtta, pesast välja lennata ja iseseisvalt proovida. Nagu peres: lapsed kasvavad suureks ja lahkuvad, tahavad, et keegi ei vaataks pidevalt üle, et saaks ise otsustada. Isegi kui teed vea, siis tead, et see otsus on sinu tehtud. Lõpuks tekkisid ka huvitavad pakkumised ja kriitiline ports inimesi, kes teadsid, milline arhitekt ma olen.

Kamp arhitektidele eelnes Skad arhitektuuribüroo, mille asutasin koos Sten Aderiga. Büroo nimi Skad tuleb meie perekonnanimede esitähtedest: Sk ja Ad.

Kaks aastat tegutsesime koos ja siis jätkasime eri teed. Mina lõin kampa Peeter Looga. Meil klappis hästi ja siis liitus meiega ka koolivend Kaspar Kruuse.

Kruuse: Mina töötasin enne Ülo Peili juures. See oli väga hea kogemus ja väga tore aeg.

Skolimowski: Kaspar on alati kahe jalaga maa peal ja oskab õigel hetkel tuure maha võtta. Kahekesi büroo vedamine tähendab alati häält hääle vastu. Kolmas osaline aitab juba kaalukaussi ühele või teisele poole kallutada.

Büroo pidamist ju keegi koolis ei õpeta. See tähendab pidevalt oma vigadest õppimist. Vaatad kõrvalt sõpru või äripartnereid, kuidas nemad asju teevad, paned ideid kõrva taha. Üks suur pluss on see, et me pole bürood kunagi ajanud suuremaks kui kümme inimest. Selliselt on võimalik olukorda veel ohjata. Kui töötajaid on üle kümne, siis tulevad juba lisaülesanded: tuleb vaadata, et kõik tööd oleks graafikus, et kõigil oleks tegevust, et järgmised tööd tuleks peale, et kontor oleks korras, ning arhitektitöö jääb tagaplaanile.

Kõige olulisem asi, mida olen sõpradelt ja äripartneritelt õppinud: hoida tuleb neid inimesi, kes aitavad bürood käimas hoida ja tööd teha. See tähendab, et me saame alati vastu tulla, kui peres toimuvad mingid asjad, kui on noored, kes lõpetavad kooli jne. Kaadrivoolavust ei tohi olla. Nii kasvavad inimesed kokku ka sinu enda mõtteviisi ja käekirjaga. Ühel hetkel pole enam vaja seletada ja arutada, kõik toimib iseenesest, teisi saab usaldada ja neile toetuda.

Eesti arhitektuuribürood ongi väga väikesed. Välja on toodud, et see võib olla ka üks arhitektuuriekspordi takistus. Raske on rinda pista Taani või Soome büroodega, kus töötab sadu arhitekte.

Skolimowski: Mulle meeldib, et 99 protsenti teeme projekte Eestisse. Klient muutub kogu aeg teadlikumaks. Eesti eelis on ka see, et arhitekt saab läbi projekteerida palju eri tüüpi ruume. Koolidest restoranideni.

Oleme eksporti proovinud, aga mul on tunne, et ma ei tahaks väga suureks minna, siis kaob ära inimmõõde, töötajad tulevad ja lähevad. Ega Eesti arhitekte ka kuskile avasüli ei oodata.

Klient, kes meie juurde jõuab, tuleb ju tellima meie arhitektuuri. Kui büroo kasvab liiga suureks, siis saab ta laua taga kokku x projektijuhiga, kontakt büroo omanikega kaob. Mulle meeldib, et klient tuleb ja me saame omavahel rääkida, mõtteid vahetada ja need on päriselt minu mõtted. Eestis polegi nii suuri töid, et suureks kasvada.

Eks ka siin on Rootsi kontsernide ära ostetud büroosid ja mulle tundub, et nende puhul hakkab arhitektuuri kvaliteet kannatama.

Kruuse: Ikka küsitakse, mida suurt meil käsil on, aga küsida võiks ju hoopis, mida toredat me parasjagu teeme. Suurus pole üldse oluline.

Arhitektuur on looming, aga selle sündimiseks on vaja väga palju osalisi: tellijat, inseneri, ehitajat jt. Selles mõttes erineb ruumi loomine näiteks romaani kirjutamisest, mis on väga selgelt ühe inimese loodu. Kuivõrd te arhitektidena peate tegema ise­endaga kompromisse, et teie looming ikkagi sünniks?

Kruuse: Nii on tõesti, et ükski objekt ei ole puhtalt arhitekti nägu. Lisaks on veel normid ja nõuded, mida üldse saab või tohib teha.

Skolimowski: Mida vanemaks ma saan, seda tolerantsem ma olen. Kunagi võitlesin ideede eest väga tuliselt ka eramajade puhul, mis siis, et mina seal ju elama ei hakka. Aga looming on ju minu oma!

Mida targem ja teadlikum on klient, seda rohkem ruumi ta annab arhitektile ning seda põnevam on ka tulemus talle endale.

Mis puudutab avalikku hoonet, siis selle puhul ma ikkagi võitlen hea ruumi ja parima lahenduse eest korralikult. Meil on olnud projekt, kus tellija tahtis väikesesse kalurikülla rajada kuskil Hispaania kuurordis nähtut. Erilist asja tuleb teha ikkagi nii, et see sobib konteksti ja muudab olukorra paremaks. Lõpuks mõjutab lahendus kogu küla ja inimesi, kes seal elavad. Mina ju lõpuks vastutan. Kas ma siis tahan oma nime alla kirjutada projektile, millesse ma ei usu? Ei taha.

Kui palju neid argumente mõistetakse?

Skolimowski: Osad mõistavad, osad ei saa lõpuni aru ja jalutavad minema. Ega siis polegi midagi teha. Kuskile tuleb siiski piir tõmmata, kõiges ei saa järele anda.

Kruuse: See on usalduse küsimus. Kui keegi meie poole pöördub, siis ta enamasti ikkagi teab, mida me oleme teinud, mis tüüpi ruumi loome või kes me üldse oleme. Selle pinnalt võiks tekkida mingi vastastikune austus.

Eks ikka laekub hinnapäringuid, kus on kaasas juba joonis või pildid soovitust. Sellised projektid ütleme enamasti ära.

Ma olen võtnud hoiaku, et kui tegu on eramajaga või vähem eksponeeritava hoonega, siis see tulebki tellijale teha. Eramaja on kodu ja inimene peab seal ennast mõnusalt tundma. Kui tegu on aga avaliku objektiga, siis seal peab arhitekti osa olema suurem, see ei saa ainult tellija nägu olla. Selline hoone mõjutab palju rohkem inimesi ja ümbritsevat keskkonda. Luuletada võib ükskõik millest, aga arhitekt ei saa kunagi joonistada ükskõik mida.

Aga kas tahaks? Joonistada ükskõik mida.

Skolimowski: Ikka tahaks. Viimati oli tunne, et saime teha ainult seda, mida ise õigeks peame Vändra alevi­keskuse arhitektuurivõistlusel paar aastat tagasi.

Kui saad pakkuda lahenduse vaid enda teadmistele ja parimale ära­­n­ägemisele tuginedes, siis see annab värske tunde: esimesele eskiisile ei anta tagasisidet, et mulle see aken selles kohas ja selle kujuga ei meeldi.

Arhitektuurivõistluse suur pluss ongi see, et lahendus on täielikult tegijate nägu. Nii kui tellija istub sul vastas, algab mõtete väänamine.

Eelmisel aastal oli väga värskendav teha kaastööd Tallinna arhitektuuribiennaali kuraatorinäitusele. Pakkusime välja kohalikust materjalist hoone kontseptsiooni. See oli midagi sellist, kus sai mõelda, ise projekti kaudu ka areneda ning uusi teadmisi.

Te olete 20 aastaga teinud ligi 300 projekti. Millised nende hulgast teie enda lemmikud on?

Skolimowski: Tee, mis tahad, aga ikka need, mida on tunnustatud ka laiemalt. Need, kus peab pingutama. Tavaliselt tähendab see ka väga head koostööd tellija ja ehitajaga.

Kruuse: Noa restoran, Pärnu ranna­staadion, Viimsi riigigümnaasium.

Skolimowski: Viimane on ka esimene ristkihtpuidust hoone Eestis. Lenne büroo on oluline asi juba selles mõttes, et kliendid andsid meile vabad käed ja tulid kõigega kaasa.

Kruuse: Viimasest ajast võiks välja tuua muinsuskaitse preemia pälvinud Jussi talu hobusetalli, mis rekonstrueeriti elamuks. Vanade hoonetega on väga põnev tegeleda.

Skolimowski: Mulle meeldivad ka väikesed objektid. Näiteks Kassari mõisa kuivati rekonstrueerimine, ka Kassari puhkeküla. Need on väga toredad.

Kruuse: Need on jah natuke isiklikumad tööd ja jäävad rohkem meelde. Võib-olla jäävad meelde ka sellised tööd, mis on olnud keerulisemad, nõudnud rohkem pingutust. Näiteks elamu Haapsalus.

Mis teid arhitektuuri juures paelub? Mida ruumi loomise juures oluliseks peate?

Skolimowski: Arhitektuur algab keskkonnast. Esmalt tuleb vaadata ümbritsevat, mõelda, kuidas hoone sellega suhestub. Pean oluliseks leida ruumis üles iseloom ja luua uus kvaliteet, tuua välja täiesti uued küljed.

Linnaruumiga on sama. Tänavad, väljakud platsid. Ühest küljest tuleb need muuta inimestele funktsionaalsemaks, kuid teisalt tuleb pakkuda ka emotsiooni. Tulemus võiks olla huvitav, kordumatu, kohal peaks olema identiteet, mingi uus väärtus.

Kruuse: Hea arhitektuur ei ole ainult see, mis lahendab ära esmased vajadused, seal peab olema veel midagi. On see siis ootamatus või lausa midagi, mida pole esmalt näha. Arhitektuur pole ainult praktiline.

Skolimowski: See teebki arhitektuurist kunsti – pehmete väärtuste lisamine, lahendused, mis panevad kulmu kergi­tama. Mõnikord teeme meelega arhitektuuri, mis tekitab vastakaid tundeid. Näiteks Neti spordihall Tartus. Kolmnurksed vormid ja siksakjas katus panevad küsima, kas maja ikka sobib sellesse kohta. See on arhitektuur, mis tekitab tundeid ega jäta külmaks.

Sellise arhitektuuri hea näide on ka Molumba projekteeritud Keila laululava, mille ümber on väga teravad arutelud.

Mis teemad praegu arhitektuuris kuumad on? Millega tuleks tegeleda?

Skolimowski: Mind sütitas väga idee, millega tegelesime Tallinna arhitektuuribiennaalil: kohalikust materjalist ehitamine. 150 aastat tagasi ehitatigi maju sellest, mis kasvas või leidus piirkonnas. Keegi ei hakanud Itaaliast kive tassima. Kõik need oskused ja teadmised on täiesti unustatud. Soojustus tuuakse Soomest, kivi Hiinast, keraamiline plaat Itaaliast ja valgustid Hispaaniast. Seda peetakse normaalsuseks.

Kas või suvemajade ehitamist võiks alustada sellest, et vaadata, mis kohapeal olemas on ning sellest tulenevalt töötada välja ka kontseptsioon. See on võimalik. Biennaalil uurisime ühte krunti Läänemaal, proovisime leida võimalikult palju looduslikke materjale ning neid kombineerida. Selgus, et 75 protsenti materjalidest on võimalik saada oma krundilt ning ülejäänud 25 protsenti 15 kilomeetri raadiusest.

Sellist kohalikust materjalist ehitamist võiks nõuda samamoodi nagu ehitise süsiniku jalajälje arvutusi.

Kruuse: Tuleks ka vaadata, kui palju saab hoonet uuendada, kui palju materjali taaskasutada. Väga-väga halb näide on kunagise rahandusministeeriumi lammu­tamine ja selle asemele super­minis­teeriumi ehitamine. Nüüd tehakse sama projekteerijate majaga. Mõlemad olid ilusad, korralikud ja head majad. Lammutamine on kõige halvem. Üks asi on arhitektuuri hoida, teine asi on sellise tegevusega kaasnev ressursi raiskamine.

Skolimowski: Raiskamist tuleb hakata piirama. Seda maailma on väga pillavalt ehitatud. Mulle on siiani arusaamatud üleni klaasist ehitatud majad, mida peab kütma, jahutama, pidevalt pesema. Kasutada tuleks seda, mis juba olemas on. Ja seda on piisavalt.